Arvustus: Eriskummaline võõrustaja. Kaspar Gräzin

Kellerteatri lavastus “Mõrvad Rue Morgue’il”. Autor: Edgar Allan Poe. Dramaturg/lavastaja: Vahur Keller. Kunstnik: Britt Urbla Keller. Maskikunstnik: Sandra Lange. Laulude autor: Siim Aimla. Muusikaline kujundus: Ara Yaralyan, Vahur Keller, Rahel Ollisaar. Koreograaf: Kristina Paškevicius. Valguskunstnik: Rene Topolev. Grimmikunstnik: Evelin Sulg. Hääletehnik: Anne-Liis Poll. Tõlge: Ragne Kepler. Laval: Rahel Ollisaar, Ara Yaralyan. 

19. sajandi Pariis. Kell on kolm öösel. Oleme detektiiv Auguste Dupini kodus. Küünlavalgus. Tuba on mattunud tubakasuitsu hõngusesse. Riiulid on raamatuid täis. Veidrad kujukesed. Tugitool. Kirjutuslaud. Suur must tahvel. Tühjad veinipudelid. Meie seltsi on oodata veel üht külalist…

Foto autor: Teet Malsroos

Kellerteater on  vaatajateni toonud maailma esimese detektiiviloo, palavalt armastatud “Mõrvad Rue Morgue’il”. Tundub veidi kohatu kirjutada arvustust lavastusest, millel on tulemas veel vaid viimane etendus (ja sellegi piletid on välja müüdud), kuid oleks veel kohatum peale sellist teatrielamust oma suu kinni hoida. Olen pikka aega mõelnud, et tahaksin Kellerteatrisse minna, kuna mõte “põnevusteatrist” on mulle tundunud… põnev. Kui nägin, et teatri debüütlavastus hakkab mängukavast maha minema, siis mõtlesin, et nüüd on tõesti viimane aeg minna. Lisaks olin Poe’ novelliga juba varem tuttav ning mind väga huvitas, kuidas sellist lugu teatris mängida saab. Eriti veel monotükina, mida Kellerteatri versioon 99% ajast oli. 

Kellerteatri lavastus on hästi läbi mõeldud. Laval ei  kõlanud ühtki ülearust repliiki ega tehtud ühtki liigset liigutust. Kõik oli omal kohal. Lavastuses on osavalt seotud tekst, elav taustamuusika ja laul. Mõned viisid kummitavad mind ka seda arvustust kirjutades. Näidendi tekst on tugev, loogiline, ja mis kõige olulisem, kergesti jälgitav. Lavastuse tempo on kiire, nii et tundus, nagu oleksid need kaks tundi möödunud vaid mõne minutiga. 

Lavastuse algul tervitab meid oma kodus detektiiv Auguste Dupin, kes annab kiire ülevaate verd tarretama panevast kaksikmõrvast. Detektiiv lisab, et politsei pidas juhtumit lahendamatuks, kuid Dupin on kindel, et on mõrvari leidnud, ning järgmise kahe tunni jooksul on süüdlast tema koju oodata. Seljast käib läbi ärevusvärin. Esimene vaatus keskendub juhtumi avamisele ning motiivide ja kahtlusaluste kirjeldamisele. 

Vaatuse lõpus küsis detektiiv publikult: “Kas teil on mõtteid?” Sellele järgnenud eitava vastuse peale ütles Dupin: “Väga hea, siis teeme mõttepausi!” ja lahkus seejärel väledal sammul lavalt. Kakskümmend minutit möödusid kiiresti ning sellel ajal võis kuulda mitmeid erinevaid teooriaid ja mõttesähvatusi, mis publikul loo lahenduseotsingutel tekkisid. Oli näha, et inimesed janunesid vastuste järele: kes siis need mõrvad toime pani? 

Teine vaatus keskendub detektiivi mõttetööle ning sellele, kuidas tal õnnestus juhtum lahendada. Detail detaili haaval kuuleme, mis tol kohutaval ööl Rue Morgue’il toimus. Vaatuse lõpus võpatab publik. Kuuleme koputusi. Süüdlane on siin.

Foto autor: Teet Malsroos

“Võib-olla muudab ebainimlikkus inimese inimeseks?” viskab Dupin mõttekillu õhku. Huvitav mõte, mis endaga teatrist tulles kaasa võtta. Dupin selgitab asja ka lähemalt: inimestele meeldib ebainimlikkust panna võrduma loomalikuga. Selgituses aga ei leidu loogikat, sest ei ole võimalik leida looma, kes tunneks piinamisest ja jõledusest sellist rahuldust ja naudingut, nagu seda teeb inimloom. Loom tahab ise ellu jääda. Tema eesmärk ei ole kunagi kellelegi meelega halba teha, kui välja arvata ürgsed kiskjalikud instiktid, mis on looma DNAsse sisse kirjutatud. Ainus loom, kes teeb kurja lihtsalt selleks, et kurja teha, on inimene. 

Rahel Ollisaare Dupin on mitmetahuline ja läbimõeldud. Ta on jäise ja kindla pilguga üliintensiivne karakter, kes ei kohku millegi ees. Samal ajal on ta siiski humoorikas ja inimlik. Ta märkab kõike, ta teab kõike. Olin hämmingus, kui peale etenduse lõppu uurides teada sain, et tegu oli Ollisaare näitlejadebüüdiga. Näitleja tunneb end laval koduselt ning sellist plastilisust ja karakteriga ühtesulamist oleksin oodanud juba kogenud näitlejalt. Ollisaarest lihtsalt kiirgab ürgset looduse poolt antud annet. Kõva selge hääl, enesekindlus, võrratu lauluoskus, näitlejameisterlikkus, täielik kontroll oma keha üle – need omadused kirjeldavad kõnealust etendajat. Näitleja suutis publiku justkui hüpnotiseerida – ma ei kuulnud kordagi, et keegi oleks köhatanud või nihelenud, kõik elasid momendis ja kuulasid, suu ammuli, näitleja juttu. Oli tunda, et Ollisaar tajus seda, kui kaasahaaratud publik oli, ning see andis talle aina hoogu juurde. Nii füüsiliselt kui ka mentaalselt paljunõudev roll tuli Ollisaarel välja kergelt ja sundimatult. Ootan huviga, millal teda uuesti teatrilaval näha saab. Usun, et Kellerteater avastas uue talendi Eesti näitetaevas. 

Ma olen tõesti kurb, et ma seda lavastust nii hilja vaatama jõudsin, sest tahaksin seda kõikidele oma tuttavatele soovitada. Kui mingi ime läbi veel viimasele etendusele pileteid on, siis soovitaksin need kindlasti endale soetada. Ootan ja plaanin juba oma järgmisi külastusi ning usun, et peagi saab siin blogis selle teatri tegemistest veel lugeda. Kellerteater on minu jaoks vaieldamatult suurim üllatus Eesti viimase aja teatrimaastikul. 

Kaspar Gräzin

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s