Kas inimese inimlikkus on kui loomulik loomalikkus? Arutlus Ugala teatri lavastuse “Bassein (vett ei ole)” üle

Bassein (vett ei ole)”. Autor: Mark Ravenhill. Lavastaja: Sander Pukk. Tõlge: Liis Aedmaa. Kunstnik: Annika Lindemann. Osades. Aarne Soro, Carita Vaikjärv, Martin Mill, Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin. Esietendus 28.09.13 Ugala teatri suure saali laval.

Elu on kord selline, et on inimesi, kes vaevlevad üleolekuveendumuse varjudes. Pean siinkohal silmas elusolemise paradoksi, et on inimesed, kes on veendunud oma üleolekus elu üle (st nad on suutelised olema maksimumi sellest, milleks nad on võimelised), ning on inimesed, keda jääb elu lõpuni häirima see üleolekuveendumus, mis paistab olevat teistel, kuid mitte neil. Loomulikkus ja loomalikkus vs pidev pingutus loomulikkuse nimel. Seesugune elusolemise paradoks, et ühed “on” ja teised “üritavad olla” on erakordselt teravalt nähtav just kunstis (selle kõige laiemas tähenduses). Küllap vaevleb iga kunstnik küsimusega, kas see, mida ta loob, on tõepoolest kunst või on see kunst kunsti pärast, pseudokunst. Ilmselt leiab iga looja vastuse, kui endasse süvenedes uurib, kas see, mida ja kuidas ta loob, tuleb loomulikult, pingutusevabalt. Jämedalt lihtsustades võikski öelda, et kui looming tuleb loomulikult, paremini öeldes sundimatult, on see päris, on see kunst, see on.

Pilt on pärit siit.

Sander Puki lavastuses “Bassein (vett ei ole)” näidatakse inimtüüpi, kes ei suuda olla sundimatult andekas, luua seepärast, et olemus nõuab. Kadedus tõelise kunstniku vastu muudab selle inimtüübi lootusetuks loojaks, kes teeks kõike “kunsti” nimel, suutmata endale selgeks teha, et tema tegevused ei ole kunagi tõeline kunst. Kuigi lavastuses mängivad 5 inimest, tundus mulle, et mängitakse kolme tegelast viie näitleja kaudu. On tegelane number 1: homoseksuaalne kunstnik-mees, kes (visates salli) üritab olla; on tegelane number 2: võlts-heatahtlik sinisilmne pseudokunstnik, kes (visates salli) üritab üle olla; on tegelane number 3: päriskunstnik, kes hüppas ennast basseini katki (alasti, mõtteline sall lehvimas tuules). Tegelased küll vahelduvad, ükski ei ole püsiv, näitlejad kas duubeldavad üksteist või vahetavad rolle. Tundub siiski, et mõned tegelased on konkreetsemalt jaotatud. Tegelast number üks esindas minu jaoks kõige teravamalt Aarne Soro, kelle kunstniklik olemine väljendus nii riietuses ja soengus (eriti blond, eriti indie), kuid ka kõnemaneeris ning välkteravas pilgus – selgelt tegelane number 1. Ainsa naisnäitlejana trupis lõi Carita Vaikjärv hea aluse tegelasele number 2 – selgelt välja mängitud võlts-heatahtlikkus ning hullunud pilk sobisid hästi teisele tegelasele. Ja lõpuks tegelane number kolm, kelle hääl võis olla ükskõik milline hääl trupist, kuid kelle kehastus oli hoopiski voodilinast, hiljem metallkonstruktsioonist nukk. Martin Mill, Meelis Rämmeld ning Tarvo Vridolin olid igale tegelasele kas täienduseks või laienduseks. See oli huvitav mõte ning huvitav mäng. See on üks teatri eripärasid, mis mind kui vaatajat alati intrigeerib: kui üht tegelast kujutatakse mitmete näitlejate eripärasid kasutades. Samuti oli väga humoorikas leid olematu salli üle õla viskamine. Kunstnikud ja sallid ju käivad teadupärast käsikäes.

Pilt on pärit siit.

Lisaks põnevatele näitlejatöödele köitis mind väga antud lavastuse puhul lavakujunuds ja lava kasutamine. Mängupaigaks Ugala teatri suure saali lavapealne, kus kohtuvad ühes ruumis etendajad ning publik. Lavasügavus kõikvõimalike trosside, valgustite, juhtimispultide jms on antud lavastuse jaoks väga hea valik. Mängupaiga “tehniline” väljanägemine aitas kaasa lavastuse miljöö loomisele. Kasutusele oli võetud plastikust läbipaistev sein, mis lõi lavaruumi kaks omaette ruumi – seinatagune haiglapalat, seinaesine hullunud kunstnike maailm. Vastu seina loobiti nii veepomme, kui ka keerutati seina aja edasikerimise funktsiooni täitmiseks, kui ka loodi valgusega selge eristus kahe maailma vahel. Tõeliselt põnev lavakasutus. Kui mõelda, kus just seda lavastust veel mängida võiks, siis ilmselt loogiline olekski mõni leitud paik kuskil vanas tühjas, ammu mittekasutuses olevas basseinis. Võib-olla idee mõnes “Basseini” eriürituseks. Lavastuses oli kasutud ka videot, mis oli projitseeritud lava tagaseinale.

Pilt on pärit siit.

Kui aga midagi kritiseerida, siis võib-olla ehk etenduse kestust. Täielikult väljamängitud pikad tekstipõhised stseenid muutusid etenduse teiseks pooleks kurnavaks. Kuigi strobo valguse, valju muusika ning röökimisega “Bassein!!!” lõigati aega sisse, üritati seda hakkida väiksemateks juppideks, siis kokkuvõttes tundsin etenduse lõpupoole kurnatust. Oma osa oli aga kurnatusel mängida kindlasti temperatuuril saalis – Ugala on erakordselt külma saaliga (kes läheb vaatama, võtab kampsuni kaasa). Samuti jäi pisut arusaamatuks, miks basseini hüpanud vigastatu tegelane oli lõpuks siiski ka inimese kuju saanud – terve etenduse vältel luuakse hea kujutluspilt sellest “tõelisest kunstnikust”, et kui hiljem kehastunult sama tegelane klaasseina taha ilmub, lõhub see mõnes mõttes juba täisväärtuslikult loodud illusiooni. Tõenäoliselt taotluslik võte, kuid pigem ülearune ülejäänud lavastuse kontekstis. Minu jaoks üllatuslik ja väga tervitatav lahendus oli just nuku kasutamine, mis paistab olevat uuem trend meie kaasaegses teatris. Nukk saab täielikult kehastada mõnd tegelast, elustudes iga vaataja kujutlusvõimes nii võika ja nii õudustäratavana kui kellelgi soovi näha on.

Nüüd lugeja võib mõelda – miks siinkirjutaja ei räägi ära lugu, mida lavastus “Bassein (vett ei ole)” vaatajale räägib. See on muidugi sihipäraselt niiviisi, kuna selle loo võlu seisnebki just viisis, kuidas see kantakse ette. Tegemist ei ole naturalistliku teatriga, kus kõik on visuaalselt puust ja punaseks tehtud. Lugu luuaksegi sõnades (vaatamata lavakujunduse ja rekvisiitide kasutusele). See, kuidas Ugala teatri näitlejad kannavad ette Ravenhilli, on väga hästi sooritatud ning mõjub täisväärtuslikult. Kui siin välja tuua, et lugu seisneb tegelase A ning teiste tegelase konfliktis kunstiteose nimel, siis võtab see vähemaks lavastuse tegelikust loost, muudab selle banaalseks ning mittemidagiütlevaks. Mis muud kui ise vaatama minna! Võib-olla Ugala “tavapublikule” pigem kaugeksjääv ning võõristav lavastus, kuid teatriteadlasele ja teatrihuvilisele kindlasti põnev maiuspala.

—————————————————

See tekst on valminud tänu TÜL-i koostööle erinevate Eesti teatritega. Teatrite poolt piletid, meie poolt tekstid. Tekst on valminud 2. oktoobril 2013 nähtud etenduse põhjal ning teksti autoriks on Kristi Ruusna.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s