Detsembrihommik

Pean kahetsusega nentima, et kui hakatakse rääkima lasteteatrist, siis pean mina vaikselt seltskonnast eemalduma, sest võin ilmselt ühe käe näppudel (ehk tuleb siiski paar näppu juurde laenata) üles lugeda oma käimised nooremale eale suunatud etendustel ning ainuke suurem kokkupuude selle teatrižanriga toimub 27. märtsil, kui teatatakse Salme Reegi nimelise auhinna saaja.

Kuid sellegipoolest viis minu tee hiljuti ühele kooliealistele mõeldud pidžaamaseiklusele. Ja seda Karlova Teatris. Olin juba unustanud, mida tähendab saalitäis nihelevaid lapsi ja neid korrale kutsuvaid õpetajaid. Igal lapsel tundus olevat oma visioon, mis kohe juhtuma hakkab ning tingimata tuleb sellest valgustada ka oma pinginaabrit, paremal juhul veel ka taga- ja eesistujat. Nii ma siis istusingi kõige tagumisse ritta rahulikult maha ning jälgisin rõõmuga seda spektaaklit, mis minu ees lahti rullus, seda kõike enne kohustusliku „palun lülitage oma mobiiltelefonid välja“ kuulmist. Oli põnev. Ning veelgi enam huvitas mind, kas näitlejad suudavad kogu selle saalitäie tähelepanu enda peale tõmmata ja vaikima panna, arvestades, et juba õpetajatele näis see üle jõu käivat.

Etendus algas. Staffan Göthe kirjutatud „Veebruariöö“ on tõesti üks ääretult põnev ja huvitav lugu. Idee kujutada laval ühe poisi mõtteid ning teerajad, mis pidi need mõtted liiguvad on vägagi paeluvad. Ootamatud käigud ja liigutused tekitavad mõnusat pinget. Kindlasti oli saalis neid lapsi (kui mitte nad kõik), kes tundsid ennast mingis situatsioonis ära (nii ühes kui teises tegelases) ning selles loos on sees ka „see“, mille üle võib hiljem magama minnes järele mõelda ja natukene üksipäini voodis mõtiskleda.

Veb

Foto: Signe Milkov

Lisaks mõttele pakkus etendus ka rohkelt silmailu. Mis saaks ühele vaatajale veel mõnusam olla, kui laval olemist ning mängimist nautiv näitleja. Nii mõlemaid naisnäitlejaid, Kärt Reemanni ja Ingrid Isotamme, kui ka ainukest meesnäitlejat, Andres Dvinjaninovi, vaadates, sai silm rahulikult puhata. Oli näha, et näitlejad nautisid oma lavalist eksistentsi. Ja see oli ääretult mõnus.

Siia võiks aga ka ühe kriitikanoodi poetada, mis on adresseeritud näitlejate justkui argusele improviseerida või lasta end mõjutada välistest teguritest, antud juhul siis saalist kostvatest huigetest. Kuigi etenduses oli kohti, kus küsiti laste käest abi ja suheldi saaliga, oleks ehk oodanud veelgi rohkem improvisatsiooni ning seda, et igale hüüdele (ka nendele, mida ei oodata) reageeritakse ning liigutaks mänguga niimoodi edasi, mitte ei jääda ootama seda ühte sõna, mis on käsikirja sisse kirjutatud. Aga see on lihtsalt väike ääremärkus.

Minu eelnevalt püstitatud küsimusele, kas see lavastus suudab taltsutada saalitäie lapsi, saab vastata ainult üht – jah, suudab. Kuigi aega oli antud armutult vähe, et lapsed teatrilummusesse viia, vaid 35 minutit, siis õnnestus see vägagi hästi ning etenduse lõpuks oli saal vaikne ning oodati pingsalt lõpplahendust, mis taaskordselt (nagu väga mitmed kohad etenduses) oli mõnusalt humoorikas.

Kui nüüd küsida antud lavastuse iseloomustamiseks ühte sõna, mis võtaks kokku kogu eelneva jutu ja terve lavastuse, siis ma ei kahtleks hetkekski, et öelda (selle sõna kõige paremas tähenduses) – tore. Mõnusalt tore.

“Veebruariöö” – Karlova Teater, autor Staffan Göthe, tõlkija Kalle Hein, lavastaja Finn Poulsen, kunstnik Silver Vahtre, muusikaline kujundus Indrek Kalda ja Paul Kristjan Kalda, videolahendus Anti Veermaa, mängivad Kärt Reemann, Ingrid Isotamm ja Andres Dvinjaninov.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s