Lavakad mõõdavad Paides maad ja kompavad piire

Anett Pullerits

Küllap ei ole siinsele lugejale uudiseks, et juba vähem kui aasta pärast tegutseb Eestis ilmselt veel üks kutseline teater. Nii mõnegi ütlust mööda on juba sümboolne nurgakivigi paika pandud. Sestap ei heideta ehk ka mulle ette minu suutmatust mitte võrrelda EMTA Lavakunstikooli ja EKA koostöös valminud lavastust ,,Maamõõtjad’’ tulevase Paide linnateatri loominguga.

Siinkohal ei võta ma endale eesmärgiks eile, 29. oktoobril Paide Kultuurikeskuses nähtut ümber jutustama hakata. Tõenäoliselt ei jõua ma ka eriliselt sügava analüüsini. Ja kindlasti ei ole mul tahtmist kriitikanooli (vähemasti mitte väga teravaid) loopima kukkuda. Seda eelkõige lugupidamisest kunstnike-etendajate vastu ja enesele aru andes, et kedagi arvustada, eriti algajal teatrikriitikul, piisavalt nägemata, mõtlemata, tunnetamata, ei ole lihtsalt kuigi arukas. Ja ehkki ma tean, et teater jõuabki teatriks ideaalis osaliselt sellepärast, et saada tagasisidet, arvan, et minu lihtsad heietused pigem kahju kui kasu tooksid. Seega soovitan pettunud lugejal edasi lugemise asemel hoopis Piletimaailma külastada ja Paidesse sõita. Nüüd on tõesti põhjust, miks selline suund ka siis ette võtta, kui parasjagu augustikuu ei ole.

Aga miks ma siis siin ruumi raiskan? Ja aega? Peamiselt sellepärast, et kui miski, näiteks teater, sunnib järgmise hommikuni enda peale mõtlema ja sütitab ka mõned vaimusähvatused, küsimused, kõhklused-kahtlused, tuleb nende korrastamiseks ning neist vabanemiseks nad kuskile ära panna. See on egoistlik eesmärk kirjutamiseks ja nii mõnigi soovitaks mul vististi isiklikus päevikus oma lori edasi ajada. Küll aga sundisin ma end kõikidest muudest kohustustest hoolimata avalikumalt mõtlemiseks aega võtma sellepärast, et pean enda tundmustel, ka kõige tühisematel, mõningast kaalu sellesama avalikkuse ees. Kui teater suudab üllatada, kui väikeses Paides otsustatakse 2017. aastal(!) astuda nii julge samm ja minul on võimalus sünnitust kas või läbi akna piiluda ning sellele tunnistajaks olla, siis tuleb vähemalt püüda seda talletada.

On rõõm, kui inimesed näevad vastutuses võimalust, mitte hirmu põrumise ees, samas endale riske teadvustades. ,,Maamõõtjate’’ lavastaja Jan Teevet (EMTA Lavakunstikool) andis mulle tõepoolest idealistlikku lootust, et Paidesse asubki noor ja tugev mees, kes vaatab ringi veski sees. Ja teeb veskikivid teravaks. Ning lööb ehk aknadki puhtaks-säravaks. Igatahes nägin ma etenduse-eelsel ringkäikvestlusel selle 4. kursuse lavastajatudengi silmis rohkem usku kui uskmatust. Teevet osutas asjaolule, kui omamoodi kaunis on teadmine, et Paide linn, mõistes, et teater ei ole mitte kunagi majanduslikult eriliselt kasumlik ettevõtmine, otsustab täna, 2017. aastal teede parandamise, lasteaiakohtade loomise või hooldekodu renoveerimise asemel toetada…teatrit!? Küsimuse, kas on ikka arukas anda säherdune vastutus nii noorte ja roheliste teatritegijate kätte, püstitas noormees ise, lisades, et ehk ühe suurima väljakutsena tajub ta seda, kuidas lähendada teater paidelasele ja paidelane teatrile. Jan peab eriti oluliseks, et teatri loomine ei lõhuks juba olemas olevat – Paide Kultuurikeskuses aset leidev vabaajategevus on sadadele kohalikele ülioluline ning seda pole kellelgi ega millelgi õigus neilt ära võtta, isegi mitte teatril.

Huvi teatri vastu on Järvamaal suur: tunamullu külastas Järvamaa pealinnas korraldatud külalisetendusi umbkaudu 70 000 vaatajat. Samas ei ole meil teadmist, millist teatrit paidelane on valmis vastu võtma, seepärast tõotab peagi algava teekonna (või juba alanud teekonna?) jälgimine eriti põnev tulla. Kuidas saada teatrisse inimene, kes on harjunud vaatama ainult psühholoogilist realismi või püstijalakomöödiaid? Kuidas teha keskmisele Paide pensionärile selgeks, et noored kunstnikud ei tegele teatris vaid arulageda poris püherdamise ja klassika lörtsimisega? Ilmselt tasuks tulevail etendajail meeles pidada, et sülle kukkunud usaldust on imelihtne kaotada. Samas ei tohiks lasta sellel enda juhtmõtteks kujuneda, vaid kasutada järgnevate aastate iga võimalust enese otsimiseks ja leidmiseks, seejuures vaatajat ja tema soove arvesse võttes. Ega ma täpselt ette ei kujuta, kuidas säärane kompromisside jada laval tööle panna, aga mul on lootust, et Jan kujutab.

Olles näinud ka mõnda Teeveti varasemat katsetust, teadsin ma natuke, mida oodata – peaasjalikult ootamatusi. Toonitades, et ,,Maamõõtjatel’’ pole ühtpidi erilist seost peagi avatava Paide Linnateatriga ning tegemist on eelkõige lihtsalt Paides etendatava diplomilavastusega, ei saa ma teistpidi ikkagi mõningatest ühendusahelatest end vabaks kiskuda. Ning olgem ausad – selle poole ei püüelda ka lavastuses. Lugu, küll mitte kuigi narratiivset ja lineaarset, ei mängita anonüümses paigas, vaid seda tehakse üsna rõhutatult Paide linnas ja kohati näib, et täiesti teadlikult ka Paide inimesele. Või tegelikult – ükskõik, mis inimesele. Mis seda paidelast ikka nii väga tartlasest või saarlasest või pärismaalasest, nagu ütleb lavastuse lühitutvustus Facebook’is, nii väga eristab? Me kõik oleme ühel hetkel olukorras, kus enesesse tee leidmiseks on vaja tagasi liikuda, aga pidev hirm rongist maha jääda ei luba selleks aega võtta. Sügavale inimese sisse jõudis Teevet ka ühes oma eelmises lavastuses ,,Vallutatud’’. Küsides nii eksistentsiaalseid küsimusi ja jõudes seeläbi igaüheni või vähemasti tekitades taolise illusiooni, mängib ta ühtpidi turvalist mängu. Kuid kui rääkida sisu kõrval vormist (ja siinkohal rõhutan, et ei pea sisu teps mitte lihtsakeseks või üheselt mõistetavaks, vaid selle sõna kõige paremas mõttes universaalseks), ei saa viimase puhul mingil juhul kõneleda turvalisusest. Lavastuse ruumikontseptsioon ja eriliselt intelligentne leidlikkus ei jäta tõenäoliselt külmaks ka kõige immuunsemat teatrivaatajat.

Tahaksin väga anda pisukestki ülevaadet valgus-, heli- ja videomaastikest (au ja kiitus Aleksander Sprohgisele ja Vootele Ruusmaale), sest just need aitasid suuresti kaasa lavastuse kõrghetkedele, mille käigus lasin endal unustada, et olen teatris. Ja see pidavat ju olema üheks katarsise läbi elamise tähtsaim eeldus. Olgu öeldud, et viimane minus siiski ei toimunud. Küll aga lasi kohatine staatilisus tekkida illusioonil aja teistsugusest voolamisest, mis omakorda aitas ümbritseva peast välja heita. Millest mul nüüd kirjutajana päris kahju on ning mida ma kavatsen kasutada enda vabanduseks, miks mitte küündida visuaal- ja heliefektide kirjeldamiseni.  Aga nimetatud hetkede eest olen ma siiski kõige rohkem tänulik – mulle ei antud muud võimalust, kui korrakski enesesse jõuda. Sest pärast etendust oli vaja juba bussi peale ja uue Instagram-i postituseni jõuda.

Küllaltki orgaanilise füüsilisuse eest saab kindlasti kiita ka näitlejaid, Kirill Havanskit ja Johannes Seppingut (EMTA Lavakunstikool), kes olid koos puupakkude ja miniatuurse džungliga ainsad, mis saalis tehnikaga võistlesid ning loodusemärke ilmutasid. Ning panid mind ühtlasi uskuma, et väikese vaevaga on täiesti võimalik jõuda kuskile looma ja inimese vahele või koguni loomani inimeses. Köidikuis inimeseloom, sageli omaenese poolt aheldatud, üritab aja eest põgenedes kinni seotud liikmetega püüelda suunas, millest tal aimugi pole. See oli ilus. Ette võiks heita ainult natukest verbaalset kohmakust. Ent seegi on ehk kohatu, kui arvestada, et tegu oli kõnealuse lavastuse teise etendusega, pealegi peaetendusejärgse päevaga. Lisaks tasub meenutada, et andeks võiks anda rohkem, kui tegelikkuses andeks anda on.

Lavastaja nutikus ja kultuurimaja tehniline võimekus pani publiku vastupäeva pöörlema. Täheldasin, et tundsin pöörlemist ka siis, kui seda tegelikult enam ei toimunud. Eriti kummalisel kombel tunnen seda kohati veel praeguse hetkeni. Küll ma homme jõuan jälle mõistliku inimese kombel päripäeva ringelda. Või parem, spiraalitada. Või veel parem, ühel hetkel sellest kõigest koguni välja murda. Kuigi ikka tuleb rinda pista tundega, et enne mind on kõik suurepärane juba tehtud ning igasuguseks revolutsiooniks ja avangardiks on hilja, ikka ja alati lootusetult hilja, ei tasu iseennast vägisi noisse ahelaisse väänata. Loodetavasti jätkub ka praegustel ja tulevastel teatritegijatel jõudu, et kastist välja mõelda ning eriti tahaks uskuda, et Paide linna uuel volikogul kestab endisele volikogule omast julgust – veel täna uusi traditsioone luua.

Et mitte ülearu regionaalpoliitiliseks minna ja see üsna hägune mõtteavaldus lõpuks kokku võtta, pean ütlema, et mina tahaksin küll (Paide) teatrit sellises suunas minemas näha. Teevetlik püüdlus üllatada ja vormi lõhkuda ning oskus sisekaemuslikult inimene tagasi juurte juurde juhtida, seda erilise tähelepanuga füüsilisusele ja visuaalsusele, on minu arust hirmus põnev. Ja kuigi ma ei saa kasutada sõnu enneolematu või revolutsiooniline, usun, et taolist teed jätkates oleks lavaka tulevastel vilistlastel märkimisväärset potentsiaali Eesti teatrimaastik ümber mõõta.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s