Rolliportree: Kristo Kruusman – jõnkslik Memm. Kerli Ever

Hämarat ruumi täidavad kella tiksumine ja kohvikannu lurin, ümmargusele lauale langev soe kollakas valgus joonistab kannust lae poole pahiseva aromaatse auru paksu pilvena välja. Publik on kutsutud vanaemale külla – alanud on Maret Tamme lavastatud „Memm”, mille keskmes on lapselaste ja vanaemade vaheline suhe ja selle muutumine ajas.

Musta Kasti „Memm” on märgitud trupitööks. Nii nagu suurem osa laval nähtust on ilmselt loodud ühiselt proovide käigus, nii on ühistöö ka rollide etendamine. Nimelt pole rollid kindlatele osatäitjatele jagatud, vaid rändavad etenduse käigus näitlejate vahel, ühes või teises ilmudes ja taas kadudes, vahel lavalolijaid sootuks omapäi jättes. See asetab fookusesse igaühe individuaalse lähenemise lavategevusele. Millega märgitakse üleminekut rollilt rollile või rollilt üldisemale lavalisele kohalolule, mida võiks nimetada ka iseenda etendamiseks? Kuidas lahendatakse erinevusi rollide vahel – kui üldse? Põnev on jälgida, missuguste detailide abil ehitab iga näitleja iseenda memme, lapselast, armunut; mil viisil improviseerib, mil viisil jääb teadlikult tagaplaanile.

Kristo Kruusman ei paista etenduse alguses kuigivõrd silma. Istudes õue viiva trepi all konkus, jälgib ta natuke tõstetud kulmudega, mis annab talle pea lapselik-tõsise ilme, dramaturg Joosep Susi, ning hiljem juba Laura Kalle, Kaija M Kalveti ja Karl Edgar Tammi esimesi stseene. Kuid siis on tema kord tegevuse keskmesse astuda. Peale purjus mehena lõugava Tammi viimast röögatust kargab Kruusman püsti, kalpsab kergete, lühikeste jooksusammudega paar ringi ümber laua, jookseb justkui inertsist ikka veel trepi ülemises otsas seisva Tammi juurde ning küsib talt peaaegu hingetult, kuidagi juhuslikultki: “Mis magus lõhn see on?”. Seejärel pöörab ta nagu vastusest kohkunult vaarudes ringi ning jookseb trepist taas alla, tehes laval veel paar segaduses jooksusammu, keerutades pead siia-sinna ning paistes veidi eksinudki, enne kui uuesti üles jookseb ning sama küsimuse esitab. See hoogne, aga natuke segaduses või kohmetu olek iseloomustab Kruusmani lavalist olekut mujalgi. 

Foto: Sasha Heifets

Välimuse järgi võiks arvata, et kui lavastus räägib Memmest, siis Kruusman võiks olla Taadi kehastaja. Dressipükste ja triiksärgi kombinatsioon meenutab paljudele kindlasti kui mitte nende endi vanaisasid, siis Ida-Euroopa vanamehe prototüüpi ikka. Kruusmani sasistelt juustelt on puudu vaid võidunud soni, et pilt oleks täiuslik – või ei, siis muutuks see juba iseenese karikatuuriks. Ent kuna “Memmes” kellelgi ühte läbivat rolli pole, võib vaid aimata, kas Kruusmani kostüüm on hommage vanahärra-couture’ile või lihtsalt mõnus riietus, milles vabalt liigutada saab. Liiga mugav see ometigi olla ei saa – aeg-ajalt peab Kruusman pükse kehitama või särgisaba taas värvli vahele aitama.

Tõepoolest, Kruusman ei mõju laval esiletükkivalt, pilgud ei koondu esmajoones teda vaatama. Esimesena köidab ta tähelepanu alles Memme rollis, ent see-eest jäägitult. Kruusmani Memm asjatab köögis ning muudkui vatrab, nii et külla tulnud Lapselapsel Kalvetil pole võimalustki midagi vahele pista – isegi siis mitte, kui temalt on just küsitud, kuidas läheb. Memme monoloog (nimetagem seda monoloogiks, kuna külaline on vaid toolile naelutatud päästik, kelle kohalolu on vallandanud tekstilaviini) ei baseeru mõnel üksikul säraval mõttevälgatusel, vaid on uperpallitavate teemavahetuste tihnik, mis suudavad mingil müstilisel moel olla korraga nii argised kui ka tohutult naljakad. Samas ei mõju Kruusmani Memm hetkekski vanainimese pilamisena, pigem toonitab näitleja ootamatute seoste ampluaa igapäevaelu absurdi. Absurdikoomikale keerab veel vinti peale teksti muheda pöörasusega vastuolus olev Kruusmani leebelt süütu ilme. Ka teistkordselt, nüüd aga juba väsinud ja lössis Memme kehastades domineerib ta oma dialoogipartneri Tammi üle, kuna saab veel kasutada oma trumpi, vaimukat improviseerimisoskust. Kolmandal Memme-Lapselapse kohtumisel rollipoolt vahetades Kruusman enam nii tugevalt ei mõju, aga see tuleneb ka Lapselapse rolli iseärasusest – ta ongi kuulaja, vanainimese sumbunud maailma surutud noor, kes enam hästi ei jaksa seal olla, aga kes annab siiski oma parima, kuna ju armastab oma vanaema. Memme kehastamiseks on kahtlemata antud rohkem mänguruumi kui külla tulnud Lapselapsele.

Kruusmani kehastatavate tegelaste või esitatavate tegevuste palett on siiski kirjum kui Memme ja Lapselapse duo, ulatudes spordireporterist kuni kanani, võrgutatavast kuni äralohistajani, sekka täielikult vabaks jäetud improvisatsioonivõimalused. Ometi ei muutu tema lavaline olek etenduse käigus kuigi radikaalselt, mingi kohmetuse koomika on Kruusmanis kogu aeg olemas. Täpsemalt aitaks ehk küsimusele, kas Kruusman kehastab kedagi või kasutab rolli vaid teatud tekstijuhisena, vastata Memme ja Lapselapse rollides toimuv, kuna mõlemad kuuluvad argise elutoa juurde ega kaldu liigsesse ekspressiivsusesse. Võib-olla tõesti tabab kõrv mureliku ja põikleva lapselapsena toolil kügeleva Kruusmani hääletooni veidi-veidi madalamana kui natuke aega varem halvatujulist käsipõsakil Memme kehastades, kuid tuleb tõdeda, et muutused kehakeeles väljendavad pigem tegelaskuju üldist tundetooni (väsimust, reipust), mitte mingit olemuslikku erinevust. Rollist hoolimata on Kruusmani õlad kergelt ettepoole längus, käed tihti küünarnukist veidi kõverdatud, justnagu ta ei teaks täpselt, mida nendega peale hakata. Tema sammud on lühikesed ja mõjuvad pigem keharaskuse jalalt jalale kukutamisena. Ujeduse muljet tugevdab sage prillide tagasi ninale lükkamine ning pükste ja särgi kohendamine. Ka tema miimika on ühetasane, kus tõsist-mõtlikku fooni muudab vaid mõni soe naeratus või tõstetud kulmude ja suurte silmadega keskendumine. Laiemat füüsilist improvisatsiooniruumi pakkuvates stseenides võivad käed küll vehkida ning kohmetust kehahoiust võib saada karglemine ja jooks, kuid ka sel puhul peitub liikumises mingi endassepööratus, mitte päris lõpuni minek. Näiteks stseenis, kus tuleb jõuliselt Tammit tantsule kiskuda, kumab Kruusmani kehakeelest siiski mingi pehmus, mis avaldub hetkelises pea tagasi kallutamises, andumise žestis, mis alles siis paisub rabedaks rebimiseks. Hiljem jällegi on Kruusman laua all vene keeles jaurates tõepoolest metsik, kui kuuleme pimeduses vaid tema hääletooni ootamatuid kõrgusemuutusi ning sumbumisi ragisemisse, kumisemisse, hingeldamisse.

Kruusmani pingutamatu koomika tundub peituvat aga mitte ainult kohmetutes žestides, vaid veel väiksemal tasandil, milleski esmapilgul vaevutabatavas. Tema liikumine ja žestid on alati pikitud pisikeste katkestustega. Liikumises tugevdab see muljet sihitusest – ta astub ühes suunas, ent pöörab siis teisale või tagasi, aga seda vaid selleks, et algset trajektoori jätkata… või siis mitte. Ka žestides on tajuda impulsi muutumisi. Nii nagu esimeses Memme-monoloogis jooksevad väljaöeldud mõtted üksteise selga ja muunduvad millekski uueks, toimub ka pea paremale pööramisel tingimata hetkeline tagasipööre; laibana maas vedelevale Tammile sigaretti ulatades peatub Kruusmani käsi aga vaevumärgatavalt ja jõnkslikult mitu korda, enne kui sihtmärgini jõuab. Nõnda ei saa vaataja kunagi lõpuni kindel olla, kuhu alustatu jõuab – seda nii liikumises kui sõnalises improvisatsioonis. Selliseid väikesi jõnkse, katkestusi liikumise või sõnade voolus käsitleb filosoof Brian Massumi afektiivsetena, need aga haaravad tähelepanu sarnaselt kiiretele stseenivahetustele telereklaamis (Massumi 2002: 40–42). Kui igas Kruusmani liikumist, žesti ja kõnet hakkivas jõnksatuses peituv potentsiaal liikumise suuna muutmiseks avaldub vaid füüsilisel tasandil, pole katkestuste jõud ilmselt väga tugev, et publikut jäägitult köita, ent tundub, et kui sellele lisandub ka üllatuslikke seoseid loov tekst, mille esitus on sama katkendlik nagu seda saatev kehakeel, siis pole vaatajal kahekordse, semantilise ja afektiivse pommitamise eest pääsu.

Kristo Kruusman paistab läbi eri rollide ja tegevuste astuvat üsna kitsas registris, erinevus seisneb pigem tegevuse volüümis – on see hoogsam või kammitsetum. Memmena särab ta aga eriliselt ning naelutab vaatajate tähelepanu endale, ning vaimukas tekst, mille ta (pealtnäha nii kergelt, nii orgaaniliselt!) Lapselast uputava kosena valla päästab, võiks olla üks põhjustest, miks tahta lavastust mitu korda näha.

Kasutatud allikad:

Massumi, Brian 2002. Parables for the Virtual: Movement, Affect, Sensation. London: Duke University Press

Kerli Ever

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s