Arvustus: Teatrikooli uue lennu tiivasirutused. Laul sellest, kuidas õnn kadus. Greeta Võsu

EMTA lavakunstikooli XXIX lennu tulek kultuuripõllule, milleks neli aastat hoogu võeti , on nüüd kätte jõudnud. Peaaegu kõik noored on teatrite hingekirjas, kusjuures suurim osakaal sellest ,,rõõmsast kursusest”- nagu nende juhendajad neid kutsusid – kinnitavad kanda Tartu teatrimaastikul. Nii mõnigi, kelle leiab Elise Metsanurga diplomilavastuse ,,Laul õnnest” osatäitjate hulgast, tuli Vanemuisesse varakevadise esietendusega ning siia ka lepinguga jäi.

Koos ,,Kalevipojaga” moodustab Oskar Lutsu 1913. aastal kirjutatud näidend Vanemuise praeguses draamarepertuaaris vanema eesti kirjandusklassika esindusduo. Muidugi tuleb nentida, et Lutsu vähetuntud draama, mille varasemad lavaletoomised jäävad sajanditagusesse aega, on suure rahvuseepose dramatiseeringu kõrval marginaalsem, ent teksti väärtus seisneb just silmapaistva noore dramaturgi Priit Põldma töös: vana teose tolmust puhtaks pühkimises ning kaasajastamises.

Eriolukorra tõttu jäi lavaka diplomitöö esimene elu lühikeseks, illustreerides hästi ka näidendi sisu, kus õnnelaul üürikeseks jääb. Sel sügisel, kus lavajõud on kooli lõpetanud, ärkab lugu taas ellu. Ei oska öelda, kui palju muutusi ja kas neid üldse aasta algusega võrreldes tehti, ent pärast maailma raputavat kevadsuve olinäitlejate mängust tajuda mõnesugust kramplikkust, küll inimlikku, ent siiski silmatorkavat. 

Armunelinurk kui probleemipüstitus moodustub lavastuse alguses kiirelt, ootamatud on aga nelinurgasiseste suhete arengud. Kui varem tekstiga mitte tutvuda, võib nime põhjal oodata loost paunverelikku elurõõmu, lustlikkust ja keerdkäikudega, ent lõpuks heldimapanevaid armastuslugusid. Kui etenduse algul see veel end ei välistanud, siis mida edasi süžee liikus, seda rohkem kinnistus hoopis traagiline lootusetus. Register sarnanes rohkem kolme-nelja aasta taguse Eva Kolditsa lavastusega Lutsu jutustusest ,,Soo” Ugala teatris kui Rakvere teatri mängukavas oleva Urmas Lennuki nägemusega ,,Paunvere poiste igavene kevade”.

Valitsevale raskemeelsusele kontrastiks on episood pulmapeost. Peoõhustiku loomises on märgiline roll Orelil (Martin Kork), kelle helikujundus loob tihedat, ent minu meelest põhjendatud tausta tegevusliinidele nii antud stseenis kui ka etenduses läbivalt. Säärane lust ja tänapäevase maiguga muusika võib sümpatiseerida just noorele vaatajale ning loo talle lähedale tuua. Tantsu ja alkoholitarbimise keskel kaob ajalooline distants, mida Metsanurga interpretatsioonis niikuinii eriti ei rõhutatud. Narratiiv oleks terve lavastuse lõikes justkui ajatu. Otseseid viiteid möödanikule on minimaalselt, kui üldse, siis ehk Hannese (Ekke Hekles) töö kellamehena või võlakirjade süsteem, ent see ei ole võõristav ja suheterägastik püsib värskena.

Foto autor: Maris Savik

Kuid nagu iga käest läinud peo puhul, võib siingi aimata halvaendelist koidikut. Armuõnne ei saabunud, lootus kadus. Elav väljapoole mäng muutus aegapidi kinnisemaks, kaaslaste suhtes põlglikuks. Ka teatriruum peegeldas tegelaste emotsioone. Mida enam nad aru said, et õnn, mida loodeti leida teises, on kättesaamatu, seda külmemaks muutus valguskujundus. Mässati rekvisiitidega neid visates, katki tirides, üle värvides. Noore vaataja ja tegelaskujude naiivsus ühtis: koos pettuti ja langeti saatuse hammasrataste vahele.

Kurbmagus ja elegantne oli Räägeli ja Rüüteli kehastatud vastse abielupaari vaheline ,,linastseen”, mis justkui näitas nende magamistoaukse taga toimuvat. Lavastuses, kus dialoog on sümbolistlikult krüptiline, pakkus säärane sõnatu füüsiline näide kahe õnnetu inimese püüdest, samas jõuetusest teineteisega harjuda aimatavat tundeilma ja kaastundlikkust mõlema osapoole suunas.

Lunastust ei leitudki. Traagiline lõpp raputas ning samas pani mind kulmu kortsutama – mis selle melodramaatilise lahendusega peale hakata? Kas peaksime valede valikute järel kõik endale n-ö kirikukella peale kukutama? Fatalistlikud paralleelid on nähtavad Vanemuise uuslavastusega ,,Mitte midagi”, kus figureerivad samamoodi äsjaalustanud näitlejad. Paneb mõlgutama, kas uue (teatri)põlvkonna esimene tulemine kannabki säärast sõnumit? Pidades ka end selle põlvkonna osaks, ei oleks sellist elujaatuse puudust osanud oodata.

Sama lavastaja töötab edasi Tartu Uues Teatris, mille kunstiline suundumus Vanemuisest suuresti erineb. Metsanurk teeb tekstiloojana ja näitlejana kaasa kursavennast lavastaja Andreas Aadli ,,Mängu ilus”. Siin teeb Metsanurk midagi täiesti teistsugust, n-ö sporditeatrit. Dialoogiline pinge on samaväärne, ent vormitäpsus on konkreetsem, samal ajal mängulisem ja eritahulisem. Võrrelda on raske, sest tegu on täiesti erinevate žanrite ja ajastutega, kuid praeguses teatripildis on pigem tervitatav ,,Mängu ilu” uuenduslikkus. Kui rääkida tänapäeva  noorte õnne otsingutest, siis võitlushimu lahkav TUT-i uuslavastus klapib rohkem (teatrimaja taga asuva) Genialistide Klubi vaimuga, milles pulbitseb tänane tudengielu, kui aeglaselt voolava, melanhoolse, lausa morbiidse Tartu sümboli, Emajõe kaldal asuva Sadamateatri hingusega.

Kui vaadelda ,,Laul õnnest” näitlejatööd, siis paraku tuleb tõdeda, et teksti edasiandmisega esines raskusi. Ehk ei oleks noorte näitlejate hääle kadumine saali nii märkimisväärne, ent kontrast vanemate näitlejannadega – kusjuures kahe ema rollid, eriti Saldre, pugesid kõige rohkem hinge -, tõi komistamised rohkem esile. Minu usku selle lennu näitlejate potentsiaali see aga ei vähendanud.

Kahest paarist tugevamalt mõjus Maria (Räägel) ja Jõurami (Rüütel) tandem. Nende traagika mõjus siiramalt, nad olid oma armastuse kütkes. Sümpaatiat Maarja Johanna Mäe Miili ja Ekke Heklese Hannesega ei tekkinud, mis ometi ei tee neid vähem realistlikeks, vaid vastupidi – sarnane arrogantsus on liigtihti kohatav. 

Etenduse lõpus suutsin näha vaid analooge osatäitjate rollidega XXIX lennu teises diplomitöös ,,Päikese lapsed” (lavastaja Uku Uusberg). Kristiin Räägeli tegelaskujud on mõlemas lavastuses südamepiinades, sisseelavad ja tundlikud, Ken Rüütli tüpaažiks on kujunenud järsk, valjult oma õigust nõudev groteskne isand ning kumbki Mäe karakter on eneseteadlik, väljapeetud, kuid etteheitlik ja nipsakas noor daam. Olles näinud nende osatäitmisi ka varasemates kooliaegsetes lavastustes, nagu Nüganeni ,,Väike prints” ja Keerdi ,,Valgete vete sina”, kus laval  ei olnud nii väljajoonistatud tegelasi kui klassikalises draamas, tekib ikkagi igatsus näitlejate universaalsuse järgi – aga eks repertuaariteatrile meeldibki lahterdada näitlejaid kohe karjääri alguses oma kastidesse. Ehk on see ennatlik etteheide, aga kui on koolitatud mitmekülgsed artistid, siis võiks neid külgi oma eriilmelisuses näidata. Õnneks on selleks aega, loodetavasti ka tahtmist. 

Esimene proovikivi Vanemuises pole XXIX lennule kerge kanda, kuid ei peagi kerge olema, et kasvada. Jääb ainult loota, et uustulnukaid ei lämmata pinge ja läbipõlemishirm, vaid suudetakse in corpore Eesti teatrimaastikku värskena hoida, eriti nüüd, kui ühiskond ja noorsugu vajab aina enam adekvaatset ja edasiviivat peegeldust.

Greeta Võsu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s