Harmooniline retk Hiinasse? Või ehk hoopis iseenda sisse?

Noored eesti tantsijad Maria Uppin ja Gert Preegel tõid 11. Ja 12. novembril Kanuti Gildi saalis publiku ette tantsulavastuse „maal“. Autorite sõnul on lavastus inspireeritud Hiina muinasjuttudest – ennekõike sealsest mõttelaadist. Peale idamaadele omapärase muusika ei viita Hiinale lavastuses aga miski. Tantsijad on hoidunud oma lavastuses liigsest illustreerimisest ning vältinud stereotüüpseid Hiinale viitavatest märkidest nagu näiteks kimonote kandmisest või laternatega lavaruumi ehtimist.

Lavastuse meeleolu loob aga punane värv (sedasama värvi on ka lavastuse plakat), mis sümboliseerib Hiinas õnne ja viljakust ning millel on ühtlasi kurja peletav toime. Lavastuse algus- ja lõpustseenis luuakse lavale valgusega punane nöör, mis viitab elu katkematusele, ühendades omavahel poissi ja tüdrukut. Kuntsinike endi sõnul on Hiina muinasjuttudele iseloomulikuks just see, et tegu on raamjutustustega. Ka lavastuses pöördutakse lõpuosas tagasi alguse kujundite ja märkide juurde, luues lavastusele ühendavad piirid.

Hiina muinasjuttudele võõrale publikule ei jutusta lavastus lineaarset ning üheti mõistetavat lugu. Selle asemel jääb pinnale rahulik ja endassevaatav meeleolu ning valguse ja värvide abil loodud kujundid. Lavale luuakse unenäoline meeleolu. Tantsijad liiguvad harmooniliselt, ent nende liikumisest on raske midagi konkreetset välja lugeda või tõlgendada. Lavastust ühendab küll läbiv meeleolu, ent stseenid mõjuvad pigem kui pisikesed killud fantaasiamaailmast, jättes lahtiseks, mida autorid on tahtnud öelda. 

Image

Pilt on võetud siit

Lavastuse esimestes stseenides tantsivad poiss ja tüdruk eraldi. Tüdruk tantsib valgusvihus, viidates kuhugi määramatusse kaugusesse. Poiss istub ja vaatab teda. Ühes järgnevas stseenis projitseeritakse saali tagataustale vette kukkuvaid vihmapiisku. Iga tilga kukkumise peale kordavad tantsijad ühte ja sama liigutust, mis meenutab konnade vetruvat liikumist või lainetamist veepinnal. Hetkel, kui poiss võtab tüdruku kukile, meenutab idamaise muusika taustal kätemäng kui (hoopiski) hindude elevandipeaga jumalat Ganešat. Ent need on vaid üksikud pildid ja assotsiatsioonid, mis tekkisid ühes peas paljudest, kes olid etendustel.

Lavastuse huvitavaim visuaalne lahendus loodi lavaruumi külgedel olevate peeglite ja prožektorite abil. Prožektoritest tulevad valguskiired murdusid läbi maha asetatud peeglite, tekitades seintele kahekordse varju. Sel moel loodi tantsijast topeltvari – hiiglaslik ja pisitilluke inimene kõrvuti. Inimese peegeldus ja peegelduse peegeldus seinal üheskoos liikumas.

Tantsulavastuse „maal“ vastuvõtt sõltub sõnateatrist veelgi enam isiklikest taustteadmistest ja kokkupuutest Hiina pärimusega, kuid kindlasti ka tantsuga. Ent ka ilma selleta luuakse vaataja ette maagilistest piltidest koosnev jutustus, mis mõjub harmooniliselt ning võimaldab igal vaatajal nähtust omaenese loo kokku panna. 

 

Sel aastal teeb TÜL koostööd erinevate Eesti teatritega. Teatrite poolt piletid, meie poolt tekstid. Tekst on kirjutatud 11.11.13 nähtud etenduse põhjal.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s