Üks külm talv, jäised suhted elu lõpuni


Rolliportree Maria Annuse mängitud Hasse emast Vanemuise teatri lavastuses „Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal“ (autor Henning Mankell, lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Kristjan Suits, helilooja Priit Strandberg, 2019).

Kuigi esmapilgul on lavastuse „Julm mõrvar Hasse…“ puhul tegemist looga kahe poisi sõprusest, siis tegelikult on see samal ajal ka perekonnalugu. Hasse (Karol Kuntsel) ja Paks-Bertaks hüütava ema (Maria Annus) suhe raamib tervet lavastust: juba esimeste öeldud lausetega annab Hasse publikule teada, et ta on emaga 26 aastat tülis olnud, kogu selle aja jooksul on nende suhtlus olnud väga napp ja nüüd on ema suremas. Lavastuse viimases stseenis ilmub Hasse ema vaim lavale. Hasse on nüüd täiskasvanud ja tahaks emaga rääkida, talle end selgitada, kuid selleks on liiga hilja, ema ei kuule enam.

Lavastuses on kaks ajalist tasandit. Esiteks kohtub publik täiskasvanud Hasse Karlssoniga, kes räägib järgnevalt 26 aasta taguse loo, mis tema suhted emaga igaveseks rikkus. Põhiline osa lavastusest leiab aset 1948. aasta külmal talvel keset Rootsi metsi. Teismeeas Hasse Karlssoni pere elab puuraiduri majakeses, tema isa on kroonilises depressioonis ja ema tänitab Hasse arvates liiga palju. Lähikonda kolib Pääsuke (Priit Strandberg), kellega Hasse sõbruneb. Pääsukese isa on aga metsaülem ja kahe täiesti erinevast sotsiaalsest klassist poisi sõprusesse sigineb peagi kummalisi noote. Poistel on sõprusest erinev arusaam, Hasse on Pääsukesest järelandlikum ning ühised süütud vembud muutuvad üha pahaendelisemateks. Viimaks põhjustab võltssiiras Pääsuke jumalakartliku Aurelia (Liisa Pulk) surnuks külmumise, kuid maksma peab selle eest hoopis Hasse.

Hulk „Julm mõrvar Hasse…“ loo tegevusest toimub õues, maas on lumi. Kõik kisendab jäisest põhjamaa talvest. Suure osa lavakujundusest võtab enda alla raudteesild, mis suhteliselt anonüümse ja industriaalse kohana ei mõju kutsuvalt, vaid tekitab pigem masendust. Minul vaatajana hakkas juba lavakujundust vaadates jahe. Tegelased kannavad saapaid, kasukaid – on tehtud kõik selleks, et vaatajad mõistaks: on külm talv. Lava paremal küljel asub Hasse kodu. Tegu on puuraidurionniga, seal ei elata rikkalt, kuid ometi on see ainuke koht, mis kõneleb (kodu)soojusest. Valdavalt on kasutatud pruune toone ja puitu. Puuraiduri majake mõjub eriti sõbralikuna just suure kontrasti tõttu ülejäänud jaheda kujundusega. Eelnevat arvesse võttes saab vaataja kõrvutada külmaõhkavat loodust ja sooja tuba. Soojuse loojaks on aga Hasse ema, kes veedab tegelasena enamiku ajast koduseinte vahel. Ka tema riietus on mahedates toonides ja kootud soojast villasest lõngast. Ema töökohaks olevat kõrtsi ei ole laval kujutatud, sellest vaid räägitakse. Kui Hasse läheb koju või sealt lahkub, on ema pea alati kodus. Ema ja puuraidurionn kuuluvad kokku.

On kõnekas, et Hasse isa ei ole kordagi laval ning tegelasena teda tegelikult ei eksisteeri. Temaga küll suheldakse ja temast kõneldakse, kuid talle endale ei anta kordagi sõna. Hasse isa kannatab ilmselt depressiooni all. Hassel on emaga keeruline suhe, kuid siiski on ema tema elus olemas. Isa tundub olevat puuduv ka emotsionaalselt ja puuduolek lavalt sümboliseeribki eelkõige seda. Isaga ei saa kontakti ka Hasse ema, kes kasutabki sageli poja abi, et üldse teada saada, millega ta mees tegeleb. Järjepidevalt küsib ema Hasselt, kus isa on ning Hasse vastab enamasti, et keldris. Poeg on ema ja isa ühendajaks. Tegelikult on peres teisigi lapsi, kuid neid mainitakse vaid paar korda ning tõtt-öelda on nende olemasolu kerge ununema ja ei ole ka väga oluline. Kui, siis vaid nii palju, et lasterohkuse tõttu ei jää emal ilmselt kõigiga eraldi tegelemiseks palju aega ning osalt on ka see põhjus, miks Hassel on vajadus leida endale lähedane inimene – sõber – väljastpoolt kodu. Selleks osutub juhuste kokkulangemisel just Pääsuke, kelle väärtus sõbrana on paraku kaheldav.

Hasse ema rolli loomisel on oluline väljendusvahend käheda tämbriga hääl, milles puudub väljapeetus. Hasse ema räägib „laia joonega“ ja ei vali sõnu eriti hoolikalt. Ta on töötanud nooruses merel ja meremühast üle kostma harjunud hääl ei ole metsas elatud aastatel jooksul tuhmunud. Kuigi ema on eluaeg teinud füüsilist tööd ja vaimu harimiseks pole selle kõrvalt ilmselt eriti aega jäänud, on tema kõne irooniline, metafoorne ja sugugi mitte kuiv. Talle on iseloomulik ka veidi ettepoole kaldu kehahoiak. See paistab välja seisteski, kuid eriti tema standardpoosis, milleks on käelabasid põlvedele toetades taburetil istumine. Hasse emal on selline kehahoiak juba keskeas, mis annab märku sellest, et tal ei ole olnud kerge elu (nõudlik laevatöö, hiljem ettekandjana palju püstiseismist ja jooksmist, mitu last).

Kõnnak on naisel kergelt taaruv, tundub nagu oleks tal jalad alt „ümmargused“ ning iga samm põhjustaks ebamugavust. Paistes jalgade välja mängimisega saab Annus täiesti usutavalt hakkama. On aru saada, et naine peaks olema kergelt ülekaaluline, seda markeerib seelikutega laiaks muudetud keskkoht ja paksud sukad/põlvikud, mis peaksid ehk samuti andma märku paistes jalgadest. Hüüdnimigi on naisel vastav – kõrtsis kutsuvad kliendid teda Paks-Bertaks. Et aga Maria Annuse näol on tegemist üsna saleda näitlejannaga, siis kogu ülekaalulisuse kujutamine tervikuna ei mõju piisavalt usutavalt. Huvitava tõigana jäid meelde näitlejanna justkui külmast punased sõrmenukid, mis oleks nagu tahtlikult külma vee all selliseks muudetud, et rõhutada laval valitsevat karmi talve.

Hasse ema on iseloomult hoolitsev ja muretsev – nagu emad sageli – kuid samas ka kangekaelne ning oma ülemäärases hoolitsuses kaldub ta mõjuma suisa lämmatavalt. Tal ei ole elus vedanud, tema unistused on jäänud täitmata ning ta on sellega pealtnäha leppinud, kuid sisimas heietab endiselt lootusi Rotterdami sõitmiseks ning kogub selleks ka raha. Oma täitmata unistuste kompenseerimiseks tahab ema poeg Hasset tingimata õigel teel hoida, et tema saaks tulevikus oma eluga rahul olla. Liigne hoolitsus aga mõjub hoopis vastupidi ja Hasses tärkab ema vastu trots. Hasse ema on perekonna matroon, kes tahab ühtviisi nii poega kui meest oma parema äranägemise järgi kasvatada. Iseloomult on ta aga introvertne ning pigem sissepoole pööratud pilguga; suletud ning muutuv, kuna tema olemusega tutvub vaataja järk-järgult.

Konflikte Hasse ja ema vahel saab samuti seletada napi suhtlusega. Omavahel räägitav jääb triviaalsele tasandile ja sügavamate jututeemadeni ema-poja suhetes sageli ei jõutagi. See muudab ema Hasse jaoks masinlikuks ja takistab pojal ema mõistmist. Ema on harjunud emotsioone enda sees läbi elama, tema valu ja kahetsus pooleldi elatud elu pärast väljendub pojaga sõnelemises. Kurbus on moondunud üleüldiseks pahuraks olekuks ning pisaraid ema ei vala. Ainsa erandina juhtub see stseenis, kus Hasse depressioonis isa läheb tubastes riietes raudteed mööda uitama ja ema ning Hasse teda otsima asuvad. Mure lähedase pärast on nii tugev, et Hasse ema nutab, lausa ulub. Pisarad pääsevad paisu tagant välja alles siis, kui kriitiline piir on käes. Kui isa siiski õnnelikult üles leitakse, on ema jälle hoobilt asjalik, mässib talle suurräti ümber ja koos minnakse koju. Üleliigseks emotsionaalsuseks ei ole aega.

Hasse ema elab minevikus. Vaid mõned aastad varem on lõppenud teine maailmasõda ning selle vari langeb täiskasvanuile tumedamalt kui lastele. Sõda on piiriks kahe eluperioodi vahel ning Hasse ema meenutab sõjaeelset aega erilise heldusega. Sinna jäävad tema nooruse seiklused, mida ta elas läbi merd sõites. Üldiselt asjalik ja isegi tõre naine muutub merd meenutades härdaks ja vaatab unistades kaugusse, justkui näeks ta seal kangastumas oma mälupilte. Ema minevikust ei ole puuraiduri majakesse jõudnud palju sümboleid, tõtt-öelda on põhiline atribuut, mida ema armsaks peab ja mis talle laevaelu meelde tuletab, purjeka makett. Seda käes hoides triivib olevik hetkeks minema. Purjeka sisse peidab ema ka raha, mida ta ettekandjana töötades kõrvale paneb, et Rotterdami reisida. Purjeka maketi lastiruum on hea peidukoht, kuid ema ei peida sinna rahatähti mitte pelgalt praktilisel põhjusel, vaid purjekas on tema jaoks tugev emotsionaalne sümbol. On väga tähenduslik, et unistuse jaoks kogutav raha peitub just unistust sümboliseerivas esemes.

Hasse ema ei usalda inimesi kergesti ning see peegeldub tema suhtluses võõrastega. Ta teab täpselt, millisesse sotsiaalsesse klassi nende perekond kuulub ning ei suuda seda kordagi meelest lasta. Pääsukese külaskäigul tõmbub ema endasse ning on veidi skeptiliselt meelestatud. „Peenem rahvas“ on ema jaoks justkui teiselt planeedilt, kuid samas pakub ka huvi. Pääsukese lumeräätsad äratavad emas uudishimu, kuid teisalt ei meeldi talle, et poeg metsaülema pojaga üldse suhtleb. Selle põhjuseks võib olla umbusk, kuid ehk on siin ka killuke kadedust, et poeg suudab sellisesse seltskonda sobituda, samal ajal kui ema end rikkamate seltsis võõrkehana tunneb.

Hasse ema on justkui pidevalt sordiini all, ta elab elu, mida ta ei ole ise endale valinud ning seetõttu ei saa ta seda elada täiel rinnal ega tunda end vabalt. See muutub lõpustseenis, kui ema vaim või pettekujutelm, mis juba täiskasvanud Hassel emast tekib, ilmub uuesti lavale. Alles siin on Berta päriselt vaba, ta on taas noor, lausa lapselik, sirge seljaga. Ta mängib lumega, justkui oleks muretu lapsepõlv tulnud veel viivuks tagasi. Lapsepõlv, mil kõik oli alles ees ja polnud vaja valida, kas elada iseendale või perekonnale.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s