Kompanii Nii õpetab maailma kompama nii

Kompanii Nii “PURE MIND”. Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja: RENATE VALME, esitab Kompanii Nii koosseisus: LIISA TETSMANN, TAAVI REI, MAARJA ROOLAHT, GERDA–ANETTE ALLIKAS, IMRE ÕUNAPUU (Rakvere Teater), kostüüm: EPP PEEDUMÄE ja Salong Manna Couture

TÜLi hooaja esimesel aruteluõhtul oli fookuses füüsiline teater. Mis vahe on füüsilisel teatril ja sõnateatril, füüsilisel teatril ja tantsuteatril? Eestis seni üsna väheviljeletud teatriliik on paljudele TÜLi liikmetele põnev, kuid tundmatu ala ning teoreetikutele iseloomulikult jäi kesksena kõlama küsimus “Kuidas vaadata, analüüsida ja seejärel tekstistada elamus füüsilise teatri etendusest?”

Teatri kaks põhilist meediumit on sõna ja visuaalne kujund. Inimene mõtleb kujundlikult. Metafoorselt. Metafoorid aitavad tähendusülekande kaudu mõtestada abstraktseid nähtusi, mõista tundmatut tuntu kaudu. Näiteks – abstraktne omadus “kindlameelsus” avab oma tähenduse palju kindlapiirilisemalt metafoorses sünonüümis “raudsus”. On ju raud meile tuntud füüsilisest maailmast ning selle põhiomaduse – tugevuse, kõvadusega – on meil palju tuttavlikum suhe.

Paljud mõtted inimese peas polegi keelendatud, küll aga tehakse seda teiste inimestega suhtlemiseks: sõnaline keel on siiski harjumuspäraseim suhtlusvahend. Milleks selline pealiskaudne sissejuhatus kujundliku mõtlemise ja metafooriteooriasse? “PURE MINDi” vaadates tabas mind mõte, et autor-lavastaja Renate Valme on teinud selge otsuse jätta loomisel vahele mõtte keelendamisetapp ja panna visuaalne mõte otse lavalisse reaalsusesse. Seetõttu on ilmselt raskustes ka kõik, kes üritavad anda oma osa kirjaliku retsensiooni tagamisel. Püüdes sõnastada kogetut, üritaksin justkui eirata kunstniku teadlikku loomingulist valikut – sõnadetust – milleks? Kui sõna ei ole tõlgitud visuaalkujundisse, vaid visuaalkujund toodud otse vaimusilmast lavale, siis tulemus on tõepoolest sõnastamatu, kuid sellest hoolimata üllatavalt palju äratundmist pakkuv – ehk ongi keelendamata maailmataju inimestel sarnasem, kui oodata oskasime? Vaid sellise järelduse saan teha ebatavalisest publikuühtsustundest, mida auditooriumi liikmena kogesin – nagu tajuksimegi etenduse iga elementi täpselt samamoodi.

Narratiivne elementki oli soovijatele täiesti kättesaadav – igas sketšis oli lugu täiesti leitav. Ka 9. novembril 2012 ilmunud Sirbi intervjuus ütleb Renate Valme füüsilise teatri kohta nii: “See on teater, kus rõhk on tavapärasest rohkem füüsilisel eneseväljendusel, see on jõulisemalt ja ekspressiivsemalt esil, ent siiski on kõik lahendatud teatrivormis. Vahest pole see ka nii abstraktne kui tantsukeel, narratiiv ja kujundid on ehk natuke selgemalt esile toodud. Mõistagi on see vahe pigem tunnetuslik, keeruline on neid eristada.” (terviktekst siit)

Siiski ei söanda ma käsitletud teemasid üles loetleda, sest tulemuseks oleks teatrielamuse sügavuse kõrval üsna mannetu, üldsõnalise “suurte teemade” loendiga – armastus, iha, viha, mängulust ja nii edasi. Aga need on siiski tagantjärgi üles otsitud – neid teemasid ma ei kogenud etendust vaadates, fookuses oli miski muu.

“PURE MIND” lummab eelkõige täieliku kompromissitusega. Vähe sellest, et etendajate kehadest võetakse rohkem, kui arvaks sealt võtta olevat, kasutatakse laval näiteks tuld, vett ja tõstesüsteemi ühe neiu lae alla tõmbamiseks. Ei saa märkimata jätta, et etendajate füüsiline pingutus ja isegi valu oli vägagi nähtav ja aistitav – järjekordne erinevus klassikalisest tantsuteatrist, kus salkus juuksed, tilkuv higi, punased näod, marrastused ja sinikad on osa köögipoolest, kuid publiku eest ära peidetud-kaetud-maetud. “PURE MIND” paneb osatäitjad lausa jaburalt keerulisi ning erakordset füüsilist võimekust eeldavaid trikke sooritama. Kusjuures – see vaev tundub seda jaburam, mida lihtsam on kujutatav. Minu absoluutne lemmik on õun – jah, üks lihtsas punases kombinees noormees ilmub lavale õunana. Tähtis polegi see, mida kõike õun tähistada võiks (kultuuriloos on neid tähendusrikkaid õunu rohkem kui küll: Aadama ja Eeva õun; Trooja sõja põhjustanud Parise õun; Newtonile pähekukkunud õun; rüperaalikaanelt vastuvaatav õun…), vaid see, kuidas inimkeha õunastub. Oleks kohatu blogipostituses õunastumise saladust avaldada: seda peab igaüks ise kaeda saama. Hämming hämmingu otsa füüsilise kujutusviisi efektsusest annab kogu sellele jaburusele täieliku õigustuse.

Jõuan järeldusele, et “PURE MIND” tähendab:

pure mind – etendajad on autor-lavastajale andnud loa endast kõik välja pureda. Enesepiinamine? Võib-olla. Aga seda väärt.

pure mind – jah, kui sõnad ei sega, tundub lavateos kuidagi eriliselt puhas ja vahetu

pure mind – ootustest-eeldustest puhastatud vaimu publikule. Sest näha saab midagi, mida varem pole näinud.

pure mind – jah, kaua pole ma etenduse kallal nii palju purema pidanud, et aru saada, kuidas pandi mind kogema seda, mida kogesin.

Etenduselt lahkudes jaotati igale teatrikülastajale kaardike, millel kirjas “PURE END”. Selle eesti- või ingliskeelse fraasi jätan aga puremiseks igaühele endile.

Tänavu teeb TÜL koostööd erinevate Eesti teatritega eesmärgiga paisata veebi uute noorte kirjutajate vabas vormis tekste (kriitika, arvustused, teatritekstid, muljetused) erinevatest lavastustest. Teatrite poolt piletid etendustele, meie liikmete poolt tekstid. Selle postituse tekst on kirjutatud Tartu Uues Teatris etendunud lavastuse “PURE MIND” 27.09.2013 nähtud esietenduse põhjal.