Midagi, mis on olnud palju-palju varem enne mind ja sind

Erkki Sven Margna

Kaks aastat tagasi kutsus Risto Kübar Varro Vooglaiu teatrisse[1]. Vaatama midagi harilikku. Midagi väga tavalist. Kutsus, et Varro saaks endasse vaadata ja küsida – kas viha sügavalt isikliku, sügavalt inimliku vastu on vajalik ja edasiviiv?  Võimalust iseendasse läbi Risto ja Benny lavapeegli vaadata tuli Eestis oodata kaua („Spectacular Lightshows…“ esietendus Münchner Kammerspieles 2013. aasta suvel), kuid vastused kõlavad juuresviibinutes ehk seda valjemini.

Oktoobri esimestel päevadel avanes NO99 tagasihoidlikuks hotellitoaks kujundatud laval Risto Kübara ha Benny Claessensi alastuse apoteoos. Kaks meest: paks ja kõhn, belglane ja eestlane, ilma riieteta. Varasemalt Sakala tänava kultuuripühamus käinutele ei tule ilmselt üllatusena, et Risto Kübar laval riideid kanda ei armasta, kuid antud teoses on isegi numbriteatri intensiivsusskaalat arvestades publikule üpris agressiivselt kinnas heidetud, loobutud on riiete kõrval ka maskidest, mis teatrirolli harilikult raamivad.  Laval on kahe mehe vaheline füüsiline interaktsioon, on õrnust ja õrritusi, suudlusi ja soperdamist, higi ja hingeldamist. On sõnadeta suhtlus kahe armastaja vahel, kuid armastus, millest kõneldakse, ületab paradoksaalsel kombel kehalisuse ning kõneleb pigem hingelisel tasandil. Kehi ühendab nauding, hingi seob kannatus.

Alastuse otsekohesusest hoolimata ei ole etenduses erootikat. Ei sunnitud homoerootilisust ega inimkeha täiusest hoovavat naudingut – vaatepilt laval on ilust kaugel. Puna esiridades pingsalt lava jälgivate inimeste põskedel on tingitud näitlejatöö vahetust intensiivsusest, kuid käed jäävad teki peale. On kahtlemata kompliment, kui peale teatriõhtut peab publik hingepuhastuse kõrval ka riided pesumajja viima, ise laubalt higi pühkides. Laval näidatud armastus paneb seejuures küsima, kas termin „näitlejatöö“ on antud kehalise installatsiooni kontekstis lõpuni sobilik. Risto Kübar on sõnanud, et endast ta võõrastele eriti rääkida ei taha, oma töös tahab ta, et pandaks tähele teda kui näitlejat, mitte teda kui Ristot.[2] Kellest räägib sellisel juhul äärmuseni isiklik „Spectacular Lightshows…“, mille autoriks mehed kahasse ka on?

risto.jpg

Foto: Jules August (Hebbel Am Ufer)

Benny ja Risto pakuvad lisasilmapaari inimestele, kelle päevatöö ei võimalda pikki kuid vaikuses veeta ja maailma teisiti tunnetada, pakutud silmapaar vaatab eelkõige enesesse. Agressiivselt vaatajale pööratud peegel võib jätta ükskõikseks, kuid võib ka juhtuda, et peeglis, mis lavalt ulatatakse, paistab midagi, mida ühe teatriskäiguga teada saada ei plaaninud. Meeste kehalisuse repetiitne iseloom, tüütuseni korduvad liikumismustrid ja dramaturgia, kus „midagi ei juhtu“, jätab vaatajale painajalikult palju aega haudvaikses (väljamüüdud) saalis iseenesega kahekesi olla. Kui vaheajal demonstratiivselt lahkunud inimesed vaikides koju sõitsid, vaikides magama läksid ning veel järgminegi päev iseendaga rahu ei saanud, võivad nad piletiraha hästi kulutatuks lugeda. Sest see kõik on olnud palju-palju varem enne mind ja sind.

 

[1] http://memokraat.ee/2014/10/ei-ebanormaalsusele-ehk-kuidas-varro-vooglaid-mind-tappa-tahab/

[2] http://epl.delfi.ee/news/kultuur/risto-eelistab-jaada-tagaplaanile-kui-naitleja-kubar-lavale-astub?id=51036577

Spectacular Lightshows Of Which U Don’t See The Effect

Benny Claessens, Risto Kübar

2. oktoober 2016 NO99

 

Arvustus on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s