Rolliportree: Seebikast stereotüüpi. Karmel Helena Kokk

Teater Must Kast on Tartus leidnud endale omanäolise pesa Genialistide Klubi ülemisel korrusel. Etenduse eel on baari ustel sildid, mis paluvad õllejoojatel hääled vaiksemad hoida, et mitte üleval toimuvat etendust segada. Kui lavategevus on vaibunud ja inimesed nohisedes saalist lahkuvad, on alt juba kuulda melu, mis utsitab teatrikülastust veel klaasi ääres pikendama. Või kes janu veel pisut taltsutada suudab, on oodatud jääma vestlusringile, kus tegijad hea meelega publiku küsimustele vastavad ja lavastuse tagamaid selgitavad. Selline avatud keskkond, soe atmosfäär ja Genile omane kultuurkiht mõjutavad teatrikülastust ja hilisemaid mõtisklusi tuntavalt.

Lavastuse pealkiri on „Memm“. Taati aga mainitakse harva ja pigem seostatakse teda negatiivsete emotsioonidega – vägivald, seniilsus, abitus, sõjatrauma. Samas ei saa öelda, et lavastuses puuduks maskuliinne energia. Taat nagu ka teised mehed meie peategelase Linda minevikus käivad lavaruumist läbi ambivalentselt. Nad ei realiseeru kunagi täielikult, nad ei ole terviklikud ega piiritletud, pigem ähmased mälupildid, nüüdseks tuhmunud mälestused, mida keegi täpselt ei suuda meenutada. Näitlejate pidevad rollivahetused ei soosi sugu ja nii mängivad nii nais- kui meesetendajad nii nais- kui meesrolle nii lapselapse kui vanavanemana, mis omakorda hägustavad minevikusündmuseid.

Kristo Kruusman särab eelkõige oma ülimalt naturaalse improviseerimisoskusega. Külma närviga, kordagi päriselt muigamata esitab ta absurdi piiril oleva, samas totaalselt memmeliku monoloogi Kaia Kanepist, ilmast, arsti juures käimisest ja naabrimuttidest. Stseeni võlu avaldub lavaõhkkonna tuimusest, millele vastukaaluks publiku südamlik naer ja itsitamine. Olukord ise on ju tavapärane – lapselaps on memmel külas ja kuulab pooledi tüdinult jutuvada, millele pole võimalik midagi vahele öelda ega selles järge pidada. Tuleb noogutada ja naeratada, lihtsalt vanainimene ära kuulata. Eks see ole lapselapse jaoks nendevahelise suhte manifest – kui palju neid ühiseid teemasid siis ikka on. Memmele on raske seletada oma tööelu raskuseid ja keeruline on midagi vastata pidevatele tervisemuredele. Lapselapse perspektiiv võimendab memme kõne- ja käitumismaneere.

Foto: Sasha Heifets

Kruusmani impromemm on kõnepruugilt klassikaline vanainimene ja nii kumab esitusest läbi ka teatav taadilikkus. Võib-olla kallutavad mu seisukohta vanamehelikud dressipüksid ja moest läinud triiksärk. Võib-olla on asi selles, et peale kõnepruugi, süntaksi ja köögilaua taga askeldamise ei ole Kruusmani memmes tegelikult midagi memmelikku. Ta kannab minimaalsel hulgal tunnuseid, nii et me minimaalselt tunneme ära, et tegemist on memmega. Samamoodi nagu tõmmates paberile kolm A-tähte meenutavat kriipsu, oleks see arusaadavalt Eiffeli torn. See minimalism, millega Kruusman, aga ka teised etendajad oma tegelased konstrueerisid, on muljetavaldav, etenduskunstides tavaline, ometi võõristav.

Kruusmani võiks vast kõige ehedamal kujul nimetada lavastuses etendajaks. Kui teised  näitlejad tegelevad mingil määral kehastamise või tegelasterviku loomisega, siis Kruusman on nii autentselt tema ise, et iroonilisel kombel võib vaielda, kas tegemist üldse näitlemisega on. Olgu siin mainitud, et autoril Kruusmaniga isiklikku suhet ei ole, kuid nõnda ta laval mõjub. Kuigi tuleb ette ka järsemaid stseene, näiteks pimeduses laua all mikrofoni röökimine, et Stalin on surnud (mitterahuldava vene keele oskuse tõttu rohkem aru ei saanud), siis läbivalt ümbritseb Kruusmani pigem stoilisuse aura. Laura Kallega tantsides, kleiti selga proovides ja lillekimpu nuusutades on ta malbe ja südamlik, tagasihoidlik noormees/neiu, selline, kes ei ütleks oma kaaslasele kunagi, kui too on labane või igav, selline, kes kannataks vaikuses ära perversed naljad ja järgmisel päeval räägiks sõpradele, et tegelikult oli täitsa tore.

„Memmes“ ei ole tegelase arengut, näeme vaid Linda eluteed. Näeme, kuidas lapsest saab täiskasvanu ja täiskasvanust vanainimene. See inimene oma lugude, oma ereda minevikuga taandatakse segase jutuga, omaette nurgas kobisevaks üldistuseks, keda ümbritsevad tähele ei pane, kelle üksikutest lausejuppidest kohusetundest kinni võetakse ja mõni pealiskaudne küsimus sellest lähtuvalt küsitakse. Memm on elanud emotsionaalse elu, mis oli nagu seebikas, kus astusid üles erinevad mehed, armumine ja pettumine, isamaa armastus ja riigikorra paratamatus. See eluvend istub nüüd köögis, kõrvetab suhkrut põhja ja ei saa lausetki arusaadavalt vormistatud. Kruusmani memm on läbipaistev ja pealiskaudne. Tabav ja relevantne, ent mõrk ja lihtne.

Etenduse jooksul on Kruusmani põhiülesanne teha lõhnu. Ta jookseb publiku ees ringi ning tuulutab oma tugevalt lõhnastatud dressipluusi, nii et ruum täitub läägelt magusa lillelõhnaga. Mõju on kohene. Ta praeb, keedab, aurutab veel igasugu põnevaid toite, mille lõhnade kompott ruumis loob täiesti uudse tajukogemuse. Aroomide maailmaga mängimine ei ole teatris tavapärane – enamasti võib teatrikülastuste ajal tunda sigareti nõrka vingu või veeauru lõhna tossumasinast, kuid kaneel, apelsin, eukalüpt, lilled, praetud küüslauk ja potipõhja kõrbenud suhkur ei ole harilikud. Enamiku nende lõhnade autoriks ongi Kruusman, kes keset lava pannidega toimetab, samal ajal toimub ruumis muu tegevus.

Kehaliselt huvitavamad rollid said endale Laura Kalle ja Karl Edgar Tammi, Kruusman jäi selles kategoorias pisut tahaplaanile. Tõsi, ta jooksis, turnis, puges konkusse tükiks ajaks peitu puhkama, vahepeal kadus lavavalgusest pimedusse. Sellegipoolest ei olnud tema kehaline kohalolu kuidagi kõrgendatud. Ta sai pisut õõtsuda tantsupeol, sai laua all ukerdada, kuid tema memm ei realiseerunud laval kehaliselt ega ka looliselt tervikuna ning oli pigem staatiline tegelane. Üheks põhjuseks mõistetavalt rollide pidev vahetumine ja tegelaste hakkimine. Meile esitleti ideed, üldistust ja stereotüüpi. Põhjalikku kehastumist ei toimunud ja nii ei pandud publikut ka uskuma lihast ja luust memme. Teisalt oligi lugu tagasivaade, heietus, mälestus. Siin ei ole enam võimalusi arenguks või muutusteks, juhtunu ümberjutustamiseks.

Achilleuse kannaks jäi teravuse puudumine nii Kruusmani rollisoorituses kui lavastustervikus. Kruusman sai laval pigem taustajõu rolli, toimetades alati põhitegevusest natuke eemal, kuid mõjutades oma kohaloluga sündmuseid sellegipoolest. Tema praetud-aurutatud-tuulutatud lõhnad halvasid meeled nii järsult, et kesklaval sündmuseid jälgides tabasin end ootamatult hoopis sügavates mälusoppides, meenutades suvila riidekappe, jalavanne, jõule perega. Mind rebiti jõuga lavamaailmast välja hoopis sisemiste tundmuste radadele ning laval toimuv omandas sootuks teistsuguse tähenduse. Olin korraga kahes maailmas. Kruusmani rollilahendus oli võrratult kompleksne. Lavalt vaatas vastu vanaisa dressides mees, kes tuima näo ja monotoonse häälega põlvevalust kurdab, mina vaatan teda, jääkülm põrand taldade all, olles lõhnapilve sees ja rännates oma sisekosmoses nii ajas kui ruumis, hüpates vaheldumisi nii möödunud kümnendite kui lavaruumi vahel. Vapustav tundmus.

Memm on loo keskne tegelane, ent tema olemus selgub alles läbi suhete teistega. Me tajume tema kõnemaneeri kaootilisena, kuna lapselaps ei suuda ühelgi teemal sabast kinni võtta ega ise midagi lisada. Me tajume tema suhestamatust kaasaegse maailmaga, kui lapsed ja lapselapsed sagivad köögis, teevad ettevalmistusi ja kedagi ei huvita, mis olid nende inimeste nimed kulunud mustvalgel pildil teab mis sündmusest. Kruusman võtab vabaduse mängida kontseptsiooniga, seda painutada ja venitada, anda ideele võõras vorm, mis kombinatsioonis lavastuse temaatika ja lõhnadega tegelikult võimendab tajukogemust ja paneb teravamalt märkama eelkõige iseennast ruumis ja oma mälestustusi kui etendajat, memme või teadmist, et kantakse ette tegelikult lavastaja Maret Tamme vanavanemate lugu. Kristo Kruusmani trump lavastuses on kindlalt tema muretu improviseerimisoskus ning muhe lavaline kohalolu. Koos Laura Kallega moodustavad nad lavastuse tugisambad – Kalle veab kehalisuse ja kehastumise laeva, Kruusman aga tõmbab publikul pinged maha ja hoolitseb atmosfääri loomise eest.

Karmel Helena Kokk

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s