Analüütiliselt Piret Jaaksi näidendist “Näha roosat elevanti”

2011. aasta Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse võidutöö “Näha roosat elevanti” (edaspidi “Roosa elevant”) on kahevaatuseline kaheksapildiline näidend. Tekst on dialoogipõhine, monoloogid puuduvad, esineb parajal määral etenduse mitteverbaalseid komponente kirjeldavaid remarke, mis annavad lavale mõeldud tekstist tervikliku elamuse ka paberilt lugedes. Autor kujutab näidendi aegruumi kaasaegsetele igapäevasest tuttavana, mis soosib tegelastega samastumist ja kujutatud probleemide analüüsimist isikliku elu kontekstis. Tänapäevasele ajale viitavad mõisted nagu kinnisvaramaakler ja helikindlad seinad, inglise helilooja Michael Nymani mainimine ning ka tegevuse locus. Kogu näidendi fiktsionaalne ruum on nimelt kirjeldatud kui modernne avatud köögiga korter vastvalminud arhitektuurilises kurioosumis. 21. sajandi draamale omaselt on tegevuspaigaks kodu, kus paikneb ja avaneb inimeste siseilm (Aronson 2005: 41).

Näidend on huvipakkuv omapärase loojutustuse poolest: paralleelselt jooksevad kaks üksteist välistavat tegevusliini, millest üks osutub illusoorseks. Seetõttu on oluline analüüsi lähtepunktina fikseerida teksti faabula ja näidendireaalsusele eelnenud sündmused, keskendumata esialgu tegelaste tunnetele ja muudele üksikasjadele.

Levi endine naine on ta maha jätnud ja kolinud koos ühise lapsega Šveitsi, pidades Levit isaks kõlbmatuks. Põhjustena viidatakse armastuse nappusele (nii Levi poolt kui Levi enda lapsepõlves), alkoholiprobleemile, Levi võimalikule vägivaldsusele, ehk ka hariduse ja tasuva erialase töö puudumisele. Mitmete nimetatud tegurite koosmõjul on Levi langenud kestvasse enesehaletsus- ja üksindusletargiasse, mille leevendamiseks on tema kujutlusist tekkinud Simona. Reaalsuse ja Levi vahel püüab ühenduslülina toimida Katriin, Levi rase naine, kelle koha Simona oma alatise kohaoluga turvatunnet pakkudes üle on võtnud. Samas  jääb ühe inimese sisemus kahele kitsaks ja nii moodustavad Levi ja Simona ühe ennasthävitava ja hukule määratud liittegelase.

Žanr

Üks teksti struktuuri ja ka sisulist loogikat ühtaegu määrav ja kirjeldav kvaliteet on žanr. Et “Roosa elevandi” autor pole teksti algusesse tavapärast žanrimääratlust märkinud, võib järeldada, et tegu pole kindlate žanrireeglite järgi loodud tekstiga, või vähemalt ei soovi autor oma teost nõnda esitada. Siiski, kui tegu pole just miinus- või vastandvõtete kuhjamisele rajatud näidendiga, siis on mõne või mitme žanri piirjooned tekstis siiski tajutavad.

“Roosas elevandis” on nii tragöödia kui komöödia elemente, kujutatakse tõsist, kaastunnet tekitavat konflikti rõhutatult argielulises ja näidendi kirjutamisaja inimesele äratuntavas kontekstis. Tegelaste kõnes leidub nii unistavalt kujundlikku väljendust kui emotsionaalselt laetud ropendamist. Seega võib “Roosat elevanti” dramaatika žanritest enim nimetada draamaks. Kitsendades on “Elevandist” paremat psühholoogilise draama näidet raske leida: ühe inimese, Levi psühholoogilisi (re)aktsioone kujutatakse kahe tegelase – Levi ja Simona – abil ning ka kolmandal tegelasel, Katriinil poleks Levi olemasoluta mingit mõtet. Sündmustiku ülesehitamine vaid peategelase ümber (Levi on laval igas pildis, terve näidendi vältel) on küll olemuslik karakterdraamale, kuid tegelase sügavasse siseilma laskumine pigem psühholoogilise draama tunnus (Epner 1992: 67).

Suletud vorm

Žanrimääratlusest edasi liikudes selguvad teksti täpsemad kompositsioonilised omapärad. Saksa uurija V. Klotz on need grupeerinud kahte ideaalmudelisse: suletud ja avatud vorm. “Roosat elevanti” võib nimetada suletud vormi modifitseeritud variandiks.

Teksti peamise probleemi algus pole konkreetselt määratletud: kui käsitleda Simonat juba probleemi väljendusena (ehk Levi psüühilise seisundi ja alkoholideliiriumi tulemina), siis on näidendi algusega kohe markeeritud ka probleemi olemasolu, kuigi teksti puänteeritud olemuse tõttu jääb see lugejale esialgu saladuseks. Teksti lõpplahendus, kuigi negatiivne, on seevastu selgelt eristatav: viidatakse nii Simona kui Levi tegelaste (vähemalt psüühilise) eksistentsi kriisile või lõpule. Kuigi sündmustiku alguse määratlemine on keeruline, on teksti järgnevad osad omavahel ajalis-põhjuslikes jutustavais seoseis, mistõttu ei ole loo seisukohalt võimalik nende ärajätmine või ümberpaigutamine.

Seega võiks näidendi analüüsis olla hästi rakendatav klassikaline kolme süžee põhielemendiga skeem. Esimese osa, ekspositsiooni ülesanne on harilikult viia lugeja kurssi tausta, st varem toimunu ja loo eeldustega (Epner 1994: 65). Eripärase ülesehituse järgi võib “Roosat elevanti” aga liigitada analüütiliseks draamaks. See selgitabki lähemalt teksti põhiprobleemi alguspunkti määratlemise raskust, poolikut tegevusühtsust, kuna siin on otsustavad sündmused toimunud enne tekstitegevuse algust (Epner 1994: 68) ning ekspositsioon toimub Simona kui tegelase minevikukollaažilise olemuse ja Katriini kui tegelase reaalsustpaljastava funktsiooni tõttu terve teksti jooksul.

Niisiis avaldatakse “Roosas elevandis” klassikaliselt ekspositsiooni kuuluv sündmuste “õigeks” tõlgendamiseks vajalik info järk-järgult, otseseim info pea kõige lõpus. Kuna näidendi pinge sünnib lugeja kui vastuvõtja aina kinnitust saavast aimdusest oma teadmatuse kohta, siis leiab kulminatsioon aset II vaatuse 7. pildi viimasel kahel leheküljel, kui Katriin ütleb Levile ja lugejale otse, et Simonat isikuna ei eksisteeri, et tema ja tema lood on vaid Levi minevikustseenide kombinatsioon. Samas võib paralleelselt pingekandjaks lugeda ka kummalist armukolmnurka, nagu lugeja situatsiooni alguses näeb, kuid selle teguri roll väheneb sedamööda, kuidas loo tegelikkuse kohta aina enam infot antakse ning lugeja aimdus kasvab.

“Roosa elevandi” kulminatsiooni võimalik küsimärk on, kas Levil toimub vaatajaga sarnane äratundmine või langeb ta oma illusioone päästevõrguks pidades edasi kiirenevalt sügaviku poole. Nagu ka Levi kui tegelase areng ja näidendi üldine tonaalsus viitavad, saab tõeks teine variant ning näidendile paneb punkti konkreetne lõpplahendus: lugeja segadus ja küsimused on leidnud vastuse ning lahendusena ilmneb tragöödia süžeeline motiiv, peategelase hukkumine. Kogu eelnevale toetudes võib “Roosa elevandi” seega suletud vormile alluvaks kuulutada, kuid mainitud analüütilisuse tõttu ei sobi G. Freytagi tuntud püramiidskeem siiski näidendi kompositsiooni kirjeldamiseks.

Süžeeskeem

Ekspositsioonilise info alles lõpus avaldamine loob kaheliinilise struktuuri: lugeja alustab loo jälgimist, kuid peagi hakkab see ähmastuma ning üha selgemaks saab teise, tumedama narratiivi tõepära. Kulminatsioonis esimene liin katkeb. Skemaatiliselt näeb näidendi vorm välja nii:

Bistruktuur sekundeeriks justkui Levi skisofreenilisele isiksusele ning võimaldab koos Simona kui tegelasega autoril fragmenteeritult kujutada Levi minevikku ja (vaimse) olukorra põhjuseid kavalalt seostatuna nende tagajärgedega.

Sellise kulminatsiooniga süžee sunnib lugejat lõpu eel kogu eelnevat ümberhindama. Kuna näidend algab justkui Levi ja Simona loo jutustamisega, peab vastuvõtja loo n-ö tegelikuks ehk kogu tervikut arvestavaks mõistmiseks Simona enda jaoks olematuks mõtlema, st eemaldama talt tegelase tunnused nagu oma psüühika, tahe ja tegutsemisloogika (kulminatsioonis peamiseks saava tegevusliini järgi tulenevad need Levist). Seesugune pööre on aga vastuvõtja jaoks nii emotsionaalselt ehk kaasaelamise seisukohalt kui loogiliselt keerukas (viimast eriti juhul, kui teksti on võimalus lugeda/kuulda vaid korra, nt lavastuse osana, nii et pole võimalik tagasi minna ja igat repliiki eraldi ümbermõtestada). See on kindlasti ka üks põhjuseid, miks “Näha roosast elevanti” pikaks ajaks meelde ja mõtteisse jääb.

Tragöödia ja eriti selle lõpu eriomast mõju seostatakse katarsise mõistega (Epner 1992: 55). Kuna “Roosa elevant” lõppeb tragöödiale omaselt protagonisti surmaga, võib ka siin esitada küsimuse katarsise olemasolust. Võimalik katarsis ilmneb siin teksti lõpetavas sekundaarteksti lõigus, mis mainib intensiivse roosa udu sissevoolamist ja lõppeb sõnadega “Nyman röögib.” Just see muusikalisele taustale viitav lause rõhutab enim olukorra traagilist ülevust ning seetõttu tuleks teksti katartiline mõju rohkem esile lavastuse kujul. Vastuvõtja jõuab Nymani röökides ühteaegu lõplikule arusaamisele Levi traagikast kui vabaneb näidendi/lavastuse jooksul “kruvitud” pingest.

Konflikt

Konflikt on tegevuse kõrval üks kahest draamale olemuslikust kategooriast. G. W. Fr. Hegel mõistabki dramaatilist tegevust kui vastandlike jõudude konflikt (Epner 1994: 49). “Roosa elevandi” kui psühholoogilise draama puhul võiks oletada, et konfliktide põhiliigituses on tegelaste ja sündmuste käimalükkavaks jõuks sisekonfliktid, kuid ebatavalise tegelase Simona kaudu saab peategelase Levi sisemine tegevus nähtavaks. Simonat tuleks tervikut arvestava loomõistmise suhtes käsitleda tegelasena vaid osaliselt ning teda tõlgendada Levist ja tema minevikust lähtuvalt.

Esmapilgul näib kollisioon ehk vastandlike soovide esiletulek toimuvat I vaatuse 2. pildi lõpus, kui Levi palub Simonal veel viimast korda uuele operatsioonile mõelda. Teisalt aga ongi Simona Levi sisekollisioonide ja -konfliktide inimesekujuline representatsioon ja need lahkhelid ilmnevad igal sammul: Levi pahameeles Simona segiaetud toa, tema (ehk tegelikult enda) letargiate ja Nymani kuulamise pärast, vastastikuses vastikustundes, Simona enesetapukatses. Puhas tegelastevaheline konflikt ilmneb aga Levi ja Katriini vahel: Katriin soovib, et Levi loobuks Simonast ja oleks isa oma lapsele. Levi psüühika aga on oma varasemast isakogemusest, selle karmist lõpust ja nii selle tinginud kui sellest põhjustatud probleemidest (nagu alkoholism) nii laastatud ja lõplikult segaduses, et ta ei suuda Katriini ootustele vastata. Seega on kogu näidendi sündmustik siiski Levi hingetraumade tulem.

Tegelased

Levi on seega kogu näidendi lähtepunkt, protagonist. Ta on karaktertegelane, kelle keerukus avaneb osaliselt Simona kaudu. Levi ise dialoogis enda kohta peaaegu infot ei anna, kui, siis kõneldes Simonast, mis viitab tema identiteedikriisile. Autori remarkide ja (iseäranis Katriini tegelikkusest jutustavate) võõrkommentaaride kaudu selgub, et Levi on intelligentne, kuid traumeeritud ja üksildane alkohoolikust kinnisvaramaakler, kes elab uues majas nimega Roosa Elevant. Ta kuulab Michael Nymani muusikat kui üksinduse hümni, kuid jumaldab ka Mozartit, ta on kaotanud reaalsustaju ja elab oma hingepiinu läbi igapäevases suhtluses kujuteldava Simonaga. Dialoogis ja Levile vastumeelselt selgub, et ta on jätnud pooleli juuraõpingud. Mitmeti rõhutatakse tema (vähemalt võrdlemisi) kõrget intellektuaalset taset, sellele viitab ehk ka tema unistavail hetkil avalduv kujundlik keelepruuk, kuid samas väljendab ta end ka eesti- ja ingliskeelsete roppustega.

Kõigi tegelaste kõne on sõnakasutuselt ja lausestuselt tänapäevane, mis ühtib üldise ajakujutusega. Siiski esineb just Levi ja Simona kõnes poeetilisi ja selle liittegelase situatsiooni hästi kirjeldavaid kujundeid, näiteks roosa puur. Levi intelligentsile viitab ka tema lugemisvara: korduvalt mainitakse Jack Londonit, kes Katriini sõnade järgi on “intelligentne valik”. Levi on lõhestunud ja impulsiivne, sageli üleolev, kuid tegelikult ennasthaletsev, kaotanud enesetaju ja -väärikuse. Tema suurim painaja on üksindus, mida ja kõike eelnevat püüab ta korvata materiaalsega enda isikulegi väärtust lisades (nt 5000 €-ne vaip, korter kesklinnas), kuid iseäranis on korvamis- ja kaitsemehhanismiks Simona.

Simona on Levi traumeeritud ja alkoholideliiriumis isiksuse irdtegelane. Katriin ütleb tabavalt, et Simona on kombinatsioon Levi endisest naisest (kes koos lapsega ära läks), Katriinist ja Levi soovunelmatest, lisaks ka Levist endast. S. Freudi järgi oleks Simona projektsiooni kui Levi kaitsemehhanismi teke: Levi kannab oma isaks kõlbmatuse ja üksinduse põhjused üle Simonale kui endavälisele, teisele “inimesele”, et tulla toime suutmatuse süütundega. Simona ühendab, võimendab ja segab omavahel Levi mälestuskillukesi, nende sõnavahetustes ilmnevad mõlema poole etteheidetes Levi probleemid, enesesüüdistus ja varem teistelt kuuldud kriitika. Püüdes integreerida Simonat kui kaitsekilpi enda ellu, seob Levi oma alateadvuses Simona isikuga varasemaid sündmusi, luues nii moonutatud ja lünkliku pildi oma minevikust ja inimeste vahekordadest. Simona nagu Levigi on vastuoluline ja impulsiivne, kord abitu ja õrnust otsiv, siis agressiivne ja kiuslik.

Simona ja Levi ühtekuulumisele viitavad korduvad identiteedikõhklused nende repliikides ja samuti Levi-Simona paari domineerimine Levi-Katriini üle näidendi piltides: 5 näidendi 8 pildist on dialoogid Levi ja Simona vahel. II vaatus on struktuuriliselt justkui Simona-illusiooni ja Katriini-reaalsuse heitlus Levi üle: kumbki on Leviga kordamööda dialoogis, 7. pildi lõpus Katriin lahkub (ega “pruugi enam tagasi tulla”) ning 8. pildis on Levi taas kahekesi iseendaga ja selles paradoksaalses situatsioonis ta hukkub.

Kolmanda tegelasena eristub eelmis(t)est selgelt Katriin. Autori kommentaarina võib tähele panna tegelaste nimesid: Levi ja Simona on heebrea päritolu ning mõjuvad Eesti kontekstis eksootiliselt. Katriin on aga üks variant tuntud Kadrist või Katariinast ning kõlab argisemalt, realistlikumalt. Selline nimede tajutav erinevus viitab tagasihoidlikult Levi (ja Simona) maailma ebamaisusele. Katriin vastandub sellele oma pragmaatiliste jututeemade, otsese ütlemise ja katsetega Levit reaalsusega kontakti viia. Samas pole ka tema ühekülgne tüüptegelane. Ta on kannatlik ja hooliv, olnud seda kogu nende tutvuse ja Simona eksistentsi aja, tema funktsioon ongi avada vahendatud tegevuse kaudu lugejale teist, tegelikku tegevusliini ja Levi kurbloolisust, kuid samas saab just temast Levi minevikutragöödia kordaja, kui ta 7. pildi lõpus rasedana lahkub. Olles võimetu aitama Levit, teeb ta ainuvõimalikku, aitab minekuga iseennast.

Oma komplitseerituses võib Simona-Levit kui liittegelast nimetada mitmemõõtmeliseks. Tema avanemine on näidendi peamine muutus, kuid samas on tegelane ise staatiline, kuna tema mõtteviisis ei toimu arengut ega murranguid, selle muutumatuse paratamatus on Levi kurbloolisuse osa. Katriin on küll Levist lihtsakoelisem, kuid tema lõpuotsus ei luba teda üheplaaniliseks pidada, pigem on ta Levist avatum dünaamiline karakter.

Alternatiivne perspektiiv

Näidend, mille mõlema naistegelase problemaatika ja põhjendus lähtuvad meestegelasest ning on seotud mehele lapse sünnitamisega (siin kõige täpsemalt just sellises sõnastuses), annab vähemalt esmapilgul alust feministlikust käsitluseks. Kõige põhjendatum seos mõne feministliku stereotüübiga ilmneb vahendatud tegevuses ja osutub küll kogu näidendi lõpuks avaldunud infot arvestades soovunelmaks, kuid saab siiski loodud ja on seega väärt uurimist.

Ameerika filmi- ja muusikakriitik kirjeldas 2007. aastal esmakordselt terminit the Manic Pixie Dream Girl (MPDG) kui üht tüüpilist naistegelase mustrit, kelle ülesanne on tuua vaevatud meestegelane välja tema pessimistlikust psühhoosist, olles lapseliku loomuga, energiline ja elurõõmus (Rabin 2007; Rabin 2008). Levi kirjeldus (kuigi illusoorsest) kohtumisest Simonaga kinnitab selgelt Simona Pixie-Dream-Girl’ilikku algolemust või ka näidendi tervikut arvestades Levi igatsust lapselike rõõmude ja kellegi üksikajaliku tähelepanu järele. Simona on (või oli kunagi või on vahetevahel) Levi kujutluses kui väike energiline varblane, mis ühtib MPDG kuvandiga. Siiski on Simona juba näidendi alguseks sellest mustrist välja kasvanud, MPDG-likult pole tal küll kunagi oma elu väljaspool suhtlust Leviga, kuid sellel on mõistagi teine karakterite olemusest tulenev põhjus. Põgus kokkupuude plikaliku naistüübiga on sellegipoolest huvitav, the Manic Pixie Dream Girl’i nimigi viitab tegelase reaalsuse ja ebamaisuse piiril hüplevale olemusele.

Feministlikult kritiseerides võib väita, et mõlema “Roosa elevandi” naistegelase ainus funktsioon on (püüda) parandada Levi haavad, leevendada tema üksindust ja teha reaalsuseks tema unistus perekonnast. Seejuures puudub ka Katriini tegelasel omaeluline aspekt. Simona protest järjekordse operatsiooni vastu muutub siis oma keha ja otsustusõiguse eest võitleva naise emantsipeerumiseks ja näitab Levi egoismi moraalselt äärmuslikke tagajärgi. Näidendi lõpuks need tähendused küll hajuvad ning vastulausena võib tuua ka Katriini otsust Levi jätta, kuid lugeja elamuse kõigi külgi arvestades on siiski oluline neid varjundeid märgata.

Roosa elevant

Näidendi psühholoogilise poole, mille uurimiseni nii vormi kui sisu aspektid siinjuhul viivad, ühendab laiema, ühiskondliku dimensiooniga roosa elevandi mitmekihiline metafoor. Autor annab näidendi lisas kätte võtme metafoori või kujundi mõistmiseks selle päritolu kaudu: ka Levi lemmikute hulka kuuluva kirjaniku Jack Londoni järgi näevad rumalad ja fantaasiavaesed alkoholijoojad silme ees roosasid elevante. Kuigi Levist räägitakse kui intelligentsest inimesest, ei ole tema (võimalik, kunagine) vaimne teravus suutnud hoida teda psüühilisest allakäigust, pidevast alkoholi- ja skisofreeniauimast. Nagu Londoni autobiograafilise romaani “John Barleycon” peategelane, kes on nõus nägema roosasid elevante, kuid peab tsirkuses toimuvat uskumatuks või vastuvõetamatuks, elab Levi alateadlikult pigem oma roosas elevandis, st illusioonide keskel koos Simonaga, kui tunnistab ja tunneb süütunnet, pettumust, üksindust ja lootusetust.

Haige meele pettekujutelmi sümboliseerivast elevandist pole Levi teadlik, kuid ta on uhke oma korteri üle kesklinnas, Roosa Elevandi nimelises uues ja moodsas hoones. Ühelt poolt kujutab prestiižne eluase koos hirmkalli vaibaga klammerdumist materiaalse külge, et leida kindlust ja enesele väärtust vähemalt rahaliselt hinnalises. Korteri kompenseerivale funktsioonile viitab repliik, kus Levi kirjeldab valmimisjärgus korterit kui haiget last, kelle pärast ta muretses ning kellele ta valge vaiba sooja tekina peale pani. Levi nimetab hoonet turvamajaks, ta loodab roosa elevandi nii metafoorselt kui füüsiliselt olevat ohutu pelgupaiga, kuhu reaalsus sisse ei pääse. Samas ütleb Simona, et Levi kannab teda kätel oma roosasse puuri, nii toob ta esile hävimatu arhitektuurilise ime kahepoolse olemuse: Levi ei pääse sellest helikindlast roosast vanglast, tegelikult oma hallutsinatsioonilisest maailmast enam välja.

Näidendi tekst viitab ka pigem inglise keeles tuntud väljendile “elevant toas”, mis tähendab ilmselget, kuid ignoreeritud tõsiasja ja viitab (tahtlikule) probleemide eitamisele. Simona kuju tekkimine on tõenäoliselt segu Levi teadlikest ja alateadlikest protsessidest, nende hulgas tema joomisharjumus kui üks selgemaid eskapismi väljendusi.

Mainitud materiaalse väärtustamisega võib autor lisaks Levi üksindusele viidata laiemalt kapitalistliku ühiskonna tendentsile otsida lohutust rahast ja asjadest. See tasand tugevneb, arvestades, et Levi on ametilt kinnisvaramaakler, kes otseselt ärimaailmas elatist teenib ja kapitalismi A-st ja O-st ehk ostust-müügist sõltub. Näidend on oletatavalt kirjutatud kinnisvarabuumi järel, mis haakub materiaalsuse kummardamise teemaga, ning majandussurutise lõpul või järel, mil sageli langeb inimeste elukvaliteet ning rahalistel raskustel on pingeallikana negatiivne mõju ka inimese psüühikale ja suhetele. Nii paneb ehk just selline majandussotsiaalne situatsioon arutlema raha võimu või võimetuse ning inimsuhete väärtuse ja keerukuse üle.

Hämmastav, kui palju näidendi sisulisest poolest on võimalik ära kirjeldada vormile tähelepanu pöörates. See näitab draamateksti vormiseaduspärasuste loomulikkust ja samas ka oma funktsioonidele vastavust. “Näha roosat elevanti” on harvaesineva süžeemudeliga tekst, kuid allub siiski draamateooria põhilistele reeglitele. Näidendi vastuvõtt on nagu tavakirjas teksti lugemine suunaga lõpust algusesse: loo eeldused jõuavad alles 7. pildiks päriselt järgi olevikulisele tegevusele. Tegelaste psühhologiseeritus ning küsimus reaalsuse ja ebareaalsuse piirist seob näidendit eriti sellise klassikateosega nagu Edward Albee “Kes kardab Virginia Woolfi?”, kuid sarnasusi leiab ka Jim Ashilevi “Portselansuitsu” ja Allan Segalli-Duda Paiva “Ajuloputusega”. Ka viimane lõppeb tõdemusega, et tõelisest ja kujutletust koosneva kaksikolevuse pooled ei saa eksisteerida ei koos ega üksteiseta. “Roosa elevandi” keeles: kui puruneb Villeroy, on kadunud ka Boch.

Kasutatud allikad

  • Aronson, Arnold 2005. Looking Into the Abyss: Essays on Scenograhpy. University of Michigan Press.
  • Epner, Luule 1992. Draamateooria probleeme I. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
  • Epner, Luule 1994. Draamateooria probleeme II. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
  • Rabin, Nathan 2007. The Bataan Death March of Whimsy Case File #1: Elizabethtown. – AV Club. link
  • Rabin, Nathan 2008. Wild things: 16 films featuring Manic Pixie Dream Girls. – AV Club. link

“Näha roosat elevanti” esietendus Tamur Tohveri lavastatuna PolygonTeatris 2. veebruaril 2013. Lavastust saab endiselt näha, vaata PolygonTeatri kodulehekülge!

Essee on kirjutatud Tartu Ülikooli aine “Draamateksti analüüs” kodutööna sügissemestril 2013/2014.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s