Posted by Liisi Aibel

Teekond kohta, mida pole olemas

VAT Teatri „Brand“, autor Henrik Ibsen, tõlkijad Sigrid Tooming ja Paul-Eerik Rummo, lavastaja Ingo Normet, kunstnik Pille Jänes, valguskujundaja Margus Ruhno. Mängivad Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Katariina Unt, Tiia Kriisa, Liisa Pulk, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots ja Meelis Põdersoo. Esietendus 16.9. 2015 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis. Kirikuõpetaja Brand on terav kaljunukk, mis tunnistab ainult omaenese … Jätka lugemist

Kuidas seletada surnud pilte iseendale

Von Krahli „Oh My God“, esietendus 4.11.13. Lavastaja Karl Saks, dramaturg Tanel Rander, helikujundaja Hendrik Kaljujärv, kunstnik Maaria Treima. Mängivad Liis Lindmaa, Mari Pokinen, Ragne Veensalu, Loore Martma, Ivo Reinok, Madis Mäeorg ja Tõnis Niinemets. Saali sisenedes tõmbab publiku endasse Maaria Treima loodud lavaruum – pastelselt sõjaväeroheliste seintega white cube’i (vastuolu?) meenutav esitluspaik, mille keskel, … Jätka lugemist

Ei tea, mis on see, mida nägime

NUKU Eksperimentaalteatri „Kleepur“. Autor, lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja Jim Barnard (Inglismaa). Mängivad Katariina Tamm, Lee Trei, Andres Roosileht ja Riho Rosberg. „Kleepuri“ tutvustav tekst küsib lavastuse kohta: „Ja milles seisneb kogu selle asja mõte?,“ ja vastab: „Selles, et mõtet polegi – iseenesestki mõista!. See deklaratsioon muudab arvustamise kohutavalt raskeks, sest välistab juba eos võimaluse õhku … Jätka lugemist

Saksa teatri enfant terrible Cristoph Schlingensief

Oma essee-referaadis püüan anda ülevaate saksa lavastaja, filmirežissööri ja kunstniku Cristoph Schlingensiefi loomingust. Essee-referaat on ülesehitatud kronoloogiliselt, eesmärgiga anda autori loomingust võimalikult laiaulatuslik pilt. Pikemalt peatun aga kahel teatrivälisel kuid siiski teatraalsel sotsiaalsel eksperimendil, sest see tahk Schlingensiefi kunstis huvitab mind ennast kõige enam. Cristoph Maria Schlingensief, saksa kunstielu multitalent, sündis 1960. aastal Oberhauseni linnakeses … Jätka lugemist

Igatsusest teatrikingade järele

Aga mis oleks kui… Ühel õhtul ei läheks teatrisse otse töölt/koolist, seljakoti ja väsinud näoga, vaid võtaks endale teatri jaoks aega. Lööks ennast lille, võtaks kaaslase käevangu ja koti koos vahtusjalanõudega näppu, ostaks kava, puhvetist konjakit ja kooki ning jalutaks kombekohaselt ringiratast fuajees, mitte ei konutaks üksinda ja märkamatult nurgas, ning etenduse lõppedes telliks teatri … Jätka lugemist

Meesalastus eesti sõnateatris

Alastus avalikus ruumis, seal hulgas teatris, on pikka aega olnud tabu, kuid mida rohkem alastust kui üht ekspressiivsuse vormi serveeritakse, seda tolerantsemaks publik muutub. Seda enam, et lavale on hakanud jõudma publikut veelgi rohkem šokeerivad abjektiivsed kujundid. Toetun siin kohal Julia Kristeva käsitlusele, kus mõiste „abjekt“ tähistab välja heidetut, ebapuhast ja õudutekitavat. Laval on abjektideks … Jätka lugemist