“Petserimaa igatsus”
Taarka Pärimusteater
Lavastaja: Helena Kesonen
Dramaturg Urmas Lennuk
Kunstnik: Triinu Pungits, Muusikaline kujundus: Mari Kalkun
Valguskunstnik: Enor Niinemägi
Osades: Siim Angerpikk, Jekaterina Moskalenko, Lauli Otsar, Agur Seim
Esietendus 31.07.2021 Säpina külas Setomaal
1991. aastal taastati Eesti Vabariigi iseseisvus, kuid vabaduse hinna sisse kuulus ka 1582 km² suuruse Petserimaa loovutamine Nõukogude Liidule, hiljem juba Vene Föderatsioonile. Mis naaberhiiglasele tähendab strateegiliselt olulist territooriumi, tähendab setodele üht poolt kaheks rebitud kuningriigist. Järsku kerkis perede, sõprade ja kodude vahele jäine sein – kontrolljoon – esmalt ajutine, nüüd juba igavikuline mälestus kaotatud maast.
Helena Kesoneni lavastuses märgib kontrolljoont lillevaibaga kaetud tugipost. Vasemal pool posti paikneb Petserimaa koos surnuaia ja pesukünaga, mille juures toimetab Petseri neiu Valli (Lauli Otsar). Paremal pool posti on aga Eesti Vabariik kirjutuslaua, kassetimängija, grammofoni ning telefoniga, mis kuuluvad noorele ajakirjanikule ja luuletajale Paulile (Agur Seim). Telefon on kahes erinevas riigis elavate armastajate peamiseks sidevahendiks ning Valli ja Pauli lugu rullub lahti aegamisi, telefonikõnede, mälestuste, unistuste ja üksikute kohtumiste kaudu.
Nii lähkoh, a õks nii kavvõh
Seimi ja Otsari eriilmelised tegelased tingivad erinevad rollilahendused, mis on mõlemal juhul laitmatult sooritatud. Seim avab enda romantikust luuletaja tundemaailma ekspressiivse kehakeele kaudu, mis juba otsapidi lapselikku allegooriasse kaldub. Pauli sisemaailmas on ratsionaalsusele vähe ruumi: seal võtavad võimust ihad, emotsioonid ning igatsus, millele ta pidevalt füüsilist väljundit otsib. Kord on igatsus nagu karglev kurg või rõõmustav laps, teinekord aga ahastavalt piiriposti külge klammerduv mees, kes uuesti ja uuesti üritab tema ette seatud takistust ületada.
Lauli Otsari Valli on justkui selle kõige vastand. Ehkki loomult rõõmsameelne, on neiu ennekõike asjalik ja tasakaalukas ning igatsusepisik tema hinges on peidetud sügavale argiste toimetuste taha. Kui kelmikas sära tüdruku silmis kõrvale jätta, lubatakse sel välja tulla vaid lihtsüdamlikes monoloogides, kus Valli publiku ees enda sisemust lahkab. Erinevalt Paulist ei valitse tema maailmas mitte tunded, vaid sõnad; põhjus-tagajärg seosed ning maised takistused.
Tegelaste kujutuses tekib paeluv paradoksaalsus. Paul, kes nii selgelt oma igatsust välja elab, jääb ometigi enda sisemaailma kinni, samal ajal kui kõigutamatu Volli oma tundeid verbaalselt lahkama peab. See, et mehe ja naise igatsus ei astu sama rada, on lavastuse seisukohast aga hea, kuna võimaldab Setomaa kohaspetsiifikast kaugeneda ning pakkuda rahvuseülest üldistusvõimet. Riigipiirist on võimalik üle astuda, kuid viisat kahe inimese vahelise emotsionaalse kauguse ületamiseks piirivalvur ei väljasta.
Rahvuspaatose hõnguline unenäomaailm
Armastuslugu kannab, selles ei ole kahtlust, kuid veelgi enam näib ,,Petserimaa igatsuse” tugevus seisnevat hästi õnnestunud atmosfääriloomes ning õige tundetooni leidmises, mis ühendab unenäolise ja mitmedimensioonilise igatsuse maailma seto kultuuriruumiga. Sundimatuks vahelüliks nende vahel on Pauli vanaisa (Siim Angerpikk). Angerpiku vahva vunts ühendab endas muheda talutaadi ja maagilise realismi sugemetega üleloomuliku tarkusjõu, mis paneb folkloori elama ja muudab üleloomulikkuse igapäevaeluks.
Eheda vanaisa kõrval aitab pingeid maandada ka Jekaterina Moskalenko karikatuurne piirivalvur. Ehkki naise tegelaskoomika põhineb kulunud stereotüüpidel, pole tegu siiski päris odavate laadanaljadega, vaid võimendatud kultuuriliste lahkhelidega, mis lubavad naerda keelebarjääri ja piiriületuse bürokraatliku absurdi üle. Argipäevane huumor on lavastuse suurte teemade kõrval teretulnud lisandus, kuid ei varjuta siiski täielikult dramaturgilisi ebakõlasid. Nii mõnegi teise vaatuse süžeepöörde taga võib näha liialt läbipaistvat taotlust tutvustada publikule osa pärimuskombestikust või kollektiivselt terve Setomaa kadunukesi leinata. Rahvuspaatosest täielikult hoiduda ei õnnestu, kuid terviklikku kogemust see varjutama ei hakka.
“Petserimaa igatsus” pole näide heast pärimusteatrist, vaid lihtsalt heast teatrist. Poeetiline tasand on loodud lihtsate, kuid paeluvate võtetega ning tervik on igal tasandil kaasahaarav. Igatsuse tunne on sisse kirjutatud nii dialoogi, näitlejate kehakeelde, Mari Kalkuni originaalmuusikasse kui lavastuse tundevärvidesse – kord on igatsus unistav, teinekord kummituslik, siis aga uputav ja hukatuslik, lausa õõva tekitav. Igal juhul on Kesoneni loodud maailmas piisavalt abstraktsust ja hingamisruumi, et iga vaataja saaks leida vastuse küsimusele, kus tema igatsus on; kas samuti Petserimaal või ehk kuskil mujal, mõnes kindlas kohas või inimeses.
TÜL-i ajaveeb 