Pisiülevaade Taarka pärimusteatri noortestuudiost

8. novembril 2013 käisid TÜLikad Liisi Aibel ja Triinu Sikk vaatamas etendust “Leelo otsib setot”, millest ajendatuna otsustasid nad uurida rohkem Taarka pärimusteatri noortestuudio varasemat tegevust ning sellest väikese ülevaate kirjutada. 

Taarka Pärimusteater on 2006. aastal loodud Setumaa harrastusteater, mis tegeleb lisaks ka koolituste korraldamise ja omakultuuri edendamisega. Harrastusteatri juurde loodi üsna pea ka pärimusteatri noortestuudio, mille eesmärgiks on arendada ja hoida setu kultuuri. Algsest väikese koha harrastustrupist on aastatega kujunenud Eesti teatrimaastikul omanäoline noortetrupp, kes teadvustab eestlastele folkloristide neutraalsest vaatepunktist erinevalt väga isiklikult setu kultuuri.

Eesti keele- ja ühiskonnateadlane Mati Hint näeb pärimusteatri tegevuses võitlust eestlaste kui välisvaatlejate loodud setu kultuurinarratiivi vastu, mille loomisel on kasutatud vaid pinnapealseid, silmale nähtavaid märke (õuhka joomine, hiiglaslike rinnahõbedatega rahvarõivad, kummaliselt haarava kõlaga kui sisult mõistetamatuks jäävad leelod ja nii edasi). Pärimusteater küsib, mida tähendab setuks olemine neile, setudele endile, ja kuidas erineb see sellest, kuidas paistab Setumaa turistidele, näiteks Värska sanatooriumi külastajatele.[1]   

Pärimusteater sai alguse 2006. aastal seoses Vanemuise teatri lavastusega „Taarka“, mis rääkis setu lauluema Hilana Taarkast. Lavastuses lõid kaasa kohalikud noored, keda innustas lavastuse edu sedavõrd, et otsustati ka ise teatrit tegema hakata. Hiljem on pärimusteatri noored löönud kaasa ka Vanemuise lavastuses „Peko“ (2011).

Esimesed noortestuudio suuremad ülesastumised olid 2008. aastal välja toodud Merca näidendil põhinev Tanel Jonase lavastus „Kull’o“ ning Kauksi Ülle näidendil põhinev Kalev Kudu lavastus „Ah tsusku külh“, kus tehti koostööd pärimusteatri vanema koosseisuga. Kui suur enamus teatri lavastustest on seotud kohaliku pärimusega, siis erand nende lavastuste kõrval on 2009. aastal lavastatud „Hamlet“. Tegu ei olnud küll Shakespeare’i originaalteosega, vaid Merca adaptsiooniga klassikateosest. Lavastajateks Merle Jääger ja Tanel Jonas. 2010. aastal toodi publiku ette kolm minilavastust („Kui jõgi muudab sängi“, lavastaja Päivi Kahusk; „Kaks“, lavastaja Helena Kesonen ja „Susi ja kidokõsö“, lavastaja Eve Ellermäe), kus esmakordselt proovisid lavastajakätt ka noortestuudio liikmed.

2011. aastal tõid Taarka pärimusteater ja noortestuudio üheskoos välja kolmel karmil setu muinasjutul põhinev lavastuse „Maratsäuk“. Maagiline maailm loodi publiku silme ette looduse keskel. Lisaks pärimusteatrile mängisid lavastuses ka Vanemuise teatri näitlejad Riho Kütsar, Markus Luik, Merle Jääger ja Tanel Jonas ning Marje Metsur.

Viimasel kahel aastal on omaloomingulised lavastused välja toodud koostöös lavastaja Anne Türnpuga. 2012. aastal esietendunud „Kuidas müüa setot“ ja 2013. aastal „Leelo otsib setot. Helevalus jaht häältele ja südamele“, tegelevad ühe ja sama teemaga. Lugu jutustatakse läbi noorte setu, noorte eesti naiste. Ehkki mõlemad lavastused on kui murelikud sissevaated oma kultuurikildu, siis esimene neist mõjub kui rokkkontsert, teine aga kui ballaad. Lavastuse monoloogide ja stseenide isiklikkuse tõttu tekitavad need äratundmist ja mõtteid kindlasti palju laiemale publikule kui vaid setudele. Ehkki pärimusteatri noortestuudiosse ei kuulu praegusel hetkel ühtegi meesoo esindajat, on noortel setu naistel julgust näidata ausalt end ja oma kultuuri. Kindlasti on sellise ausa jutustamisviisi läbi laiendanud nad oma lavastustega ka eestlaste jaoks pilti ja purustanud stereotüüpe setudest.

Teatri olulisust ja oskust lugusid jutustada kinnitab see, et lavastustega „Kuidas müüa setot?“ ja „Leelo otsib setot“ on tehtud mitu edukat gastrolli, sealhulgas on peaaegu täissaalidele mängitud nii Tallinnas kui ka Tartus. „Kuidas müüa setot?“ leidis äramärkimist ka 2012. aasta huvitavamate lavastuste nimistus, kus teatrikriitik Madli Pesti nimetas lavateost teravalt jõuliseks teatraal-poliitiliseks lõuahaagiks[2].  Sama lavastust käsitleb kogumikus „Teatrielu 2012“ eesti lasteteatri asjatundja ja mõtestaja Eva-Liisa Linder, kes tõstab esile mängu iroonilist põhitooni, mille abil muutub lavastus suveniir-etendusest kultuuriuurimuseks, ning nimetab „Kuidas müüa setot?“ üheks olulisemaks lavastuseks 2012. aasta eesti teatripildis[3]. Võib oletada, et vähemalt sama olulise positsiooni eesti teatris võitleb enda kätte ka 2013. aastal esietendunud, eelmisest lavastusest pisut melanhoolsem „Leelo otsib setot“.    


[1] Hint, Mati 2012. Kuidas müüa Eesti ajalugu? Kas nagu setusid? – Sirp, 9.11.

[2] Pesti, Madli 2012. Teatriaasta 2012 – teatririndel muutusteta. – Postimees, 22.12.

[3] Linder, Eva-Liisa 2013. Lasteteatri arengud. Ühiskondlik ja visuaalkunstiline mõõde. Teatrielu 2012, lk 31 – 56.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s