Koer on armastamise masin

Erkki Sven Margna

Armastust on lihtne defineerida, aga tegelikkuses esineb seda harva. Koerte kaudu me avaldame austust armastusele, selle võimalikkusele. Mida muud on koer, kui armastamise masin?[1]

Koeratüdruk Lotte on Vanemuise suures majas seigelnud kolmel korral – detektiivina aastal 2008 (Eesti teatrite 2009. aasta vaadatuim lavastus), kosmonaudina aastal 2012 (Eesti teatrite 2012. aasta vaadatuim lavastus), ning viimaks unenäoseiklustes (esietendus 2015), millele saavad väikesed ja veel väiksemad muusikateatrisõbrad kaasa elada veel praegugi. Publiku Lotte-janu kustumise märke näha ei ole, kuu ajaga suudeti 2015. aastal teatrisse meelitada 14 657 inimest, paigutudes (2015. aastal oli uuslavastusi Eesti teatris kokku 272) aasta vaadatuimate etenduste nimistus auväärsele neljandale kohale. Lotte on seega tüvitekst, millesse tema loojad ja tõlgendajad peavad suhtuma pieteediga, mis vastab tema kultuuriloolisele tähtsusele ning mõjule Lotte vaimus üles kasvavate põlvkondade identiteediloomes. Sama kehtib Lotte osatäitjate puhul, kelleks unenäoseikluse loos on valitud noored ning kahtlemata andekad, kuid siiski näitlejanatuurilt erinevad Adeele Sepp ja Linda Kolde, kelle kanda jääb vaataja juhatamine koeratüdruku psühhedeelsesse maailma.

Ilmselgelt on Lottega kohtuma tulnud täismaja publikut, kellest lõviosa on algkooli- või sootuks eelkooliealised lapsed, saatjaiks manitsustest hallinevad vanemad, kes ka parima tahtmise juures ei suuda sihtgrupi purskavat lemmikkangelasega kohtumise ootust hillitseda. Ja miks peakski suutma – orkester lööb pauguga etenduse käima, energilise muusika taustal tormab publiku vahelt lavale plejaad tuntud ja tundmatuid tegelasi ning asub ennastunustavalt tantsima, kuid lavalt puudub peategelane. „Kas Lotte ei tulegi?“ tunneb muret tütarlaps, kes silma järgi hinnates eelmise muusikali esietenduse ajal alles tulevaste vanemate ootustes elas. Lotte tuleb, kuid staarile kohaselt hoiab austajaid pisut näljas. Ta saabub viimasena, stevejobsiliku lakoonilisusega valitud kelmikas punases kostüümis, käes isa Oskari leiutatud krooksuv taskurätik. Ta on primus inter pares, kelle lavalesaabumine (ning ilmselt iga hommik Leiutajatekülas?) on parteikongressi mõõtu spektaakel. Tõsiasi, et Lotte möödus must meetri kauguselt, jätab hinge uhkusenoodi – ma olen osa Sündmusest.

lotte

Foto: Juri Seredenko

Lotte ja tema lugude kvintessents on neis kristalliseerunud väärtused, kus pole kohta reljeefsetel konfliktidel, vägivallal ega isegi negatiivsetel karakteritel. Unenäoloo kandvaks teljeks on hoopistükkis Leiutajateküla kooli kellamehe jänes Adalberti (20. novembril nähtud etendustes Jaan Willem Sibul) eksimine unemaailma, kus on toimunud veskikatastroof – uneliiva asemel on veskisse sattunud sool. Detektiiviloo mõõtu intriigis pole ometigi pahatahtlikku elementi, veskit opereeriv kana Berta (Marin Mägi) on lihtsalt armunud ning ajanud kõik talle usaldatud juhendid sassi. Õnneks on Adalberti päästmise püha ürituse jaoks valmis julge ja ettevõtlik koeraplika Lotte, kelle tegelaskuju läbib muusikali traagelniidina, kuid pole ilmtingimata igas etteastes keskne – unemaailmas loivab kiiksuga tegelasi ligi 20, kel kõigil on eraldivõetult mängida huvitav roll ning kes ei jää millegi poolest Lotte varju. Ent koeratüdruku roll on katalüsaator, mis vahendab vaatajale unenäopilte, mille vaheldumine jätaks muidu liigfragmentaarse mulje, Lotte osalemine (kasvõi pealtvaatajana) tekitab teatud konstrueeritud sidususe. Poolpidune osalemine kulgevas narratiivis jätab hinge kahetise emotsiooni – sooviks Lotte kohta küll rohkem teada saada, sukelduda karakteri hingesügavusse, ent mitte kaasahaaravate laulu- ja tantsunumbrite arvelt. Kuid ehk ongi muusikali sihtgruppi arvestades parem, et niivõrd helgesse tegelasse pole põimitud maailmavalu ega eksistentsialistlikku ängi. Vanematega teatrist koju sõites on pühapäevasem arutada pannkoogimatemaatikas jäetud kodutöid kui inimeksistentsi mõistuspära.

Lotte tegelaskuju esitamine on vaimse dimensiooni hõreduse kiuste füüsiliselt ja vokaalselt keeruline – koeratüdrukule on kirjutatud nii mõnigi sooloetteaste ning ka suuremas lavalises liikumises on tal vähemalt publiku tähelepanu seisukohast keskne roll. Adeele Sepa ja Linda Kolde rollisooritused Lottena on neile usaldatud ülesande kõrgusel, mõlema Lotte hääles on energiat ja väsimatust, kuid tervikuna mõjub Linda Kolde etteaste veenvamalt. Adeele Sepa mängus peegeldub kohati emotsioonitus, vestlus lavapartneritega ei mõju siiralt ning ka tantsus aimub mehaanilisus, kuigi just temal peaks olema Lotte kogemus pikem (osatäitmised ka 2008. aasta muusikalis). Seevastu on tegu küll Linda Kolde esimese lastelavastusega, kuid ta mängib rolli intensiivsusega, mis ei mõju võltsilt ja lällutavalt, vaid kõnetab väikest vaatajat austusega, mida too väärib. Tantsunumbrites on liigutused tehtud mängulustliku särtsuga lõpuni, lavaline olek on vaba ja veenev, paarismäng jänesepoeg Albertiga (Rasmus Kull) on lausa koerusi täis. Küll oleks Linda Kolde läinud ajalukku sadade laste lapsepõlve rikkumisega, kui lauluhoos kastidel karates murdosaks sekundist tasakaalu kaotas. Lotte surm teatrilaval annaks tööd küll kümnetele lastepsühholoogidele, kuid jätaks ilmselt mõru maitse suhu ka Lottest kõige küllastunumale lapsevanemale. Ent Lotte ei sure, sest teda armastatakse jäägitult! Põhjusega – ka elatanud küünik lahkub saalist hingega, mis on härmas nagu novembrikuu öö.     

“Lotte Unenäomaailmas” esietendus Vanemuise suures majas 28. novembril 2015.

[1] Michel Houellebecq „Saare võimalikkus“, tlk Triinu Tamm, 2015

 

Arvustus on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s