Arvustus: Peale moosipallide ja Voltareni geeli. Heneliis Notton

Autor TRUPITÖÖ lavastaja MARET TAMME dramaturg JOOSEP SUSI kunstnik KEILI RETTER valguskujundaja KARL MARKEN (TARTU UUS TEATER) helikujundaja JUHAN VIHTERPAL projektijuht AGNES NEIER otsemüük ja turundus ANNI PARKSEPP laval KRISTO KRUUSMAN, LAURA KALLE (UGALA), KARL EDGAR TAMMI, KAIJA M KALVET

Foto: Sasha Heifets

Vanaema juurde minnes tuleb jalanõud ära võtta, et vaip mustaks ei saaks. Kohv podiseb juba ootusärevalt ning vanaema sätib midagi. Laual on puna-valge serviis, toanurgas kummut. Miski on juba ammu alanud, nagu ajaga ikka olema kipub. Oli enne ja on ka pärast. Vana kell tiksub ühtaegu vaikselt ja valjult. Musta Kasti lavastuse “Memm” atmosfäär Genialistide Klubis on midagi memmeliku ja teatraalse vahepealset.

Lavastuses mängitakse läbivalt stseeni, kus lapselaps tuleb vanaemale külla, misjärel memm midagi küpsetab ning lapselapsele oma elust jutustab. Äratuntavalt heietab memm ülemisest naabrist, Kaia Kanepist, lapsepõlvest, sõja- ja kooliajast. Kui lapselapsel on aeg lahkuda, pakib memm midagi ikka kaasa, olgu selleks poolik lõhnaõlipudel, apelsin või veidi taskuraha. 

Nostalgilisele õhkkonnale vaatamata pole trupp takerdunud helgesse lapsepõlvemälestusse, kus vanaema on pannkooke küpsetav poolmüütiline pühak. Kohe etenduse alguses saab selgeks, et lavastuses kujutatakse vanavanemaid inimlikena. See lause kõlab imelikult ning olekski ehk imelik, kui selles veidi tõtt poleks. On ju vahel veider mõelda oma vanavanematest kui tavalistest inimestest, kelle elus on peale moosipallide ja Voltareni geeli nii palju enamat. On olnud ja on praegugi – mõnikord vägivalda, vahel traagikat või kirge.

Näitlejad on lahti saanud oma ametiga kaasas käivast vanuse ja soo taagast, mistõttu annab rollide kiire vahetumine neile võimaluse olla lavastuses nii noored kui vanad, nii naised kui ka mehed. Ka tegelased on emantsipeerunud oma vanusest, võtmata omaks küürus selga, segast proteesipuuduse-diktsiooni või midagi muud, mis pealtnäha vanainimesele omane olla võiks. Vanainimeselisus väljendub juttudes, väikestes nüanssides ja lõhnades. 

Kuidas vanaema juures lõhnab? Seal lõhnab nagu moosipallid, nagu pannkoogid ja sireliõied, Kalevi lutsukommid, kummel, teepuuõli. Seal lõhnab nagu vana kummut ja… sigaretid. 

Hiljuti kirjutas Meelis Oidsalu, et laval suitsetamine on ideetuse märk. Kui maas lamavale Karl Edgar Tammele sigaret ulatatakse, võiks oidsalulikult meelestatult kahelda, et kas see on siis vajalik. Kuid mõni vanaema lõhnab tõesti nagu suits. Varased lapsepõlvemälestused on tihti mällu lõhnadena jäänud: hommikupudru lõhn lasteaias, riidekapi seisnud lõhn, ahjusuu ees suitsetav vanaema.  

Siiski ei jäta lavastus vaatajat lapsepõlvemälestustesse hõljuma, vaid nõuab ikka ja jälle tähelepanu, kui rollid, justkui kuuma kartuli mängus, ühelt näitlejalt teisele liiguvad. See vaid ilustab mängu ning õpetab minna laskma. Kui selgus pole veel saabunud, jõuab see pärale mõne hetke pärast või tulevas stseenis, kus juhtunu viimaks ikka selgeks räägitakse. Tuleb pideva mõistmise survel minna lasta. 

Trupp on ajast aega hüplevad lood minimaalsete vahenditega tervikuks sidunud, pakkudes huvitavaid üleminekuid ja leidlikke lahendusi. Niipea kui tekib tahtmine helikujundusest puudust tunda, imiteerib trupp mõne tassi, lusika ja sirmilaadse esemega rongisõiduhäält. Helide elavus toob kogu laval toimuva lähemale, muudab selle tõelisemaks. Dokumentaallavastusele omane fragmentaarsus pakub rohkete üleminekutega mitmekesisust, moodustades lõpuks ikkagi terviku. 

Kui juba viimase aja dokumentaallavastustest rääkida, siis huvitaval kombel on nii “Memme” trupp kui ka lavastaja Mari-Liis Lill “Esimeses armastuses” intervjueeritavateks valinud just sõjaaegsed ja tänapäeva noored. Maailmas, kus noori ja vanu peamiselt üksteisele vastandatakse, on tervitatav nende sarnasusi näha. Tundlikult otsitakse mõlemas lavastuses seda, mis neid pealtnäha üksteisest nii kaugeid põlvkondi ühendab. Lõpuks jõutakse mõlema lavastusega ikka järelduseni, et noh, mis muu kui armastus – olgu see siis romantiline või perekondlik.

Heneliis Notton

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s