Arvustus: Unustage Tšehhovi “Kolm õde”, Massini “Kolm venda” on uus teatriklassika! Kaspar Gräzin

Draamateatri lavastus “Lehman Brothers”. Autor: Stefano Massini. Tõlge: Margus Alver. Lavastaja: Hendrik Toompere Jr. Kunstnik: Laura Pählapuu. Kostüümikunstnik: Kärt Ojavee. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Videokunstnik: Alyona Movko. Helikujundaja: Lauri Kaldoja. Liikumisjuht: Üüve-Lydia Toompere. Etenduse juht: Johannes Tammsalu. Muusikud: Joel Remmel/Heikko Remmel, Mihkel Mälgand, Ahto Abner. Laval: Guido Kangur, Mait Malmsten, Priit Võigemast. 

Tunnistan, et enne “Lehman Brothersi” lavastust ei teadnud ma sellest perekonnast ega  Lehmanite “dünastiast” kuigi palju. Sel ajal, kui nad iga päev telekas olid, olin ma kõigest seitsmeaastane. Õnneks ei pea teatrikülastajal lavastust vaatama minnes tegelikult mingeid eelteadmisi olema. Minu arvates seisnebki selle lavastuse mõte inimeste harimisel ja ajaloolise ülevaate andmisel. Vaatajatele räägitakse algul puuvillavahendusfirma ning hiljem suurpanga Lehman Brothersi elulugu. 

Lavastus algab Henry Lehmani saabumisega Saksamaalt Ameerika Ühendriikidesse (1844) ning lõppeb Lehman Brothers panga maksujõuetuks kuulutamisega (2008). See on põhjalik ajalootund, mille jooksul õpime tundma kõiki Lehmane, nende naisi ja lapsi. Osavalt on seotud huumor ja ajalugu, tänu millele faktid inimestele kergemini meelde jäävad. Suudaksin nüüd vabalt iga Lehmani kohta midagi rääkida ning juurde lisada ka nende tunnuslause, mis igale tegelasele lavastuses oli omistatud. Lavastus oleks väga hea õppevahend koolidele. Õppida on palju juba faktide seisukohast. On oluline teada, millised on 2008. aasta majanduskriisi tagamaad, mõjutas see ju suures mahus ka Eesti majandust, maailma omast rääkimata. Lisaks võiks see lavastus saada noorte inimeste teejuhiks teatrimaailma. 

Ei ole väga tavaline, et etendus kestab neli tundi. Selline ajamääratlus paneb järele mõtlema ka tõsisemad teatrikülastajad – kas see neli tundi suudetakse päriselt ka ära sisustada? “Lehman Brothersi” puhul ei ole aga kestus mingisugune probleem. Lavastuse tempo on kiire, laval toimub alati midagi põnevat ning neli tundi möödub justkui minutitega. Minu gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja ütles kord, et parimaks kriitikuks on teatrikülastaja tagumik, sest kui see ära väsib ning inimene nihelema hakkab, siis on etendus liiga pikk. Võin kinnitada, tagumik ära ei väsinud!

Foto autor: Heikki Leis

Lavastus on hästi läbi mõeldud ning kõik elemendid sobivad valatult omavahel kokku. Lavakujundus on minimalistlik, kuid pidevas muutumises. Oma väiksuses laseb kujundus näitlejatel särada, kuid ometi ei tekkinud küsimust, miks lavalt puudub üks või teine asi. Lava tagaosas olev ekraan toetas stseene imeliselt ning aitas muuta tegevuspaiku ja ruumi üldmuljet. Suurel laval mängimist õigustab lavastuse populaarsus – piletid (koos lisaetendustega) on praktiliselt kõik välja müüdud. Teisalt oleks väiksemal laval võinud saavutada vajakajäänud intiimsuse publiku ja trupi vahel. Lavastusele andis palju juurde elav muusika, mis koosnes tuntud juudiviisidest, klassikalistest teostest ning meeleolumeloodiatest. Enne igat uut dialoogi või mõtet muutus muusika ning see seadis suurepäraselt tooni sellele, mis saama hakkab. Klassikaliselt elegantne, kuid lihtne kostüümivalik andis näitlejatele võimaluse kiireteks ümberkehastumisteks ning tänu kostüümidele lisatud pisidetailidele tundis publik alati ära, mis tegelasega laval parasjagu tegu on, isegi siis, kui näitleja oli just rolli vahetanud. 

Lavastuse kolm vaatust olid üksteisest täiesti erinevad. Esimene vaatus pealkirjaga “Kolm venda” möödus naerdes. Peale esimest vaatust vaheajale minnes mõtlesin ma, suu naerul, kas nad suudavad sellist nalja veel kaks vaatust jutti teha, aga see ei olnudki neil plaanis. Toompere jr tahtis vaataja viia emotsionaalsele eksiretkele, panna publiku ootama üht ning serveerida hoopis teist. Teises vaatuses “Isad ja pojad” muutus lavastuse toon täielikult: sündmustik oli hoopis tõsisem ja nukram. Peale teist vaatust olin ma veendunud, et kolmas vaatus tuleb täiesti morbiidne. Ootamatult, nagu selle lavastuse ülesehitus oli, oli kolmas vaatus “Surematud” aga segu kahest esimesest – sai mõelda ja nukrutseda, aga ka laginal naerda.

Foto autor: Heikki Leis

Sellest lavastusest oleks võimatu kirjutada näitlejatöid esile toomata. Laval on Eesti teatri meeskahurvägi: Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast. Nelja tunni jooksul kehastub iga mees viieks kuni kümneks üksteisest täiesti erinevaks tegelaseks. Mõnikord toimub rollivahetus lausa sekundiga. Oleksin väga üllatunud, kui sel teatriaasta auhindade galal ükski neist parima meesnäitleja tiitlit koju ei vii. Samas on minu jaoks võimatu üht meest teistest rohkem esile tuua. Kõik on oma fantastilisuses samal pulgal, keegi ei üritanud teisi üle mängida, vaid taheti koos luua kõrgetasemeline tervik. Oli tunda, et näitlejad naudivad koos mängimist ja neile meeldib see, mida nad laval teevad. See väljendus näiteks Priit Võigemasti muusikale kaasa tantsimises lava kõrval (kui teda tegelikult näha poleks pidanud olema), muietes, mis näitlejatel alatasa ette tulid, ja meeste kõrvuni ulatuvates naeratustes aplausi ajal. Viimase näite tõin ma seepärast, et etendus kestis neli tundi. See peab näitlejatele olema üüratult väsitav ja ma ei imestaks, kui neil poleks aplausi ajal lihtsalt energiat, et naeratada. Ilmatu pikk etendus tähendab ka palju teksti, mis tuli vaid kolme näitleja vahel ära jagada. Kui välja arvata mõned üksikud monoloogid, siis usun, et näidendi tekst on terviklikult kõigil näitlejatel peas – kohati alustasid ja lõpetasid nad üksteise lauseid. Tõeliselt imetlusväärne.

Tajusin kiiresti, et see, mida vaatan, on midagi teatriimelähedast, kui mitte reaalne teatriime. Esimene aplaus kõlas pool tundi peale etenduse algust, draamatüki puhul pole ma sellist publiku kaasaelamist varem näinud. Aplausid kõlasid vaatuste alguses, keskel ja lõpus. Etenduse lõpus, kui lava vaevu pimedaks läks, oli juba terve saal püsti. Mõtlesin veel, et tõenäoliselt olen mina üks esimesi, kes aplodeerides toolilt kargab, kuid minu reageerimise ajaks seisis juba pool publikust. Ühtki istuma jäänud inimest ma ei näinudki. Võib-olla nüüd, kui “Eesti matus” peale kaheksateistkümnendat mänguaastat lõpuks mängukavast maha läheb, saab Draamateatri järgmiseks legendlavastuseks “Lehman Brothers”.

Kaspar Gräzin

One comment

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s