TÜL-i aastaauhinnad 2020/2021

TÜL-ikad leidsid, et ilma teatrita on jube igav olla. Järgmisena nad mõtlesid, et võiks oma lõbuks luua nimekirja lavastustest, mida üheskoos aasta jooksul vaadatud sai, lisada neile juurde veel mõned kõnetavamad uuslavastused ning luua tekkinud valimikust täitsa oma teatriaasta edetabel. Sealjuures võiks hindamisel silmas pidada, et võetaks arvesse nii objektiivne (kvaliteedil põhinev) kui ka subjektiivne (meeldivusel põhinev) kriitikameel. Mõeldud-tehtud! TÜL-ikad andsid oma hinded, juhatus seadis tulemused ülevaatlikkusse graafikusse ning nüüd jagame tulemusi teie kõigiga – TÜL-i aastaauhinnad 2020/2021!
(PS! Lavastusi markeerivad numbrid on juhuslikud.
PSPS! Fotole klikkides on seda võimalik suurendada.)

Aga see pole veel kõik! Mõned TÜL-ikad kasutasid ka võimalust, et lavastustest omale meelepärases vormis ja nii umbes 100–200 sõna piires muljetada:

“Carmen”
Paide Teater / Must Kast

AUTOR Georgez Bizet
LAVASTAJA Peeter Volkonski
MUUSIKA ja SEADED Kaarel Kuusk
KUNSTNIK Iir Hermeliin
VALGUSKUNSTNIK Karolin Tamm
GRIMMIKUNSTNIK Margit Lepla
LIIKUMISJUHT Jaanika Tammaru
MUUSIKAJUHT Ele Sonn
LAVAL Jaanika Tammaru, Laura Niils, Kaarel Targo, Joosep Uus, Karl Robert Saaremäe, Kirill Havanski, Johannes Richard Sepping, Kaija M Kalvet, Karl Edgar Tammi, Kaarel Kuusk, Birgit Landberg

Olen ma siis ise lihtsameelne või on teised snoobid – mulle meeldis “Carmen”! Loksusime ühel novembriõhtul mikrobussis TÜL-i delegaadiga Tartust Paidesse esietendust kaema, ent juba vaheajal oli tunda, et kaasliikmed ei jaganud minu vaimustust. Mul oli ikka esimesed pool tundi suu ammuli – ei ole mina sellist asja varem eesti teatris näinud. Ei olnud see ju mingi Piip ja Tuut või Estonia ooperikoor või Cirque du Soleil… mõnesugune sarnane energia, kui VAT Teatri algaastatel. Mind ei häirinud laulmise ebatäpsused ega vanast loost uute kihtide mitteotsimine – see oli ju vormimäng! Ja sportlik avantüür, mis õnnestus. Kuniks Carmeni osatäitja Laura Niils mõni õhtu hiljem jala murdis… Aga minu jaoks oli ta näitlejana uus avastus ning mad respect talle sellise spektaakli eest. 

“Laul õnnest”
Teater Vanemuine

AUTOR Oskar Luts
LAVASTAJA Elise Metsanurk
JUHENDAJA Merle Karusoo
LAVASTUSDRAMATURG Priit Põldma
KUNSTNIK Kaspar Jancis
HELIKUJUNDAJA Martin Kork
VALGUSKUJUNDAJA Tõnu Eimra
LAVAL Ekke Märten Hekles, Maarja Johanna Mägi, Kristiin Räägel, Martin Kork, Ken Rüütel, Külliki Saldre, Marika Barabanštšikova

See oli üks sünge märtsikuu õhtu, kui TÜL sammud Sadamateatri poole seadis, et ühiselt Oskar Lutsu vähemtuntud loominguga teatri vahendusel tutvuda. Enam kui aasta aega hiljem sellest kogemusest kirjutada on muidugi omamoodi väljakutse. Igatahes üks on kindel – tolleaegsed Lavaka tudengid olid sel hetkel veel minu jaoks võõrad. Seega läksin vaatama tundmatul tekstil põhinevat tundmatu lavastaja lavastust, mida esitasid tundmatud osatäitjad (v.a Külliki Saldre ja Marika Barabanštšikova). Tagantjärele võin öelda, et näitlejad avaldasid muljet, eriti meeldis Martin Korgi pastor-muusiku rolli multifunktsionaalsus. Ehk on asi minu subjektiivses mälus, võõramoelises õhkkonnas, sünges ilmas, tumedas saalis või kurblikus materjalis, kuid lavastus mulle kustumatut muljet siiski ei jätnud. Samas pole see kõiki faktoreid silmas pidades vast ka imekspandav.

“Kuritöö ja karistus”
Eesti Draamateater

LAVASTAJAD, DRAMATISEERIJAD, LAVAKUJUNDUSE AUTORID Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
VALGUS- JA VIDEOKUJUNDAJA Petri Tuhkanen
HELILOOJA Jakob Juhkam
TÕLKIJA A. H. Tammsaare
LAVAL Ursel Tilk, Hendrik Toompere, Priit Võigemast, Taavi Teplenkov, Hilje Murel, Marian Heinat, Uku Uusberg, Helena Lotman, Markus Luik

“Kuritöö ja karistuse” nägemist lavalaudadel ootasin hetkest, kui see 2020. aasta kevadise karantiini ajal välja hõigati. Mäletan end mõtlemas, et see on nüüd üks nendest päikesekiirtest, mis meile peale rasket karantiini saadetakse. Ja seda see ka oli, aga ma ei taha endast veel ette rutata…

Esimene märk, mille alusel lavastusele päikesekiire staatust omistada, oli minu jaoks fakt, et Ojasoo ja Semper tulevad taas millegi uuega publiku ette pärast kaheaastast pausi alates NO99 tegevuse lõpetamisest. Lavastuse sündmustiku lükkab kohe alguses käima too saatuslik kuritegu – Raskolnikovi (Ursel Tilk) hukutav kirvelöök. Sellest rullub lahti pinev psühholoogiline teekond, mida saadavad peategelase õõvastavad painajad. Teada-tuntud Dostojevski klassika oli asetatud aga hoopiski nõukogudeaegse kommunaalkorteri konteksti, mis teeb selgeks tõsiasja, et 1866. aastal ilmunud teose probleemistik on ajatu, käsitletav psühhoanalüüs relevantne aastanumbrile vaatamata.

Kindlasti tahan välja tuua veel ka Uku Uusbergi ja tema Razumihhini monoloogi. Intensiivselt esitatud, siiras, hingekriipiv – usun, et rabas jalust iga vaataja. Sama tegi see ka Uusbergi endaga, kes peale monoloogi esitamist, higimull otsaees, diivanile vajus. Kindlasti midagi, mille erakordsust peab igaüks ise kogema!

“Peer Gynt”
Ugala Teater / Teater Vanemuine / TÜVKA

LAVASTAJA ja DRAMATURG Karl Laumets
KUNSTNIK Kristjan Suits
MUUSIKALINE KUJUNDAJA Vaiko Eplik
VALGUSKUNSTNIK Rene Liivamägi
KOREOGRAAF Rauno Zubko
TÕLKIJAD Riina Hanso, Paul-Eerik Rummo
LAVAL Martin Mill, Luule Komissarov, Aarne Soro, Janek Vadi, Riho Kütsar, Külli Reinkubjas, Walter Stuart Isaacson, TÜVKA teatrikunsti 14. lennu tudengid Liisbeth Kala, Pirte Laura Lember, Luisa Lõhmus, Saamuel Pilpak, Anumai Raska, Erko Sild, Theodor Tabor, Germo Toonikus, Johanna Vaiksoo, Maria Valk ning TÜVKA 2. ja 3. kursuse tantsukunsti tudengid Christopher Meier, Marko Reitalu, Sebastian Talmar

Mida see Peer siis tegelikult vajab? Kogu see skandinaavialik müstika mind sisuliselt ei puudutanud, teatrisse tõmbas siiski ind tunnistada noort TÜVKA näitlejate lendu ja kuulda Vaiko Epliku muusikalist kujundust. Nüüd, pool aastat hiljem, tagasi mõeldes on aga meeles hoopis mitmekülgne kirev kostüümikujundus ja selle abil eri ilmade vahel liikumine ning Riho Kütsari jahmatavalt hea ja uudne dragqueen’ilik põrguemanda roll. Siiani olen kurb, et ta selle eest aastaauhinda ei saanud… Paistab, et suurteos tuleb lavale ka peale teatripausi, seega grandioossuse mõttes soovitaks, küll aga tuleks vist näidendi ja looga eelnevalt tuttav olla (erinevalt minust), et Ibseni kihte süvitsi mõista. Muidu jääb laval nähtu kaugeks. 

“Lehman Brothers”
Eesti Draamateater

LAVASTAJA Hendrik Toompere jr
DRAMATURG Ene Paaver
KUNSTNIK Laura Pählapuu
KOSTÜÜMIKUNSTNIK Kärt Ojavee
VALGUSKUJUNDAJA Priidu Adlas
VIDEOKUNSTNIK Alyona Movko
HELIKUJUNDAJA Lauri Kaldoja
LIIKUMISJUHT Üüve-Lydia Toompere
TÕLKIJA Margus Alver
LAVAL Mait Malmsten, Guido Kangur, Priit Võigemast ja muusikud Joel Remmel, Heikko Remmel või Mihkel Mälgand, Ahto Abner

Stefano Massini näidend “Lehman brothers” jutustab samanimelise panga kolm sajandit väldanud sünni- ja surmaloo. Kolm sajandit ja kolm näitlejat: väga julge otsus lavastaja Hendrik Toompere jr poolt, mis end kuhjaga ära tasus. Näitlejate väike arv ei ole mitte takistus, vaid võimalus fenomenaalseteks näitlejatöödeks. Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast kehastavad kolme saksa juudi päritolu venda, kuid ka nende naisi, poegi, pojapoegi. Rollide põlvkondlik vahetus on ammendamatu karakter- ja situatsioonikoomika allikas, mille kombineerimine lühikeste ja lustakate tantsunumbritega loob saalis peaaegu et estraadliku õhkkonna, kus koguni näitlejate üksiketteasted pälvivad tormilise aplausi. Lavastusele on seetõttu ette heidetud ka liigset kommertslikkust. Vaatamata oma humoorikusele, selgele lookesksusele ja publikunaerutamisele, on “Lehman Brothers” siiski hea näide sellest, et kommertslikkus ei välista stiilipuhtust. Lavastust saadab elavas esituses džässmuusika, mis toetab lavastuse väljapeetud esteetikat. Minimalistliku lavakujunduse taustal, mille püsielemendiks on vaid üks vertikaaltasandil liikuv puidust raam, luuakse videokujunduse abil võimsaid ja efektseid visuaale. Üleelusuurune immigrandilaev, puuvillakasvanduses töötavad orjad nind 21. sajandi Wall Street on vaid ühed ikoonilised pildid, mis lavastuses aja kulgu märgivad. Lõpuks on lavastus ka sisulisel tasandil väga hariv; ehk võiks seda pidada isegi ameerika majanduse maratonülevaateks? Sama palju räägib see ka inimese allakäigust, mida juhib kasuahnusest tulenev moraalitunde hülgamine. Kokku moodustub tervik, mis on nauditav igal loojutustuse tasandil ning tänu lavastuse hoogsusele ja näitlejate uskumatule energiale suudetakse nelja pika tunni jooksul publiku tähelepanu köita viimase sekundini välja. 

„Mängu ilu“
Tartu Uus Teater

LAVASTAJA Andreas Aadel
DRAMATURG Elise Metsanurk
KUNSTNIK ja VALGUSKUNSTNIK Kristjan Suits
PLAKAT Estookin
LAVAL Elise Metsanurk, Jan Ehrenberg

„Mängu ilu“ (Tartu Uus Teater) on Andreas Aadli lavastus võistlemisest, võitmisest ja kaotamisest. Steriilselt valgel ronimisredelitega ääristatud laval lahatakse, miks ja millal inimesed võistlema hakkavad ning mis siis juhtub. Lavastuse stseene ühendaski võistluselement, kus proovitakse mõtestada spordi, mängu ja võistlemise eesmärke. Mõned stseenid on esitatud tõesti sportlikult (sulgpallimäng) ning panevad ka näitlejate enda füüsilise võimekuse proovile (ronimisredelitel võidu rippumine), kuid teised kaugenevad spordivõtmest ja kujutavad teistsuguseid võistlusmomente (väitlus, sisekonflikt) elus. Mängu iluni jõudmine tundub lavastuse põhjal võrdlemisi keeruline. Seni, kuni tehakse tegemise enda pärast, on kõik veel hästi, aga niipea, kui tuleb sisse võistlusmoment, kulmineerub ka võrdlemisi rahulikult alanud sulgpallimängu kõksimine agressiivse ärategemisega. „Mängu ilu“ hakkas minu jaoks kõige kiiremini tööle just kogemise tasandil. Kuigi erinevates kontekstides, on stseenide ülesehitus üksteisele võrdlemisi sarnane ja üllatusmomenti väga ei teki. Selles võivad erinevad vaatajad näha nii plussi kui ka miinust, aga minu jaoks tekkis seal mõnus rütm, mis lasi nautida näitlejate enda mängu ning samal ajal jätkata eelneva stseeni ajal tekkinud mõttekäike. Seisukoha mõttes jääb lavastus ambivalentseks ja nii ehk ongi kõige parem. Igaüks saab ise pärast mõelda, milles seisneb tema jaoks mängu ilu, kas see on üldse oluline ning mis põhjustel ta oma elus võistleb. 

“Ümarlaud”
Tartu Uus Teater

INITSIATIIV Kadri Noormets
DRAMATURG Aare Pilv
MAAL Kairo
LAVA Tanel Russ
HELIKUNSTNIK Taavi Suisalu
VALGUSKUNSTNIK Karl Marken
LAVAL Kadri Noormets, Maarja Jakobson, Helgur Rosenthal, Ekke Hekles, Martin Kork

Lavastusest esmakordselt kuuldes ei osanud ma konkreetset seisukohta võtta. Ühest küljest tundsin, et ees ootab midagi huvitavat ja erakordset, teisalt kippus endast märku andma mingi skeptitsism. Tõenäoliselt tulenes see eelnevast teatrikogemusest – Kadri Noormetsa “Mobiilsed definitsioonid” jäi nimelt minu maitse jaoks liiga abstraktseks. Õnneks noor tudeng siiski areneb ja temaga koos ka kunstimeel. Kindlasti ei saa eitada, et “Ümarlaud” jätab enam kui küll ruumi fantaasiale, kuid miski selle juures mõjus siiski elamusena ja nii… hubaselt.

Julgen selle põhjuseks arvata, et tegijad olid suutnud kõik lavastuse lülid harmooniliselt koos toimima panna – intiimne kontakt publikuga, nende kaasatus etenduse käiku, väike ruum, mängulisus kõige otsesemas mõttes. Tohutult kaasahaarav oli jälgida etendajate mängimist, püüdes sealjuures ise õigeid vastuseid välja mõelda ning ühel hetkel avastades, et sujuvalt on juba uuele mängule üle mindud. Tekkis mingi siiras õhkkond, kus kõigiga arvestatakse, kuid säilitatakse ometi ranged piirid. Minu jaoks oli igatahes tegemist ühe toreda õhtuga, kus mõtted tekkisid iseenesest ning teatriteaduslik süvaanalüüs ei tundunudki üldse tähtis. Trupp suutis minus esile tuua siira lapselikkuse, pakkudes samaaegselt väga erilist teatrielamust. Mõtlema pani seegi, kas ma tahan uuesti vaatama minema ainult sellepärast, et “valituks” osutuda või…

“VIDEO: Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, Tuvid minestuses” 
Tartu Uus Teater

AUTOR-LAVASTAJA Elise Metsanurk
KUNSTNIK Annika Lindemann
VALGUSKUNSTNIK Chris Kirsimäe
VIDEOKUNSTNIK Fredi Karu
PLAKAT Estookin
LAVAL Maarja Mitt-Pichen, Andreas Aadel, Ekke Hekles, Martin Kork

Oi-oi-oi, kui elevil ma selle ettevõtmise osas olin! Kui põnev kontseptsioon, oodatav hea ansamblimäng ning intrigeerivad sotsiaalsed kommentaarid! Ja midagi laadset ma sealt saingi. Siiski käisin vaid ühes ruumis, mitte kõigis kolmes kolmel õhtul, seega täit pilti ma ei või hoomata. Metsanurk oskab leida värskeid kujundeid ja seda on nauditav lahti harutada. Muidugi tubade vahelt liikumine jättis mingi lünklikkuse, mis vahepeal natuke häiris, ent samas olime vaatamas kontrolletendust ning seepärast võib loota, et üleminekudki loksusid paika. Appi, praegu hakkasin mõtlema – Metsanurk tegi põhimõtteliselt kolm lavastust. No pange siis selline mõne suure teatri vanamehe vastu, kes võtab kogenud näitlejad ja klassikalise draama ning “üllatuslikult” tuleb kokku vaadatav lavateos. Need ju ei ole isegi samad mõõdupuud.

“Head inimesed”
Teater Vanemuine

AUTOR Mart Kadastik
LAVASTAJA ja MUUSIKALINE KUJUNDAJA Ain Mäeots
KUNSTNIK ja VALGUSKUNSTNIK Kristjan Suits
LAVASTUSDRAMATURG Ott Kilusk
MUUSIKALISE KUJUNDAJA ASSISTENT Jaanus Moor
LAVAL Karol Kuntsel, Marika Barabanštšikova, Andres Mähar või Robert Annus, Jüri Lumiste, Külliki Saldre, Lena Barbara Luhse, Ragne Pekarev, Margus Jaanovits, Maarja Johanna Mägi

Kõik on omal kombel head inimesed. Isegi need, kes nõukaajal Eesti maha müüsid, siis vabariigi tulekuga vanad vaated unustasid ja punalipud enesekindlalt sinimustvalgega asendasid. Erinevad reaalsused on nõudnud erinevat käitumist. Eelnevat võiks võtta Mart Kadastiku kirjutet “Heade inimeste” juhtmõtteks.

Näitekirjanikuna debüteerinud Kadastik otsustas, et peategelase Teet Holteri peab püünele tooma just Karol Kuntsel. Valiku õigsuses ei maksa kahelda. Sümpaatne Kuntsel mängib traagilise elusaatusega Holteri rolli väga hästi välja. Kaheksakümnendatel saab temast Rahvaluule Peavalitsuse peadirektori kohusetäitja, vabariigi saabudes minister ja peale karjääri hävimist veedab mees oma elu lõpu valvuriputkas. Teise särava rolli teeb peategelase äiapapana korüfee Jüri Lumiste, kelle kehastatud ideoloogiasekretär kaheksakümnendate kõrgest parteikohast hoolimata noores vabariigis lahedalt ära elab (siit ka kirjutise alguses mõtestatu).

“Head inimesed” on kirjutatud 2017. aastal, kuid sealt leiab hirmutavalt palju aktuaalset. Olgu siis selleks ministeeriumi ametiauto kuritarvitamine (vt Mailis Repsi skandaal) või Maradona jumalik puudutus (Maradona lahkus 4 päeva pärast esietendust). Kummalised kattuvused omistavad Kadastikule justkui prohvetliku kuju. Kui peaksin valima ainult ühe tüki, mida Vanemuisesse vaatama minna, siis oleks selleks “Head inimesed”. Karol Kuntsel on sada viitkümmet minutit Sadamateatris väärt! Ja puhtalt austusest tehtud töö vastu ei saa mainimata jätta lavastajat Ain Mäeotsa, kes teksti autoril tihedalt prooviprotsessis osaleda laskis ning andekat lavakunstnikku Kristjan Suitsu.

“Marvini tütred”
Teater Vanemuine

AUTOR Scott McPherson
TÕLKIJA Kalle Hein
LAVASTAJA ja MUUSIKALINE KUJUNDAJA Tiit Palu
KUNSTNIK Eugen Tamberg
VALGUSKUNSTNIK Imbi Mälk
VIDEOKUJUNDAJA Juho Porila
LAVAL Piret Laurimaa, Maria Annus, Merle Jääger, Aivar Tommingas, Saara Nüganen, Ken Rüütel, Oskar Seeman, Tiit Palu

Tegu oli väga armsa, hinge kosutava õhtuga. Käisin teatris kursakaaslastega – vaheajal saime teada oma keeleteaduse semestri lõputöö tulemused, millega kõik rahul olime… Näed, kaldungi teemast kõrvale, lisan liialt ebavajalikke detaile. Vabandust!

Tagasi lavastuse juurde! Lisaks keeleteaduse tulemustele rääkisid kursakad vaheaja jooksul ka sellest, kas niivõrd erinevatele haigustele keskenduv lavastus on ikka paslik sügaval koroonaajal. Mina aga tõden, et tolle paralleeli peale ma ei tulnudki. Nägin hoopiski peresisest konflikti ja sellest tulenevaid hingemuresid ning pingutusi kunagi killustunud perekonna uuesti toimimise nimel. Haigus oli pigem metafooriks – midagi, mis inimesi seoks ja kokku tooks.

NB: Märkamata ei jäänud ka väikest venda kehastanud Oskar Seemani terve lavastuse vältel kestnud entusiastlikud pingutused, mis lavadekoratsioonide liigutamisega kaasnesid!

“Anne lahkub Annelinnast”
Tartu Uus Teater

AUTOR-LAVASTAJA Ivar Põllu
KUNSTNIK Kristiina Põllu
VALGUSKUNSTNIK Rene Liivamägi
LAVAL Maarja Mitt-Pichen, Märt Avandi

Esmapilgul ehk tundub, et Ivar Põllu autorilavastuse “Anne lahkub Annelinnast” pealkiri räägib vaatajale kogu sisu juba ette ära. Tegelikult on lugu aga palju keerulisem ning üsna kiiresti võib pead hakata tõstma küsimus “Kes see Anne siis üldse on?” Võib-olla ongi see Põllu kavatsus: näitlejad (Maarja Mitt-Pichen ja Märt Avandi) ei täida lavastuses kindlaid rolle, nendevaheline suhe muutub pidevalt: kord on nad töökaaslased, siis vist kallimad, seejärel äkki isa ja tütar… Tekstiline hägusus ei päädi lavastuse puhul aga mitte laialivalguvusega, vaid hoopis laiapõhjalisusega. Põllu võtab vaatluse alla inimsuhted ja saab selle mahuka ülesandega imetabaselt hakkama. Kogu lavastust seob võimsa niidina naiste emantsipatsiooni teema: Põllu loodud pildid kujutavad naist, kes enda elu üle kontrolli võtab; lahkutakse mitte niivõrd Annelinnast kui allutatusest või teisejärgulisusest. Sedasi ei räägigi lavastus enam ühest kindlast Annest, vaid hoopis naisest, kes sinust eile tänaval mööda kõndis või sulle poeleti tagant naeratas või sind trepikojas kurjalt silmitses. Põllu seab oma lavastuse keskmesse kogemuse, mis jääb (liiga) sageli tagaplaanile, ning toob sotsiaalsed kitsaskohad efektselt esile, laskumata sealjuures labasesse või šabloonsesse kujutusviisi.

Mõtteid jagasid Karmen Juhkam, Markus Laanoja, Morten Made, Maarja Moor, Kaisa-Kadi Pilt, Gertrud Soone ja Greeta Võsu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s