Arvustus: Mees, kes on kiindunud mängu ja mõrva kui kaunisse kunsti. Kaspar Gräzin

Kellerteatri lavastus “Mäng”. Autor: Anthony Shaffer. Lavastaja: Vahur Keller. Kunstnik: Britt Urbla Keller. Helikujundaja: Vahur Keller. Valguskunstnik: Rene Topolev, Britt Urbla Keller. Maskikunstnik: Sandra Lange. Tõlkinud: Malle Klaassen. Laval: Meelis Kubo, Elmo Kibuse, Andres Roosileht.

Minu teine kord Kellerteatris. Võrreldes lavastusega “Mõrvad Rue Morgue’il”, on toimunud teatav aja- ja asukohahüpe: 19. sajandi Pariisist on saanud 1970. aastate London. Üldpilt on võrreldes eelmise korraga põhimõtteliselt identne: lava keskmes on see sama kirjutuslaud ja tugitool, mida kasutati ka lavastuses “Mõrvad Rue Morgue’il”. Hämmastav, kuidas pisidetailide muutmine mõjutab lavastuse õhkkonda ja üldmuljet. Küünlad on asendunud lampidega, kirjutuslaual on telefon ja kirjutusmasin. Ruum tundub avaram ja tänapäevasem. Lisaks on laval suured aktimaalid naisest, kes on sündmuste käimapanevaks jõuks. Sel korral oleme külas tuntud põnevuskirjanikul Andrew Wyke’il. 

On võimatu anda ülevaadet lavastuses toimuvast loost, ilma seda tulevase publiku jaoks ära rikkumata. Sündmuste ahel saab alguse, kui Andrew Wyke oma naise armukese endale külla kutsub ning talle eriskummalise ettepaneku teeb. Lugu on täis puänte ning etendust vaadates pidin korduvalt oma üles kirjutatud märkmeid maha tõmbama. Kuni viimaste sekunditeni ei saa vaataja tegelikult aru, mis on reaalsus ning mis mitte. Segadus asendub arusaamisega ning see omakorda uuesti segadusega. Närvikõdi ja põnevus on peamised märksõnad, mis lavastust iseloomustavad, samas on aga võimalik vahel end ka lõdvemaks lasta ja muiata. Kellerteater on suutnud ära tajuda kuldse kesktee koomika ja õuduse vahel. Publikul ei hakka teatris nii hirmus, et laval toimuvat vaadata oleks liiga õudne. Hirmsamad stseenid asenduvad ikka ja jälle humoorikate lahendustega, mis emotsioone tasakaalustavad. Küll aga oleks huvitav näha, kas toores hirm ja õud on teatrilaval saavutatavad. Kas teatrisaalist võib kostuda samaväärseid karjeid kui õudusfilmide ajal kinosaalist?

Laval on kaks näitlejat: Meelis Kubo ja Andres Roosileht. Andres Roosilehe Andrew Wyke on otsekui raamatust välja hüpanud tegelane. Ta on kirglik ja osav manipuleerija, kes suudab oma paarilist veenda pööraste ideedega kaasa minema ning samal ajal panna publiku uskuma, et need tõesti ka väärt mõtted on. Kummalisel moel meenutab ta sünget jõuluvana. Wyke on usutav krimilugude fanaatik, kelle silmad lähevad särama, kui ta näeb võimalust elada läbi mõnd kriminaalset seiklust. Ka oma kõige süngematel momentidel suudab Wyke jääda publikule sümpaatseks ning tahes-tahtmata avastasin ma end talle kaasa elamas. “Selles ongi tänapäeva kuritegude häda: neis pole mingit fantaasiat” võtab Wyke’i tegelaskuju väga hästi kokku,  ta on õnnetu keskealine mees, kes leiab, et ainus rõõm siin maailmas on mängurõõm. Erilist tähelepanu väärib Roosilehe hääl, mis Kellerteatri saali sobis kui valatult – sünge, madal, kummituslik tämber täitis kumisedes kogu saali. Seda meest tahaksin ma Kellerteatri laval kindlasti veel näha.

Foto autor: Siim Vahur 

Meelis Kubo mängib lavastuses klassikalist armukest: noor sugutäkk Itaaliast, kes on endast ülimalt heal arvamusel. Juuksed lakitud, seljas viimase moe järgi riided. Vaid üks pilk ja vaataja sulab. Ta on tõeliselt libe kuju. Kubo mäng oli aga kohati ebaühtlane – algul üliintensiivne ja kurjamlik, kuid mõne minuti möödudes rahulik ja armastav, säilitades siiski teatava ülbuse. Mida edasi, seda sümpaatsemaks ja usutavamaks ta end mängis ning etenduse lõpuks oleksin ma algse ebakõla unustanud, kui poleks seda märksõna varem kirja pannud. Lavastuse jooksul näitab Kubo oma tegelases mitmeid tahke: tõusiklikku ülbust, inimlikkust, mänguhimu, alandlikkust, otsusekindlust, spontaansust. Kubo suutis kehastuda ullikeseks, kes toimuvast selget sotti ei saa, ning hiljem võtta üle verejanulise mängujuhi rolli. Kõige koomilisem, kuid samas ka hirmsam toimub minu arvates üldse lava taga. Kord etenduse ajal peab Kubo, klounikostüüm seljas, teatri tagauksest õue jooksma, et siis uuesti peauksest siseneda. Huvitav, mida mõtlevad inimesed, kes ilma mingisuguse kontekstita kell kaheksa õhtul niigi kõledas pimedas kohas klounikostüümis meest ringi jooksmas näevad. 

Usun, et lavastuse tugevus seisneb põnevas ja kaasahaaravas narratiivis. Ühtegi sügavat mõttetera mulle sel korral silma ei hakanud. See ei tähenda aga, et seda sügavamat seal ei ole, vastupidi, kindlasti on, lihtsalt minul jäi see sel korral märkamatuks. Küll aga tähendab see seda, et tükk sobib võrratult mõtete mujale viimiseks ning laheda elamuse saamiseks. Lavastuse nautimise ainsad eeldused on siinkohal veidi külma närvi ja rohkelt mänguhimu.

Kaspar Gräzin

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s