Arvustus: Ilu elu valus. Kaspar Gräzin

Tallinna Linnateatri lavastus “Jäneseurg”. Autor: David-Lindsay Abaire. Lavastaja: Madis Kalmet. Tõlkija: Kristiina Jalasto. Kunstnik: Jaanus Laagriküll. Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov. Valguskujundaja: Margus Vaigur. Laval: Elisabet Reinsalu, Rain Simmul, Liis Lass, Epp Eespäev, Mikk Jürjens.

“Jäneseurg” räägib ühest perekonnast Ameerikas. Pealtnäha tavaline pere: mees, naine, naise õde ja naise ema. Pere on aga läbi elanud ühe kohutava sündmuse: poja kaotuse. See ongi räägitava loo fookuses. Kuidas tulla toime leinaga?

Foto autor: Siim Vahur

Näidend on hea representatsioon viimase aja Ameerika näitekirjandusest, mis üritab mängida elu nii, nagu ta on. Suuri sündmusi ei ole. Linnateatri lavastus paistiski mulle silma just oma loomutruuduse, reaalsuse ja ehedusega. Kohati kadus teatris reaalsustaju. Sümbioos lavakujundusest (täiesti tavaline elutuba), argipäevasest tekstist ja näitlejameisterlikkusest toob inimesteni elu oma täies ilus ja valus. Loos endas ju midagi ilusat tegelikult ei ole – inimesed leinavad oma surnud pereliiget. Ometigi jäi teatrist väljudes minus kummitama sõna “ilus”. Loo muudavad ilusaks tegelaste soov üksteist aidata ning nende üritused üksteist mõista. Lähedase kaotus seob inimesi rohkem, kui esmapilgul tunduda võib. Kuigi leina näitamiseks on kõigil omad viisid ja inimesed hakkavad leinast üle saama eri aegadel, seob neid armastus ning side, mis on tugevam kui kunagi varem, olgugi et üksteist mõista tundub kohati võimatu. Seetõttu ongi selle loo ilu nägemise eelduseks valu ja pisarad.

Autor käib välja mitu mõtet, mis mind pikemalt mõtlema panid ning mis on minu arvates märkimist väärt. Esimene nendest üritab selgitada, mida tähendab ema jaoks lapse kaotus. “Oleks nagu telliskivi taskus” – kui piisavalt pikalt seda taskus kanda, unustad sa ära, et see seal on, ning sa harjud selle raskusega ära. Kuid järgmine hetk pistad sa kogemata jälle käe taskusse ning kõik mälestused ning raskus on sekundiga tagasi. Arvan, et see väljend sobib hästi kirjeldamaks igasugust leina. Kurb reaalsus, millega iga inimene varem või hiljem peab kokku puutuma. Teine mõte on aga seevastu positiivsem. See annab tegelastele lohutust ja lootust. Füüsika seaduste järgi on maailm lõpmatu ning samamoodi võib olla maailmas lõpmatult paralleelseid universumeid ehk “jäneseurge”. See tähendab, et võib olla olemas ka loendamatu hulk erinevaid kombinatsioone inimestest ja nende saatustest. Meie tegelased elavad kahjuks lihtsalt ühes kurvas reaalsuses ja neid lohutab mõte sellest, et neist on olemas miljoneid variante, kes ei ole õnnetud. 

Selles lavastuses pean ülioluliseks välja tuua näitlejatöid. Seda ei juhtu tihti, et laval on kõik kui rusikas silmaauku. Kõik näitlejad olid tõesti tasemel. Siiski tahaksin eriliselt välja tuua Elisabet Reinsalu, kes mängib Beccat (ema, kes on äsja kaotanud oma poja). Reinsalu mängus on tajuda valu ja leina, kuid ometi on temas säilinud ülim sära. Lavastaja oli samuti näitleja tegevuse korralikult läbi mõelnud, sest samal ajal, kui Reinsalu loomutruult teksti edasi andis, pidi ta kord riideid kokku voltima, kord torti lahti lõikama, kord kööki koristama ja üldiselt tegema asju, mida oleme kõik lastena oma emasid tegemas näinud. Just seepärast lõi näitleja tahes-tahtmata vaatajate silme ette kujutluspildi meie endi emadest. Hea, armsa, hoolitseva ema nägemine sellises valus jättis nii mõnedki saalist väljudes mõtlikuks ning oli näha, et lugu tõesti liigutas inimesi. Suurepärane lavastaja-näitleja koostöö. 

Mul vedas etendusega, sest alatasa juhtus midagi, mis tegelikult juhtuma poleks pidanud. Need panid korduvalt proovile näitlejate improvisatsioonivõimed. Reinsalu sai oma näitlejameisterlikkust esitleda kahel korral. Esimesel korral hakkas teda laval kiusama mingi putukas. Osavalt põgenes Reinsalu putuka eest ning samal ajal andis oma teksti, kui kardaks ka tema tegelane seda putukat. Teine kord pandi Reinsalu proovile, kui etenduse lõpuni oli jäänud vaid minut – Ootamatult tabas näitlejat köhahoog. Minu jaoks oli hämmastav see, kui kiiresti sellel hetkel Reinsalu mõte laval töötas: ta tõusis püsti, jalutas laval oleva külmkapi juurde ning võttis sealt pudeli vett. Hetkeks oleks nagu etendus seiskunud, sest teksti ju rohkem ei antud, kuid see lisas minu jaoks lavastusele uue tasandi realismi, sest päriselus võib samuti dialoogi ajal ükskõik mida juhtuda. Hiljem nähtut arutades teatas mu isa, et tema ei saanudki aru, et see köhahoog poleks pidanud juhtuma. Kui see pole märk heast näitlejast, siis ma ei tea, mis on. 

Arvan, et seda lavastust võiksid vaatama minna kõik, kes tahavad teatrist välja tulles veidi mõelda ja võib-olla ka mõne pisara poetada. Tegu on aegumatu looga, millega suudavad mingil määral suhestuda kõik. Klassikaline lavastus, mis sobib Sulle, Su emale ja Su vanaemale. Kui veab ja Linnateatris mõne ime läbi pileteid saada on, siis soovitan seda kindlasti vaatama minna. 

Ära helista oma vanaemale homme, tee seda täna. Mine oma emaga lõunat sööma. Tee oma parimale sõbrale kalli. Ütle oma lähedastele, kui palju sa neid hindad.

Kaspar Gräzin

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s