Rolliportree: Kaija M Kalvet lavastuses “Memm”. Mari-Riin Paavo

Teatri Must Kast lavastuses “Memm” on näitleja Kaija M Kalveti nagu ka teiste lavalolijate kanda mitmeid erinevaid rolle eri generatsioonidest. Siinkohal oleks paslik mainida, et tegelaste puhul ei ole niivõrd oluline nende sugu, kuivõrd just tegelase vanus. Kuigi tegelased on oma vanuselt erinevad, saab täheldada nii Kalveti kui ka teiste puhul paari aspekti, mis on etenduse jooksul muutumatud. Kõige vähem muutuv on näitlejate välimus ehk kostüüm, grimm ja soeng. Kalvetil on seljas võrdlemisi kaasaegsed rõivad, helesinised kõrge värvliga teksad ning pastelses toonis kirjade ja sädelusega T-särk. Soeng on lihtne, juuksed lahti või hooletult krunnis, grimm paistab olematuna. Just olematu grimm annab alust loota, et kui sellega pole proovitud edasi anda tegelase vanust või muud iseloomulikku, on rohkem mänguruumi jäetud näitleja miimikale.

Foto: Sasha Heifets

Lisaks muutumatule välimusele on minu meelest oluline muutumatu aspekt ka näitlejate pidev kohalolu ja energia. Kindlasti on see vaieldav, kuid just Kalveti puhul tahan eriti välja tuua tema absoluutse kohalolu. Eriti hetkedel, mil näitleja viibis lava kõrval ning stseenis ei osalenud. Ta jälgis aktiivselt nii laval kui ka publikus toimuvat. Ühel nähtud etendustest tõi Kalvet tekstiliselt sisse ühe vaataja. Kalveti tekst, suunatuna Karl Edgar Tammi tegelasele, manitses viimast rahulikult istuma, kuid kuna tol hetkel keegi publiku hulgast veidi niheles, viitas Kalvet ka sellele. Ilmselt oli tegu Kalvetile tuttava inimesega, kuna kõnetas teda eesnime pidi. Kõnetamine mõjus väga toreda äratusena – “Võtke teatavaks, et meie kuuleme ja näeme teid ka!”[1].

Tulles aga tagasi Kaija M Kalveti erinevate rollide juurde ja võttes arvesse, et kostüüm ja grimm on rolli vahetusel muutumatu, siis tekib küsimus, kuidas näitleja erinevaid rolle on lahendanud, mis on need põhilised mänguvahendid. Kalveti üks tööriistu rollide vahetumisel on tema hääl ja intonatsioon. Näiteks annab näitleja elavalt intonatsiooni muutes edasi väikest last, kes oma vanavanemale “Muna” lugu jutustab. Võiks öelda, et peenema hääle kasutamine lapse kehastamisel on klišeelik, aga Kalveti puhul ei mõju see võõristavalt. Loomulikuks teeb selle ka tema energia ja emotsionaalsus, millega ta lugu lapselikult kileda ja kõlava häälega edastab. Tema lapse kehastus ei piirdu ainult intonatsiooni muutmisega vaid on ka füüsiline, silmad elevust täis, kätega lugu illustreeriv. Kirjeldatud lapse roll on ehk kõige konkreetsem näide intonatsiooni kasutusest, teised rollid on hääleliselt tagasihoidlikumad.

Lisaks kõnemaneeri vaheldumisele on rollid eristatavad ka tänu liikumisele ning žestidele. Kuigi muuted on tagasihoidlikumad, on siiski võimalik leida paar momenti, kus tegelaste erinevus just läbi füüsise väljendub. Eriti tugevalt on Kalveti puhul näha rollilahendust läbi füüsise stseenis, kus näitleja kehastab Kassi. Kassistunud Kalvet on plastiline, lükkab käpaga laual olevaid asju ümber, on graatsiline, aga ka terane. Lisaks on ta üle võtnud näiteks kassile omase “masseeriva” liigutuse, kui lavapartner Laura Kalle last kehastades põrandal pikali nutab. Kalvet annab läbi füüsise edasi ka oluliselt väiksemaid detaile, näiteks tugitoolil istudes liigutab ta elegantselt jalalaba, mis imiteerib kassi saba liikumist.

Proovimaks leida veelgi näiteid Kalveti rolliloome kohta, võtan vaatluse alla ühe konkreetse stseeni. Analüüsitavas stseenis on ta laval Memmena ning Kristo Kruusman Lapsena. Stseeni tegevustik toimub ümber lava keskel oleva laua, Kruusman on istunud toolile laua ääres. Kalvet toimetab ringi, aegajalt istub tugitoolis, kuulab last, siis otsib kappidest asju ning poetab neid kilekotti. Toimetamise jooksul vestleb ta Lapsega, vestluse sisu on üsna argine. Ühel hetkel hakkab Memm Lapsele erinevaid koristamise käigus leitud asjakesi ära andma, vana lõhnaõli, kartoteegi kaarte ja muud säärast.

Kalveti Vanaema on stseeni algul üsna elav ja võiks öelda, et mitte eriti vanaemalik, kui tekstist lähtuv välja jätta. Tema liikumine on energiline, veidi tuuseldav, aga sihikindel. Ka tema kõne on väga puhas ja elav, vastupidi vanaemalikule maneerile, mis võiks olla rahulik, mõtlik. Kordagi ei tegele Kalvet hääle moonutamisega või kellegi imiteerimisega, ta kõneleb oma loomuliku, malbe häälega. Hoolimata elavusest, ei lenda sõnad Kalveti suust kuidagi mõtlematult, vastupidi, tema tarmukuse taga on kindlad ja selgelt edastatud mõtted. Kalveti kehastatav Vanaema on terane ja pisut pealetükkiv. Teksti edasi andmine ajapikku aeglustub, muutub mõtlikumaks, rahulikumaks. Eriti kui teksti hakkavad sisse segunema mõtted sellest, et teda enam varsti pole. Võiks öelda, et Kalveti Vanaema muutub südamlikumaks ja südant valutavamaks.

Kalvet saavutab aga totaalse memmeliku rahu päris stseeni lõpus. Laps peab hakkama minema, iga vanavanema (ja ka vanema) kurb moment. Vanaema meenutab Lapsele, et Laps lubas Memme juukseid lõigata, visates juurde muidugi ka lauseid, et kui lapsel kiire, siis ta ikka mingu ära. Kruusman suunab aga Kalveti toolile istuma. Rätik õlgadel, laseb Kruusman Kalveti pikad heledad juuksed vabalt seljale langema ja hakkab neid õrnalt harjama. Selleks hetkeks on Kalveti kehastatav Vanaema kuidagi ootamatult vanaks jäänud. Võiks öelda, et kogu stseeni vältel on Kalvet läbi käinud terve Memme elu ning nüüd, juuste lõikamise hetkeks, jõudnud selle Memme rauge olemuseni. Rahulik, ehk liigagi, natuke äraolev, natuke heietav, pehme, mõtteisse vajuv. Teksti edasi andmine on muutunud katkendlikumaks, aeglasemaks, hääl on tasasem ja kurvakõlalisem. Lisaks intonatsiooni muutusele on märgata ka Kalveti miimika muutumist. Stseeni alustas ta rohkem iseenda pealt, Kaijana, aga lõpuks on tema näole tekkinud väsimus, silmavaade mõjub hajusamalt, hooti ühte punkti ainiti vaadates kinni jäävalt.

Järgnevas stseenis on aga tugevalt näha Kalveti rollide vahelist muutust. Järgmises stseenis hakkab Laura Kalle, kes on endale pähe määrinud muna-õli-mee segu, kausiga mööda lava ringi liikuma, paludes laval olijatelt, et need tema juukseid lõikaks. Jõudes mõttesse vajunud Kalvetini, muutub viimase energia pöördeliselt. Eelnev vanaemalik rahu ja mõtlikus asendub teravusega. Ta edastab teksti väga jõuliselt, võiks öelda, et kurjalt ja põlastavalt, ka tema liikumine on järsem.

Kui vaadelda hetkeks Kalveti ja Kruusmani stseeni lavastustervikus ning proovida leida põhjendust Kalveti esialgsele energilisusele, siis ei saa jätta tähelepanuta eelnevat stseeni, mille sisuks Laura Kalle monoloog, tegevuspaigaks on rong. Rongilikkust annavad edasi näitlejate poolt loodavad kolksumise helid ja aeglaselt muutuv valgus. Laura monoloogi lõppedes jätkuvad rongihelid ja valguse sujuv liikumine, kuniks pliidil olev kann vilistama hakkab. Monoloogi lõpu ja uue stseeni vahele jääb aga võrdlemisi pikk paus. Kuigi seda meditatiivset stseeni lõhub nii kannu vilin kui Kristo Kruusmani hüüded, siis järgnev stseen ei saagi kohe alata malbelt. Kuidagi on vaja vaataja äratada sellest meeldivast rongi loksumisest ning võtta ta fookus endaga kaasa.

Kaija M Kalvet ei ole rolle üles ehitanud ümberkehastuse peale, ta ei imiteeri otseselt kedagi, välja arvatud kassi ja last. Tema rollid kasvavad suuresti tema enda pealt, tema endana. Ka vanainimese roll on rohkem kaijalik kui vanainimeselik, aga sellegipoolest ei teki vaatajana kahtlust, et ta on sel hetkel laval kui vana inimene. Eks paljuski tekib see arusaam tänu tekstile ja suhtele lavapartneritega, aga midagi on ka Kalveti mängus. Vaadeldes teda kogu trupi tervikus, võiks öelda, et hooti jääb natuke puudu sellest imiteerimisest, mängimisest, lustimisest. Mulle väga meeldivad tema rollilahendused, kuid ansambli mõttes on ta ehk kõige tagasihoidlikum. Samas leian, et kõik laval olijad on absoluutselt erinevalt oma rolle ja üleüldist laval olemist lahendanud ning just tuletanud enamus oma rollijoonistest tugevalt iseenda pealt. Seega on ehk julm väita, et Kalvet ei sobi ansamblisse, kui rolliloome aluseks ongi näitlejad iseendana. Kaija M Kalvet mõjub ka väljaspool oma rolle tagasihoidlikumalt, aga nagu ka välja tõin, väga kaalutleva ja jälgivana. Kindlasti võiks tema suurteks tugevusteks pidada täielikku kohalolu ja pidevat jälgimist, samuti hääle- ja miimikatööd.


[1] Tsitaat Aron Posneri näidendist “Krdi loll lind”

Mari-Riin Paavo

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s