Autorid: Susan Sooäär ja Eliise Vahero
TÜLi suvekool 2023: Kriitika
- Lavastaja, dramaturg, kunstnik, helilooja: TÜLi triumviraat koosseisus Andreas Eerik, Eleriin Miilman, Karmen Juhkam
- Laval: Keiu Virro, Taavi Tõnisson, Kaisa Eiche, Andrei Liimets, Gregor Kulla, Saara Liis Jõerand, Elo Kaalep, Greeta Võsu, Karin Allik, Andreas Eerik, Mariann Võhmar, Karmen Juhkam, Marie Pullerits
- Kaasproduktsioon (ehk lahked toetajad): Eesti Kultuurkapital, Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute ühendus, TÜ kultuuriteaduste instituut, Tere, Maris Gilden ja Würtspagar.
- Esietendus 25. –26.08.2023 Pariisi puhkekülas
On 25. augusti pärastlõuna. Inimesi hakkab vaikselt parkimisplatsile kogunema. Autost väljuvate teatrihuviliste pilkudest võib tabada segadust, mis ikka enne seikluste algust hetkeks tekib. Pariisi küla tervitab aga avasüli – päikseliselt. Liigse alguselevuse neelab mets ja künklik lagendik endasse. Ja kõik need helid, kärbeste pinin, koera (kellest kujuneb kusjuures suvekooli väga aktiivne osaline) sammud kruusateel ja vaikne jutuvada, turgutavad rändureid, kes on kokku tulnud nii kaugemalt kui ka peaaegu et nurgatagant. Paratamatult tiirutab koos kärbestega pea ümber küsimus: kas pole me mitte argipäevamelust eemale astudes hoopis kuhugi pärale jõudnud? Noh, jah, mis seal salata, see küsimus tekib ju tihtipeale… teatriski.
Esimene vestlusring: ärge kartke ehmatada!
Kui asjad on majja paigutatud ja inimesed läbiteretatud, istume juba lootusrikkas meeleolus murule. Algab esimene vestlusring, milles kõnelevad omavahel Keiu Virro ja Taavi Tõnisson. Jututeemaks noore vaataja teater. Selgub, et noore vaataja teatri üks eesmärke on vaataja mugavustsoonist välja kutsumine. Lapsevanemad on vahel teatritegijate poole pöördunud: “Palun, ärge ehmatage lapsi!” Teater aga kingibki just kogemusi, mille kaudu noor vaataja ettearvamatusi ja vahel ka hirmutavaid käike tulvil elu mõistma õpib. Noore vaataja teater võiks olla piisavalt turvaline keskkond, kus lapsed õpivad, milline on maailm nende ümber ja nende sees. Samas ei saa teatrit liiga turvaliseks teha, sest muidu kaoks teatriime.
Kõneldakse ka erivajadustega noorest vaatajast ja sellest, kuidas talle ligi pääseda. Ehkki etendussituatsioon on sisuliselt sama, tuleb erivajadustega noortele läheneda individuaalsemalt. Majanduslikku külge, millest teatrid paratamatult ei pääse, silmas pidades on see aga keeruline.
Lahti mõtestatakse küsimus: kes peaks noore vaataja teatrist kirjutama? Ühest õiget vastust ei ole. Kuna rahakott on vanemate käes, on kriitika samuti täiskasvanute pärusmaa. Kuid kas see peab niimoodi olema? Iseenesest oleks muidugi tore, kui kritiseeriks sihtgrupp ise, näiteks Tähekeses (S.S).
Teine vestlusring: julgus kirjutada ja julgus olla masohhist
Teises vestlusringis, mida juhtis Saara Liis Jõerand, avasid oma mõtteid ja kogemusi kriitikud Gregor Kulla, Kaisa Eiche ja Andrei Liimets. Nad rääkisid oma elust täis kriitikat. Vestlusest jäi kajama mõte, et kirjutamine nõuab palju julgust. Julgust öelda ära ülesannetele, mis ei tundu õiged, julgust leida oma keel, julgust hoida selga sirgena – öelda välja omapoolne tõde, isegi kui see teeb kellelegi haiget. Vestluse käigus jõuti tõdemusele, et igas kriitikus peab olema tubli annus masohhismi. Kriitikud kutsuvad noori teatriteadlasi üles – kirjutage kriitikat, saage tagasisidet, arenege!
TÜLi taskuhäälingu salvestus: eksperimenteerides eksperimendiga
Inspireerivast vestlusringist liigume Pariisi hoovil paar sammu edasi ja jõuame seminariruumi. Järgneb TÜLi podcasti avalik salvestus eksperimentaalkriitikast. Ruumis on tunda pressikonverentsi hõngu. Omavahel vestlevad (kuid tungivalt oodatakse ka publiku vahelehõikeid) Greeta Võsu, Elo Kaalep ja Karin Allik. Mis üldse on eksperimentaalkriitika? Podcasti külaliste sõnul on terminile eestikeelses Google’is vasteid vaid 5 (?!) Niisiis, asugem otsirännakule!
Elo Kaalep tõstatas kohe vestluse alguses küsimuse: kas siis, kui kriitikat kirjutataks näiteks vaid sonettides, oleks järjekordne sonett eksperiment? Küsimusele vastati pigem eitavalt. Eksperiment katsetab, hakkab vastu. Ja küsimus pole siin mingis konkreetses vormis, vaid eristumises. Kuid kas eksperimenti tasub teha eksperimendi pärast? Lõpuks jõuti ühisele otsusele: eksperiment eksperimendi pärast pole mõttekas. Pigem annab analüüsitav teos ise juhtnööri, kuidas seda analüüsida. Vorm ei olegi alati primaarne, kui sellel pole sisulist väärtust. (NB: Kes eksperimentaalkriitika osas näiteid–mõtteid otsib, võiks pilgu peale heita nt DRAAMA festivali blogile: https://draama.ee/festivali-blogi-2023).
Viktoriin ja tünnisaun
Nende mõtetega on reedeks ametlik osa läbi saanud. Pärast sirutuspausi naaseb rahvas taas seminariruumi, et traditsioonilisel viktoriinil ajusid ragistada. Viktoriiniküsimused baseerusid TÜLi arhiivist leitud materjalidel ning viktoriin ise koosnes seitsmest küsimusest. Võitis võistkond PEET. Saime teada, et ajaloo vägevaim jõulupidu toimus 1998. aastal ühe tänapäeval dramaturgi rollis tuntud TÜLi liikme juures. Sellest peost aga keegi midagi ei mäleta… Hiljem saadi inspiratsiooni kunagistest TÜLi näitemängudest ning peeti plaane see traditsioon taaselustada?!?!?! Populaarsed rollid olid kikas, kriitik, jutustaja-arhivaar ja kuldkala. Kellel mõte jooksma hakkas – ootame teie ideid!
Pärast viktoriini lähme paari sõbraga tünnisauna ja õigepea hakkab rahvast aina enam ja enam sinna juurde tilkuma. Aga me kõik mahume ära: häid teatriteadlasi mahub palju ühte tünni! Osad istuvad juba tünni äärtele ja kuuleme, kuidas vett maha loksub, kuid see ei heiduta kedagi. Räägime ülikoolist ja tulevikust ning pimedus kaotab kõik piirid – ei saa enam õieti aru, kes tuttav, kes võõram. Ja nii ongi vast parim. Vahepeal lõikab vaikus vestlustest läbi. See vaikus on linnainimesele harjumatu, see on looduse vaikus. Kohutab meid –paar sekundit tundub igavikuna. Kuid sügav vaikus näib meid enam liitmast, kui sõnad ealeski võiksid.
Üliõpilastööde rännaklavastus
Oma magistri- ja bakalaureusetöödest kõnelesid Karin Allik, Andreas Eerik, Mariann Võhmar ja Karmen Juhkam. Räägiti töö kirjutamise rõõmudest ja valudest isiklikumalt kui ülikoolihoonetes. Kõneldi, kuidas kulges koostöö lavastajaga, kuidas haakuvad semiootika ja teatriteadus, kuidas viidi Vanemuise teatris läbi publiku-uuring. Karmen Juhkam, kelle töö teemaks oli linnaruumi kunstiline raamistamine rännaklavastuste kaudu, korraldas meilegi rännaklavastuse söögisaali, sest diskussioonid tööde üle olid põnevad ning aega kippus väheseks jääma.
Viimane pala: impulss tantsu taga
Suvekooli lõppakordiks oli Marie Pulleritsu korraldatud töötuba tantsukriitikast. Töötuba keerles peamiselt küsimuse ümber: kuidas kirjutada tantsust? Kõneleja nentis kohe alguses, et ta täit tõde ei tea. Ja miks peakski teadma? Pullerits rääkis, et tantsust ei julgeta kirjutada, sest kardetakse, et puuduvad vastavad pädevused ja haridus. Tegelikult, nagu töötoas erinevaid kirjutamisharjutusi tehes selgus, on samuti väga oluline üldinimlik impulss, mis peitub tantsu taga. Tantsu saab analüüsida lähtudes kirjutaja enda kehalisest kogemusest. Esineja viskus suvalisel hetkel pikali ja meie, publik, ahhetasime. Juba selle impulsi najal võiksime üht-teist kirjutada.
Ja ongi kätte jõudnud 26. augusti pärastlõuna. Nagu teater sunnib mugavustsoonist välja astuma, survestab see ka argipäeva naasma, uus jõud ja empaatia taskus. Uute kogemustega elu eksperimentide rüppe. Kui vahel ka nendime, et me vastuseid ei tea, siis otsimine ei tee kunagi paha. Oli vahva koos otsida ja eksperimenteerida!
See kauaoodatud sündmus sai tuule tiibadesse tänu toetajatele ja kestva hoo tänu osalejatele! Suur aitäh ja sügav kummardus!
TÜL-i ajaveeb 