Kuidas seletada surnud pilte iseendale

Von Krahli „Oh My God“, esietendus 4.11.13. Lavastaja Karl Saks, dramaturg Tanel Rander, helikujundaja Hendrik Kaljujärv, kunstnik Maaria Treima. Mängivad Liis Lindmaa, Mari Pokinen, Ragne Veensalu, Loore Martma, Ivo Reinok, Madis Mäeorg ja Tõnis Niinemets.

1. Saali sisenedes tõmbab publiku endasse Maaria Treima loodud lavaruum – pastelselt sõjaväeroheliste seintega white cube’i (vastuolu?) meenutav esitluspaik, mille keskel, valgel põrandal, laiub suur kärtspunases toonis ornament, mis pakub omajagu mõtlemisainet. Kas kujutatud on lindikava sooritavat iluvõimlejat või stiliseeritult venitatud sirbiga töölist? Lavategevuse arenedes tekib küsimus, kas see ornament (mida iganes see siis täpsemalt kujutab) peaks andma vaatajatele vihjeid või sõnumeid, mis aitaks lavastust paremini mõista. Siinkirjutaja paraku märki lahtikodeerida ei suutnud. See loomulikult ei tähenda, et antud märk esteetilist elamust poleks pakkunud – see oli kaunis, lavaruum harmooniline, ning seega võib  maalikunstnik Maaria Treima lavakujundusdebüüti igati õnnestunuks pidada. Eriliselt hästi klappis kokku kujundus Von Krahli saali kulumisjälgedega laega, mida etenduse jooksul tihti silmitsema jäin, sest lavastus ise, paraku, võrdväärset elamust ei pakkunud. Minimalistlikud stseenid ühe-kahe-mitme näitlejaga jäävad hapraks, õrnaks ja tabamatuks. Tekib paratamatult küsimus, et mida nad selle kõigega mõtlevad – lavastja, dramaturg, näitlejad, lavategelased. Kas näitlejad on laval nemad ise? Kas nad on inimlikkuse üldkehastused? Kas-kas-kas? Kas seda kõike peab üldse teadma? Kui vaataja suudab end neist küsimustest lahti raputada, siis võib „Oh My God“ vaatamine olla tõeline zen-kogemust, meditatsioon, hingepuhastus ja ravi, kuid mulle tundub, et võti, mis sellise kogemiseni viiva ukse avaks, jäi sel korral vaatajatele andmata. Ehk hindas lavastaja Karl Saks publikut üle, eitades enese jaoks meelelahutuslikku funktsiooni, mille pärast inimesed suures osas üldse teatris käivad. Ei tea. Võib-olla on sellise lavastuse jaoks veel liiga vara. Esimene lumi.
2. Laisa mõttega „Oh My God’i“ vaadata on piin. Midagi ei öelda, midagi ei seletata, narratiiv jääb hoomamatuks. Üheks võimaluseks on proijtseerida oma mõtted, tunded, ängid ja mured lavalolijatele ja seega vaadata pooleteise tunni jooksul näkku iseenesele. Minu jaoks võrdub see justkui Vaino Vahingu novellide või päevaraamatute lugemisega. Need on teraapilised, eriti siis kui omaenda emotsioonid käivad selgelt üle pea ning mõtetes on musti toone hulga rohkem kui värvilisi. Lavastuses tegeletakse maailmast võõrandumise, (tahtliku) üksijäämise temaatikaga, suhete võimatuse ja võimalikkuse füüsilise edastamisega. Teemadega, mis lähevad publikule korda. Kuid nende teemade vaatajateni viimine on nõnda abstraktne, et paratamatult peavad need küsimused ja mõtted lahtikodeerimiseks juba publiku hinges istuma. Kui sa juhtud parasjagu olema oma eluga päris rahul ja hingemured on hetkel vaid mineviku ja tuleviku, mitte aga oleviku teemad, siis lavastus ei puuduta. Kui olla õnnelik, siis on raske avada tšakraid, mis meenutavad, et on aegu, mil hing sama rahul ei olnud. Miks peakski. Unustamine on anne, ilma milleta elada ei saa.
3. Minu jaoks hakkas Karl Saksa lavateos kõige paremini tööle hoopis siis, kui rakendasin tõlgendusvankri ette lavastused, millest Von Krahli lavaruumi valged (ehkki teisest puust tehtud) seinad endiselt läbiimbunud on – Juhan Ulfsaki lavastatud Sarah Kane’i „Puhastatud“ ja „Psühhoos 4.48“. Ülekanded pole täpsed ja absoluutsed, need ei baseeru kuidagi näitlejate isiksustel (ühest küljest kindlasti seetõttu, et etendajad on samad vaid osaliselt). „Oh My God“ on justkui Ulfsaki lavastuste vaikiv, peamiselt vaid füüsilisi väljendusvahendeid kasutav edasiarendus. Äng, pettumus, rõõm, meeleheitlik püüd oma lootusetust olukorrast pääseda. Kolmanda silma avamist õpetavad agressiivsed juhid, kes vahetavad positsioone, olles ühteaegu nii õpetajad kui alluvad, kõiketeadjad ja läbikukkujad. Omailma ja muu maailma vastandumise peale kaebav hageja, kes rõhutab bürokraatlikus keeles, et vastandus on nii terav, et ükski vägi seda ei murra. Ei juhid, ei õpetajad, ei arstid. Eriti mitte me ise.

Ja lõpetuseks, nagu Von Krahli kodulehel kirjas: kannatamatutele ei soovita mitte mingil juhul!

Ja teiseks lõpetuseks: http://www.youtube.com/watch?v=gN2zcLBr_VM

 Sel aastal teeb TÜL koostööd erinevate Eesti teatritega. Teatrite poolt piletid, meie poolt tekstid. Antud tekst on kirjutatud 5.11.13 nähtud etenduse põhjal.