Naised naistest – ausalt ja sarkastiliselt

Sugudevaheline võitlus on lahing, mis on kestnud juba sajandeid. Ikka ja jälle ilmuvad päevakorda arutelud palgalõhest, stereotüüpidest või meeste-naiste töödest. Naised tunnevad end tihti ohvritena ja tahavad „suud lahti“ teha. On see siis vale? Oma arvamuse avaldamine on julge samm tänapäeva arvustavas ühiskonnas, kuid seda on vaja teha. Veelgi enam, seda on vaja teatrilavale tuua.

„Sugu: N“ on lavastus, mis räägib naiseks olemisest ja seda ausalt. Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Ursula Ratasepp ja Evelin Võigemast figureerivad laval ja on ka kirjutanud esitatavad tekstid. Lisaks neljale naiskangelasele on dramaturgiaga abistanud Maria Lee Liivak ning lavastusliku tervikuga tegelenud Priit Võigemast ja Henrik Kalmet. Sketšilikud stseenid vahelduvad mõtlemapanevate monoloogidega; sõnadeta etteasted asenduvad irooniliste mõtisklustega. Vaatepilt on kogu aeg muutuv ja iialgi ei või teada, mida järgmine episood endaga kaasa toob. Kord vaatab silm ja mõtleb aju, siis kuulab kõrv ja tunneb süda. Fookused on erinevad, aga mõte jääb alati samaks – naine rabab mitmel rindel, aga tunnustust justkui ei jätku piisavalt.

Foto: Kris Moor

Foto: Kris Moor

Lavastuse „Sugu: N“ põhimõte ei ole olla vihane ega kedagi süüdistada. Eesmärk on valgustada naise elu telgitaguseid ja tuua esile naiseks olemise valupunktid. Seda aga üldsegi mitte näägutavas toonis, nagu seda stereotüüpselt on õrnemale soole pahaks pandud. Lavastus on mänguline, koomiline ja lõbus. Kord otsivad klassikalised printsessid omale printsi, siis võrreldakse töötava ema argipäeva sportlase saavutustega, või on laval neli vastabiellunud paari: naised ja nende kodumasinad. Mõttetihedad monoloogid ei mõju vinguvalt, vaid humoorikate misanstseenidega suudetakse luua lavastusse tasakaal. Irooniaga tuuakse esile, et naine ei saa olla ainuüksi naine, vaid peab mitme rolli vahel rabama, ilma et ükski elutahk kannataks. Ühiskond justkui omistab naistele mingisugused ootused ja eesmärgid, mida tuleb täita. Naised võtavad need rollid vastu, mõnikord avasüli teinekord olukorraga leppides, ja mehed ei takista sellel juhtumast. „Sugu: N“ ei ole suunatud otseselt meestele, pigem ühiskonnale kui tervikule. Et mehed ja naised mõlemad vaataksid ringi ja paneksid tähele, et nad teadvustaksid endale, mida naistelt igapäevaselt oodatakse.

Kuna lavastuses käib kurbus, viha ja koomika käsikäes, siis on oht, et fookus läheb kaduma. Tõsine tekst olulise sõnumiga võib kõrvust mööda minna, sest parasjagu on vaja jälgida situatsioonikoomikat või on sarkastiline monoloog niivõrd irooniline, et naermise kõrvalt ei jõua mõte kaasas käia. Oluline on nautida lavastuse peenekoelist huumorit, kuid ka keskenduda sõnumile. Peaasi, et teatrikülastaja ei soovitaks oma sõpradele lavastust „Sugu: N“ ainuüksi seepärast, et „seal sai kõvasti naerda“. Sedapuhku on huvitav teada, kuidas vaatab mees antud lavastust. Kas ta tunneb end puudutatuna? Kas ta läheb koju ja tänab oma naist? Kas ta saab hea meelelahutuse osaliseks ja teatrisaalist lahkudes oma pead rohkem ei vaeva? Naised tunnevad end lavastuses ära või hirmuga näevad selles mõnd ennustuskuulile sarnast pilku tulevikku. Meestele aga on see arusaadavalt kaugem teema. Naeravad teatrisaalis kõik, aga kui paljud ka hiljem mõtlevad kodus olukorra üle järele?

Kunstnik Kairi Mändla on jätnud Vaba Lava teatrikeskuse saali tühjaks. Mustas ruumis ilutseb suursugune lühter, kuid rohkem midagi laval ei ole. Küll aga kasutatakse hulgaliselt rekvisiite, mis selle sarkastilise alatooniga lavastusele on ootuspärased: kõikvõimalikud kodumasinad, nukud, õhtusöögilaud, tööriistad. Naiste stereotüüpidega mängimisel on need abivahendid lausa kohustuslikuna. Rekvisiidid ilmuvad ja kaovad kiirelt, rattad kodumasinate all võimaldavad omanäolisi ja kauneid tantsunumbreid. Koreograafiat ja ka ülejäänud lavastust saadab sume džäss, kuid lõpetab kaasakiskuv pop-lugu. Jarek Kasari lugu „naine“ on tempokas ja irooniline, justnagu „Sugu: N“ ise ning jääb teatrisaalist lahkudes end meenutama veel hiljemgi publiku ajusoppides.

„Sugu: N“ on ehe lavastus eluterve sarkastilise huumoriga. Lavastuse loonud naiste trump on siirus – nad on üdini ausad. Südamelt räägitakse kõik ära ja ülestunnistuste vürtsitamiseks on kasutatud nalja. Kuigi sugudevaheline võitlus ei lõppe antud lavastusega, siis on ta igatahes oluliseks teemärgistuseks. Tähtsaim on, et see verstapost on miski, mis tekitab naerusuude kõrvale ka arutlevaid mõtteid.

Tegemist on ainekursuse “Teatrikriitika praktikum” raames kirjutatud tudengitööga. 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s