Erika Anna Kaldvee
Tutvudes selle hooaja Vaba Lava programmiga, tahaks tüdinult karjatada: “Oh jälle see Süüria!”. Pagulaskriis, ISIS, sõda, hukkunud, pagulased, pagulaspaanika ja -traagika. Kas pole neid teemasid juba piisavalt ekspluateeritud? Justkui teaks juba Lähis-Idast “tänu” pehmelt öeldes keerulisele poliitilisele olukorrale kõike. Jah, Süüria rahva lood on nukrad… Kuid, kas ikka on?
Usutavasti ei ole keskmise eestlase teadmised Lähis-Ida kultuurist just üleliia suured. Ehk teatakse vaid muinasjuttu “Tuhat ja üks ööd”. Ei tea, kas tollest muinasjutust inspireeritult või mitte, võttis noor lavastaja Helen Rekkor ette raamatu “Folktales from Syria”, mille ainetel vormus idamaises kastmes maagiline lavateos.
Fragment + fragment = tervik
Lavastus koosneb üksteisele järgnevatest rahvalugudest. Iga loo alguses teatab jutustaja hääl selle pealkirja (näiteks “Lugu varesest ja tuvist”) ja loo lõppedes tuleb jutustajalt mõni vaimukas tõdemus. Selline võte annab ühelt poolt lugudele raamistuse ning tunde, et idamaist rahvajuttu pajatabki justkui mõni vana ja väärikas jutuvestja. Teiselt poolt on orientiiriks ka nooremale vaatajale, sest “Süüria rahvalood” on mõeldud kogu perele.
Selline fragmentaarsus tänapäevasel teatrimaastikul muidugi ei üllata. “Süüria rahvalugude” eri lood ei moodusta lineaarset narratiivi. Samas seob neid rahvajutte tervikuks lavastuse lõpuosa, kus selgub, et eelnevaid lugusid on oma tütrele kasvatuslikel eesmärkidel seletanud üks rändkaupmees.
Idamaine muinasjutt Edgariga
Kuidas aga suhestuvad iidsed idamaised lood tänapäeva Eestiga? Muinasjutud ja rahvalood ei ole ilma asjata pidanud vastu ajaproovile. Nendes peituv tarkus ja moraal on niivõrd universaalsed, et kõnetavad ka siin ja praegu. Parim näide, kus selline paralleel pädeb, oli vast lugu laisast mehest, kus publik tundis laisa mehe intonatsioonist eksimatult ära Edgar Savisaare. Kui Savisaar on andnud ainest antiiktragöödiale, miks mitte paigutada ta ka idamaisesse muinasjuttu.
Pärast etendust toimunud arutelul märkis keegi osalenutest tabavalt, et Süüria lood on justkui animasari “Simpsonid”, kus alati on mingi pööre süžees, mille peale vaataja kunagi ei tule. Kuigi muinasjuttudel, on nad siis Süüria või Eesti omad, on oma kindel struktuur ja tihtipeale etteaimatavus, ei muutunud “Süüria rahvalood” kordagi igavaks.
Õige orientaalse fluidumi lõi päris kindlasti suurepärane lavakujundus. Kuigi enne etenduse algust saalis istudes vaatasid lavalt vastu vaid üksteise taha seatud valged linad, muutis tänapäevane videokunst atmosfääri tõeliselt lummavaks. Linadele projitseeriti küll sünge mets, küll pime loss, turuplats, kaupmehe elamu, mustast pantrist rääkimata. Kaasakiskuv visuaalne lavaruum ja temaatiline muusikaline kujundus ei röövinud hetkekski näitlejate mängu mõjusust. Kogu laval toimuv töötas perfektse tervikuna.
Näitleja – maailma raskeim amet
Artur Linnus, Katrin Kalma, Rauno Kaibiainen ja Shannon Quinn on terve etenduse vältel tõelised ümberkehastumise meistrid. Eriti suuri kiidusõnu tahaks lausuda Austraaliast pärit Shannon Quinnile, kes laval saab eesti keelega suurepäraselt hakkama. Etenduse jooksul näeb vaataja ligi kümmet lugu, kus leidub rohkesti tegelasi tuvidest-varestest kuningateni välja. Vestlusringis tõdesid näitlejad isegi, et selline karakterite pillerkaar on kindlasti väsitav ja väga nõudlik, sest mingist sügavast rolliloomest ei saa ju juttugi olla. Samas on nii tempokas lavastus näitlejaile heaks väljakutseks, kahtlemata pole kerge välgukiirusel vanamehest nooreks neiuks kehastuda.
Puhkehetki tundus jaguvat näitlejaile tõesti vaid siis, kui tuli kiiruga kostüümi vahetada. Peaaegu kõik tegelased olid laval üsna aktiivsed (välja arvatud laisk Edgar muidugi). Eriti meeldejääv oli hiirte rituaalne pesemistants esimese vaatuse lõpus. Samast stseenist jäi kõrva ka rõõmsameelne võigas lauluke kassi surmast.
Tundub, et praeguses keerulises julgeolekuolukorras, nagu armastavad öelda poliitikud, on muinasjutte väga vaja. Et toita meie usku inimesse ja inimlikusesse, mille põhijooned on tegelikult samad, hoolimata maailmajaost. Ja kui pealekauba saab veel esteetilise elamuse, siis mida veel tahta.
Pärast “Süüria rahvalugude” vaatamist tahaks hüüda: “Milline Süüria!”
Vaba Lava ja MTÜ Misanzen “Süüria rahvalood”, lavastaja Helen Rekkor, dramaturg Liis Väljaots, kunstnik Maarja Pabunen, videokunstnik Kristin Pärn, helikujundajad ja heliloojad Villem Rootalu ja Martin-Eero Kõressaar, valguskunstnik Priidu Adlas. Laval Artur Linnus, Katrin Kalma, Rauno Kaibiainen ja Shannon Quinn.
Esietendus 29.10.2016 Vaba Lava teatrikeskuses.
Arvustus on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.
TÜL-i ajaveeb 