Kas Stoppardi lavastamine on kohustuslik?

Agnes Saik

Vanemuise „Arkaadia“ lavastusest jäid silma kiretu mäng ja terviku puudumine – lavakujundus suhestus tekstiga, kuid näitlejad olid justkui krambis ning üldmulje jäi veniv ja toores.

Etenduseni on jäänud viis minutit. Lava on rahulik, valgus müstiline, põrandal ja seintel on varjud. Näha on tuhmides toonides raamaturiiuleid, suurt üksildast ust lava keskel ning lauda, mille taha istub noor neiu ja hakkab teoseid lehitsema. Ootused on üles kruvitud.

Etendus on kestnud viis minutit. Esimesed fraasid minuni tagaritta ei jõudnud, edaspidisedki kõlavad suhteliselt arglikult, hajuvad ruumis enne minuni jõudmist. Heli läheb küll paremaks, kuid näitlejad näivad justkui pinges. Lavalt ei paista näitlejate vestlust üksteisega. Näib, et ühe näitleja lause pole kolleegi vastuse ajendiks, vaid lavastus/näidend justkui koosneks monoloogidest.

Esimese vaatuse lõpuni on jäänud viis minutit. Tom Stoppardi tekstis on intriige, poeesiat ja seksuaalset energiat, kuid Ain Mäeotsa lavastuses seda näha ei ole. Näitlejate kehakeel on kinnine ja pole palju liikumist. Osatäitjad kõnnivad ümber laua, mõni jookseb paar korda üle lava, kuid see näib passiivse ja kartlikuna. Kuigi teemadeks on seks, poeedid ja geniaalsed ideed, tekib tunne nagu oleks sattunud mõnda igavamasse loengusse, kus õppejõud kõnnib ümber laua ja räägib monotoonselt riiuleid katvast tolmust.

arkaadia

Foto: Tõnis Järs (Teater Vanemuine)

Vaheaeg on kestnud viis minutit. Mõtlen, et näitlejatest tõusis esile Karol Kuntsel, kes tõi energiliselt lavale ilmudes sinna pisut elu. Üldise stoilise fooni juures tundus tema mängitav kirjandusuurija Bernard Nightingale justkui teisest lavastusest, kuid raputas oma punase lipsu ja särtsaka olekuga lektorlikku atmosfääri. Samuti oli paeluv vaadata Tanel Jonase mängu, kelle toonis oli kuulda kibedat entusiasmi ja tõelist muret maailmakorra pärast, mis muutis tema tegelaskuju matemaatik Valentine Coverly usutavaks.

Vaheaja lõpuni on jäänud viis minutit. Mu vaade lavale on kuidagi paranenud, otse ees on neli tühja kohta, ees veel mõningaid auke ning kõrval kolm vaba kohta. Nii see jäigi.

Teine vaatus on kestnud viis minutit. Laval toimuvat ei ole huvitav vaadata, silmitsen kujundust. Mõtlen, et lavakunstnik Kristiina Põllu on loonud läbimõeldud, tekstiga haakuva ruumi. Mind alguses häiris keset lava üksinda asetsev uks, kuid kui laval kõlas mõte, et ainult poeedid ja hullud saavad avada ust enne, kui on olemas maja, omandas see oma koha.

Etenduse lõpuni on jäänud viis minutit. Korraga on toodud lavale 19. sajandi alguse ja tänapäeva lugude tegelased. Kontrasti puudumine erinevate ajastute karakterite vahel tuleb nüüd eriti teravalt esile. Sõnastus on tänapäeva tegelastel küll julgem, otsekohesem, vulgaarsem, kuid olekus see ei avaldu.

Etendus lõppes viis minutit tagasi. Inimesed sagivad vaikselt garderoobi poole, minu pea on tühi. Varsti imbub mõtetesse küsimus, miks nad just „Arkaadiat“ lavastada tahtsid. Kas Stoppardi lavastamine on kohustuslik?

Arvustus on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s