Arvustus: Baskerville’ide koer kui needus meis eneses. Teele Siim

Karlova teatri lavastus “Baskerville’ide koer”. Autor ARTHUR CONAN DOYLE lavastaja PEEP MAASIK (TEMUFI) dramaturg MIHKEL SEEDER (VAT Teater) kunstnik KARMO MENDE helilooja ARDO RAN VARRES laval VEIKKO TÄÄR, ANDRES DVINJANINOV, OTT KARTAU, LAURI KINK, SILVER KALJULA (TEMUFI), ELENA KOIT

Sir Arthur Conan Doyle´i kurikuulus Baskerville’ide koera müüt on lugu needusest, mida arvatakse ühe suguvõsa mehi kimbutavat. Ridade vahelt loetav ja ka teatrilavalt nähtav loo sõnum on tegelikult palju individuaalsem. Juhtum näib algselt ilmetuna ning meisterdetektiiv Sherlock Holmes saadab asja uurima vaid oma kolleegi doktor Watsoni. Müsteerium võtab aga tuule alla ja doktor Watson on sunnitud tormipöörises otsima  nii süüdlast kuriteole kui ka iseennast.

Nii, nagu Sir Arthur Conan Doyle´i lugudes jääb Watson asjata geeniusest Sherlock Holmesi varju, üritas ka Karlova Teater reklaamida lavastust ennekõike Andres Dvinjaninovi näo ja nimega. Tagantjärele vaadates oli see suur alahindamine. Mitte ainult ei hoidnud Veikko Täär oma Watsoni rolliga kogu etendust üleval, vaid pälvis ka pika aplausi oma imetabase sügelevate pükste stseeni eest. Ausalt öeldes mõjus Sherlock Holmesi lavale toomine lausa üleliigsena. Tegemist oli ju Watsoni isikulooga.

Karlova teatri ustest sisse astudes leidis publik end kohe teatrisaalist. Kuna saal oli väike ning lava veel väiksemgi, oli tegemist mängulise ruumikasutusega, mis väärib lugupidamist. Iga uks ja aken mängis mitmeküllast rolli. Tegelikult oli saali suurus ka just õige, nägemaks isegi viimasest reast neid humoorikaid näoilmeid, mis andsid lavastuse ülesehitusele erilise maitsekuse ning kinnitasid näitlejate sobivust nende rolli. Ainus, kes tundus veel oma tegelaskuju laval otsivat, oli Ott Kartau noore pärija rollis – Henry kõnelemine lõhkus ajastutruu illusiooni, mille loomisega teised näitlejad nii suurt vaeva nägid.

Tegemist polnud osavõtuteatriga, kui välja arvata paari korda, mil pidi suitsu silmade eest kavalehega eemale lehvitama, vaid kaasahaarava müsteeriumiga, mida sai jälgida lahti hargnemas enda ees, taga ja kõrval. Valgus- ja helikujundus olid omavahel perfektses sümbioosis, mis tekitas teatrikülastajatelegi tunde, et nad on kokku puutunud Baskerville’ide müütilise koeraga. Tegelased ilmusid ja kadusid pilkases pimeduses, kus publikule jäi vastu vaatama vaid helendav silmapaar. Trillerlik ülesehitus sai krigisevatel toolidel hüppama ka täiskasvanud mehed, ent turvatunnet lõid korduvad koomilised vahepalad, mis panid saali naerust rõkkama. Kuna kahe vaatuse vahel võis kohvikust kuulda, kuidas vaatajad proovisid teineteist Holmesi ja Watsoni teemaliste faktide tundmisega üle trumbata, oli ka müsteeriumi lahendus arvatavasti kõigile teada. Etenduse ajal oli see publikul justkui peast pühitud, sest igale doktori avastatud detailile elati meeleolukalt kaasa.

Lavastus sobib kõigile, kes tahavad seiklusrikast vahepala ning müstilisest juurdlusest osa saada. See on klassikaline teater oma hiilgavas tervikus – kooslus meelelahutusest ja vaimu arendusest. Kaasa võib võtta isegi oma kuulmisraskustega vanavanemad, sest väike saal polnud häälele takistuseks. Teatrisaalis kostunud Baskerville’ide koera hauked kajavad veel mitu ööd Karlova tänavatel vastu…

Hinne 9/10

Teele Siim

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s