Sein oli vahel

Autor: Tuuli Reinthal

Rakvere teatri „See kõik on tema”, lavastaja ja helikujundaja Helen Rekkor, kunstnik Maarja Pabunen, videokunstnik Alyona Movko. Andrei Ivanovi näidendi on tõlkinud Tiit Alte. Mängivad Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu. Külalisetendus 16. oktoobril Tartu Sadamateatris.

Sadamateatri fuajee täitub teismelistega. Jutuvada on niivõrd suur, et ei kuule omaenese mõtteidki. Inimesed lubatakse saali ja kõik püüavad endale koha leida. Tekivad tüdrukute ja poiste read, ikka eraldi. Algab etendus.

Lava kujutab tube ühe korterelamu kõrgemal korrusel. On kaks voodit, mille vahel füüsilist seina tegelikult ei ole, aga tegelased – ema ja poeg – tekitavad omavahelistesse suhetesse langematuna paistva müüri kohe alguses. Nii ema (Tiina Mälberg) kui ka poeg (Imre Õunapuu) on oma hingevalu välja elamiseks leidnud isiku teisel pool telefonitoru – üksteisele oma tundeid või mõtteid ei jagata.

Soov oma poega mõista vallandab ema fantaasia. Sotsiaalmeedia kanalis Facebook sünnib neiu Toffi, kes on valgusekartlik ja elab sünget elu. Ema on õnnelik, et lõpuks ometi on tal võimalus oma pojaga rääkida, mis siis, et internetis ja vale läbi. Poeg aga armub Toffisse. Kuigi Toweri Ronk (poja nimi Facebookis) soovib lähedasemaks saades Toffiga väga kohtuda, ei saa neiu ju seda lubada. Ta leiab ainult uusi ettekäändeid, miks mitte kokku saada.

Mõlema tegelase toas on üks suur aken. Need kaks akent ja lava hele tagasein koos keskelt paistvate telliste ja maha kulunud krohviga on kogu etenduse aja videokunstnik Alyona Movko mängumaaks. Kui alguses annavad akendest paistvad kõrguvad majad ja õhtu saabudes pimenevad tänavad aimu just korteri asukohast, siis hiljem muutuvad aknad kummagi tegelase arvutiekraanideks. Näidatakse tegelaste Facebooki vestlusaknaid. Tagaseinale tekivad aga neiu ja noormehe tumedad kujutised, kes vastavalt kirjutatule emotsionaalselt reageerivad või internetist väljumisel uduseks muutuvad ja üldse kaovad.

Miski siin ilmas ei kesta teab kui kaua. Ka valed tulevad välja. Poja maailm vajub kokku ja ainsa lahendusena on tal silme ees surm. Ta jõuab avada akna ja siis kuulen ma midagi vägagi häirivat. Lavastaja sellist pööret ilmselt ette kujutada poleks osanud. Teismelised poisid, enda arvates naljamehed, karjuvad mu kõrval: „Hüppa! Hüppa!”. Uskumatu! Kas ainus sein, mis võiks teatris loo jutustajate ja vaatajate vahel seekord langematuks jääda – see piir – lõhutaksegi just sellisel hetkel minu kõrval? Kas see oli kättemaks minule kui esimesele seina lõhkujale? Ületasin mina ju tekitatud piiri ja julgesin istuda poiste ritta!

Nägin laval üht mõtlemapanevat lugu väga kauni tehnilise teostuse ja sümpaatse näitlejatööga. Kogu tervik suudeti edasi anda ühel muutumatul laval (kui videokunst välja jätta) nii, et kaks tegelast vahetasid omavahel reaalselt vaid paar sõna. Valu, saamatus, pettumused ja hirm võõraks jääda jõudsid aga vaatajani ja lugu sai jutustatud. Purustamist vajavad seinad said ikkagi lõhutud!

Arvustus on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s