Kunstniku tööpäev

„Santa Muerte and the Sun“. Autor, esitlus, muusika ja montaaž Hendrik Kaljujärv ja Karl Saks. Operaator Timo Toots. Esietendus Kanuti Gildi Saalis 25.01.2014. Lavastuse koduleht ja kasutatud pilt siin.

„Santa Muerte and the Sun“ lavastuse plakatil näeme kaht meest, kaht kunstnikku ja sõpra, askeldamas kõrges rohus looreha ümber. Heinategu, siluetid ilmselt loojuva päikese taustal on romantiline maa- või loodusidüll, sest just looduse rüppe lavastuse idee inkubeerimiseks teadupärast pageti. Et aga sellised pealtnäha ekstravagantsed seigad kuuluvad kunstniku igapäeva, võib reha ja heina kujundis näha veelgi enam hoopis tööidülli.

santamuerte

Mis on kunstniku töö ja kuidas see käib? Kuidas saab kahasse kunsti luua ja mis on kunstiline koostöö? Meile avaneb siniste seintega, perspektiivis lava sügavusse suubuv akvaariumliku atmosfääriga tardunud ruum. Äkki selline näeb välja kahe mehe ühisteadvus, info jagamise väli. Või hoopis see sündiva teose võimalustest ja ootusest pingestatud, peaaegu praksuv, ent veel täitmata tühi; tuba, mille kummaski nurgas kumbki oma ideevälgatustest nagu nõelatorkeist või elektriimpulsist võpatab. Ruum, kuhu on kokku tuldud ja kus kõik on veel eos, sündimata.

Heliteose või ükskõik millise kunstiteose loomise protsessi kujundlikku visualiseerimist on lavastuses näha, kuid eks hoiatusel mitte ühte motiivi või sõnasse kinni jääda on tõsi taga. Selgeimat keelt kõneleb siiski stseen, mis viitab kahasse loodud (heli)teose loomise valudest ja võludest. Müstilisest sinisest vaakumist on saanud töövalguses kahvatuv lava, kus kumbki argise toimekusega mikrofonijuhet mööda põrandat veab.

Juhtmed kohtuvad, eralduvad, siuglevad teineteisest üle ja mööda, moodustavad kujundeid ja puntraidki. Mikrofon kui osa häält võimendavast aparatuurist pole vaid loominguline tööriist, vaid inimese käepikendus, tehnoloogia võidukäik inimvõimete laiendajana tema ihust väljapoole. Juhtmed saavad kokku ja on koos. Koostöö takerdub, edeneb, kuni lõpuks hakkab kesk sünnitusvalusid paistma midagi jõulist, elusat. Stseen näitab, mis on rutiin ja pinge loomingulises eneseväljenduses, katsumuses luua midagi, mis loeks ja tähendaks ka omaenda piiridest kaugemal.

Koostöös on alati võtmeküsimus see, kes mida lauale paneb ning kuidas kaks panust omavahel suhestuvad. Kahepeale on lavale toodud mingid hämarad alateadvuse vood, mida liigendavad näiliselt vastandlikud jõujooned: liikumine ja staatilisus, valgus ja pimedus, vaikus kui sõnum. Videote vahendusel jõuab meieni sama arhetüüpne maa- ja linnakeskkonna vastandus, kuid kummalises kastmes. Avanevad maavaated on sünged, müstilised ja viitavad animistlikule maailmatajule: ei ole selgelt aru saada, kust algab ja lõppeb inimene, millel on hing ja millel mitte. Tumedaksvõõbatud palgetega mehed pimeduses mõjuvad kõhedusstekitavalt – silmavalged sähvivad esmapilgul elutu sees.

Üheks ruumiks, kuhu video vahendusel juhatatakse, on mõisahoone, mis mõjub kesk ähvardavat tundmatut kui tsivilisatsiooni püüe end kehtestada, luua ruum, kus valitseks ratsionaalsus ja mis kõige tähtsam – valgus. Kui ekraanil särab pealkiri „Bütsants“, avaneb lärmakas, räme ja räpane industriaalne keskkond, millest aga ei puudu sama süngus ja mitmeplaanilisus. Kas see on äkki oma peatset langust ette aimava impeeriumi surmahingus? Sest surmapühaku kohalolu ei tule ju kaugelt otsida. Oma mittemidagiütlevuses kõnekad linnavaated koos viitega hukka saanud linnale joonivad alla looduse kui halastamatu ning oma kontrollimatuses ahvatleva stiihia ülemvõimu kõige üle, mida inimene usub end siin elus saavutavat.

Ega midagi lõpuni seletada tahetagi, ja ega vist peagi. Kunstniku töö on seista laval, punane telliskivi käes, ja lasta end vaadates mõelda; lasta neil samadel alateadvuse retseptoritel vastu võtta unenäokeelde kodeeritud sõnumeid. Lavastus komponeerib minimalistlikke kujundeid, tähtsustades harjumuspärase misanstseeni ja sõna kõrval ka heli, värvitooni, seisundit. Nimelt läbitunnetatud seisundilikkus on see, mis surmapühaku ja päikese kohtumisel kõige enam köidab: selles sulab ühte loomise kirg ja vajadus selle kaudu end ümbritsevat kodustada, töötahe koos oma kätetöö kaduvuse teadvustamisega.

Advertisements

One thought on “Kunstniku tööpäev

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s