Kataklüsm inimhinge laboratooriumis

Tartu Uue Teatri “Unusta/Unista”
Rolliportree Nils Mattias Steinbergi mängitud Kristian Emminghausi tegelasest

“Me kirjutame su traumad ümber ja teeme su ajule restardi.”

2018. aasta 2. novembril esietendus Tartu Ülikooli Uues Anatoomikumis Jim Ashilevi kirjutatud näidend “Unusta/unista”, mille lavastas Ingmar Jõela ning kus lõid kaasa üsna värskelt lavakunstikooli lõpetanud tudengid. Lavastus valmis koostöös Tartu Ülikooli Psühholoogia Insituudiga ning näidend ise sai äsja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia laureaadiks.

Õõvastusest kirgastunud märksõna on siin eksperimentaalpsühholoogia – pealiskaudselt öeldes avastab lavastus radu, kuhu see distsipliin inimkonda viia võib ning milliseid eetilisi ja eksistentsiaalseid probleeme see tõstataks. Nii näidend kui lavastus pöörduvad aga sealjuures mängu poole, mängitakse empaatianupu reguleerimisega, simuleeritakse võikaid stsenaariumeid ning vallatletakse ka näpuotsatäie groteskiga. Suur kandev loosung on aga ilmselt psühholoogiline võimumäng, mis tegelasi stimuleerib, agiteerib ja terroriseerib. Lavastus toimub Tartu Ülikooli Uues Anatoomikumis Näituse tänaval, kohas, kus asus kunagi esimene eksperimentaalpsühholoogia laboratoorium, nagu on mainitud peaaegu igas lavastust tutvustavas infolõigus. Kontseptuaalselt mahukas ja potentsiaalikas ruum loobki maailma, millesse vaataja “Unusta/unista” kogemuse jooksul püütakse. 

            Lavastuse keskmes on psühhopaat Kristian Emminghaus, keda kehastab Nils Mattias Steinberg – objekt, kelle hinges songitakse, hullusärki aheldatud instrument, keda üritatakse normaliseerida (sealjuures puudutab lavastus möödaminnes “normaalsuse” defineerimise aspekti, mis minu jaoks küll tervikus väga eredalt kajama ei jäänud). Steinberg kätkeb endas hullumeelsuse visuaalsust – terve oma füüsilise lavaloleku aja on ta aheldatud tooli külge, mis piirab oluliselt tema mänguruumi. Ometi on ta igal pool kohal. Sellest annab tunnistust kasvõi fakt, et (antud fiktiivse maailma raamistikus) olgu ta siis füüsiliselt kohal või mitte, on ta mingitpidi ikkagi kohal – seintel oleval ekraanid dubleerivad ja mitmekordistavad Emminghausi tehnoloogiliste vahenditega, lisaks sellele viibib organism ‘hullutool + psühhopaat’ ruumis ka siis, kui teda dramaturgiliselt ruumis ei ole. Ta jääb alati esiplaanile (ehkki pimedusse), samal ajal kui foonil toimub tegevus. Visuaalsete vahenditega on kindlustatud Emminghausi motiivi eredus ja kesksus, tema tegelase kõrgumine üle kõigi teiste. 

            Üldiselt on Emminghausi tegelasega sihitud üsna banaalse psühhopaadi auku, silme ette tuleb näiteks B. E. Ellise romaanil põhinev Mary Harroni tuntud film “American Psycho”(2000). Selline käsitlus on otseselt deriveeritud meditsiinilistest tunnustest – psühhopaat on manipuleeriv, enesekeskne, pinnapealselt emotsionaalne ja sarmikas, kalk ja vähese empaatiavõimega, impulsiivne jne, ühesõnaga kogum rigiidsetest ja nartsissistlikest isikuseomadustest, mis Steinbergi töös väga hästi esile tulevad. Samas on selline kujutlusviis mingil määral kuidagi loominguliselt liisunud ja äraleierdatud – psühhopaadi kujutamise juures on võtmesõna ootamatus, ta laveerib hea ja halva vahel, tegutseb instinktide pealt, aga Ashilevi psühhopaat ühtib juba popkultuuris nähtud ootuspärase vaimuhaigega. Ka väliselt astutakse samadesse kingadesse – konventsionaalselt nägus näitleja, ent grimm on lisanud aukuvajunud silmad, kahvatu jume ja õlised, äralakutud juuksed, mis oleks justkui viide mitmekihilisusele psühhopaadi iseloomus. Steinberg samas sooritab rolli justnimelt ootustele vastavalt ning söödab publikule usutava kreedoga keskmise psühhopaadi. Illustreeriv võte on siinkohal Emminghausi hõllanduslik kohalolu juba enne etenduse algust. Saali sisenedes on ta juba aheldatud ja loob publikuga kontakti. Sealjuures on see külm kontakt – pikad ja pinevad katkestuseta silmsidemed, mis loovad teadlikult ebamugavustunnet ning äratavad publikus esimese reaktsiooni, tunnetuse lavastuse kesksest tegelasest. 

            Steinberg on siinjuures üks paarist priviligeeritud näitlejast, kellele on antud õigus neljandat seina etenduse vältel veel murda. Nagu juba mainitud, siis on sünergial tehnikaga siin väga suur roll, see võimaldab erinevate karakterite puhul luua intrigeerivat duaalsust, mis mõneti jätab vabad käed ka publikule – kas nad tahavad ise lõhkuda müüri enda ja näitleja vahel või mitte. Kõikide Emminghausi sõnavõttude ajal on ta sihikindlalt laulatatud kaameratega, mis rolliloomise tasandil mingil määral lihtsustab tööd – kõik ta näoilmed, ninakrimpsutused, maniakaalsusega looritatud silmkontaktid on seinal mitmekordselt suurendatud, mikroskoobi alla asetatud. Arhitektuuriliselt on Anatoomikumi ruum üsna drastiliste tasandivahetuste peale üles ehitatud, st vaataja ja Emminghausi vahel võib terve etenduse vältel olla üsna markantne distants (mis omakorda loob huvitava tähenduskihi tegelase peale ülevalt alla vaatamise spektrumil – kas ka see omistab teravdatud tähelepanuga vaatajas mingi konnotatsiooni). Niisiis hõlbustab ekraanide olemasolu näitleja mängu, lubades publiku pidevalt lähemale, kui see füüsiliselt võimalik oleks. Samas tekib siin loominguline vastuolu – ka näitleja on sel juhul suurema pinge all, tema näolt ei tohi ühelgi hetkel libiseda üle mõni rolliväline emotsioon, Steinberg on täielikult allutatud Emminghausi kontrolli alla. Valitsuskepp on siin psühhopaadile tseremoniaalsuseta ulatatud, ent näitleja viib rolli lõpuni pinge all murdumata. 

            Tegelikult ei saa ju välise põhjal väita, et Kristian Emminghaus meist kõigist eriti rabavalt erineks. Laval ühtegi mõrva toime ei panda ja turvalises kauguses on pahategija aheldatud hullusärki, isoleeritud normaalsetest inimestest (isegi ‘vabavõrgule’ kui lavastuse sõnul inimõigusele on tal ligipääs pikka aega keelatud), seega reaalne oht on elimineeritud. Kogu võti on niisiis puhtlabaselt näitleja näolihastes, mille etteaste peaks olema viimse finessini välja timmitud – Steinbergi ninajuures, naerukurdudes, pupillide suuruses ja naeratuse kraadis peab olema peidul kogu psühhopaadi essents. Nii mõeldes tundub ekraanide kasutuselevõtt isegi igati loogiline ja lausa vältimatu. 

            Ei saaks aga öelda, et neljanda seina murdmine lavastuse esteetikas või näitlejatehnikas mingi kandev element oleks. Tinglikkus lavaruumis pigem puudub ja nagu psühholoogilisele trillerile kohane kannab lavastust sisemine pinge, mis toitub psühholoogilise realismi võttest – läbielamisest. Suurel määral ongi nii näidend kui lavastus üles ehitatud sisemisele pingele, sest enamal määral kandub süžee edasi dialoogide najal (millele võib leida ka pragmaatilise põhjenduse väga kitsa ja ebakonventsionaalse liikumisruumi näol), valitsev märgisüsteem on lingvistiline. Ka näidendi autori enda sõnad ütlevad sama: “Repliikide vahel on elektrist särisev pinge ja natukene toimub selline malemäng karakterite vahel, kes sisuliselt ainult vestlevad. Seal ei ole väga palju füüsilist tegevust.”[1]Kas aga see pinge päriselt lõpuni kannab, on omaette küsimus. 

            Emminghausi tegelane on ilmselgelt üles ehitatud sisemisele. Songitakse tema ajus, mõtestatakse lahti tema siseelu, isegi keha on tal kinniseotud, et väline esile ei tuleks (peaaegu jääbki see tähele panemata, kostüüm on üsna lakooniline ja sulab taustal oleva tooliga ühte). Ehkki ta on keskne tegelane kogu teoses, saab publik tema füüsilist kohalolu nautida vaid esimeses vaatuses. Väikese kõrvalepõikena märgiksingi ära mõningase disharmoonia esimese ja teise vaatuse vahel, kus viimases on suuresti rõhutud audiovisuaalsusele, samas kui esimeses pooles puudub muusika peaaegu üldse, ekraanide sisu on suhteliselt üheülbaliselt teostatud ja kogu edasikandvuse vastutus lasub näitlejate õlgadel. Emminghausi ja Emili Kraepelini (Steffi Pähn) dialoog ongi lavastuse kulminatsioon ja pöördepunkt, see peaks nõretama pingest ja panema südame kiiremini lööma, aga kohati jääb see kauaoodatud pinge natuke peenikese niidi otsa rippuma, mis iga hetk võib katkeda, ähvardab veidi isegi venimajäämine. Teisalt ongi näitlejate õlul keeruline koorem, tekst ise on suhteliselt staatiline ja laskub mõningal määral kordustesse. Kahe tegelase võrdluses tuleb aga siiski au anda Steinbergile, kes (vähemate vahenditega kui Pähn!) vaatajat alt ei vea ja oma tegelase manipulatiivsuse ning sarmi tasakaalukalt segamini sulatab. Väiksed detailid, žestide rakendamine (nagu suuga mikrofonist haaramine, et seda endale lähendada või käte rusikasse surumine) loovad tema ümber suurema psühholoogilise ruumi, kui seda on tema füüsiline ruum. 

            Lavastus on sisu poolest võtnud üsna huvitava suuna. Kavalehes seisab Mari-Liis Mäe (kohtu- ja korrektsioonivaldkonna psühholoog) väide, et kuna psühhopaatia ei ole klassifitseeritud kui haigus, siis ei ole seda võimalik ka ravida. Lavastuse keskmes on aga psühhopaatia väljaravimine, mandeltuumade mitteaktiivsete osade taastamine ajusagarates, et need toimiksid täie funktsionaalsusega. Emminghaus aga ei taha terveneda, ei taha pressida ennast normaalsuse ega konventsionaalsuse piiridesse, ei taha tunda kahetsust oma tegude pärast. Ehkki psühhopaati tavaline terve inimene ei mõista, valgub Emminghausi motiiv üsna selgekõlaliselt üle metafoorse ääre, vähemalt näidendi kontekstis. Steinbergi esitust kannab mingisugune sisemine veendumus ja äkiline šarmantsus, mis toovad ta kliinilisest käsitlusest pärisellu. Emminghausi siseharmoonia väljendub tasakaalukuses, ta on teadlik oma ülevast positsioonist.

            Nüüdseks on juba sulaselge, et Kristian Emminghaus on tegelasena lavastuse kandev jõud (ja julgeksin peaaegu et sama öelda Steinbergi näitlejatöö kohta). Tema koht lavastuse struktuuris on eluline (ja samas metafoorilises mõttes hävitav). Näidend ise tervikuna aga asetub samuti väga akuutselt reaalelulisse konteksti, sest vaimne tervis ja sellega seonduvad probleemid on praegu prevaleerivam teema kui kunagi varem. Ashilevi kliinilise eksperimenteerimise teema on mänguline, aga samas riskantne. Kas tulevik näebki välja selline, et depressioonikutele süstitakse lihtsalt vajalik kogus serotoniini ajusagaratesse ja kuivõrd on selline tulevik eetiline, veel enam, kust lähevad need piirid? Tundub, et lavastusele meeldib taolisi eksistentsiaalseid küsimusi esitada, aga neile vastata mitte niiväga. Emminghausi tegelane hukkub esimese vaatuse lõpus (nagu hiljem jooksvalt teada saame), kas ka see on mingisugune hinnang? Ka autor ise ütleb, et palju jääb näidendis (ja ka lavastuses) ridade vahele. 

            Kooshingava organismi sildi võiks teoorias näitetrupile aga omistada küll. Kristian Emminghausi osatäitja Nils Mattias Steinberg ise on öelnud[2], et lavatrupi sünergia teeb lavastuse rikkamaks, sest lavastusevälised isiklikud sidemed lihtsustavad ka tööelu. Märkimisväärne on ka fakt, et trupp oli koos juba enne, kui näidend üldse valminud oli. Üksteise tunnetamise ja ansamblimängu aspektist tuleb tõepoolest tõdeda, et kooslus oli kiiduväärne. Ehk mõne vähem keskse tegelase puhul võib ette heita külmaks jäämist või vähest veenvust, ent näitlejaaspektist jagub häid sõnu siiski mõnevõrra rohkem kui laitusi.

            Steinbergi Kristian Emminghaus jätab etendusejärgsesse esmamuljesse kirka stambi, ka hilisema laagerdumise ja analüüsi viljadena tuleb teistkordne tõdemine, et Steinbergi oma oli üks paarist rollist, kes lavastuses positiivsemalt kumama jäi. Vaatajale jäetakse mõned küsimused õhku rippuma, aga psühhopaadi meeleseisundisse on igal juhul omaette vaatevinkel edastatud. Mis vaataja selle teadmisega edasi peale hakkab, on juba igaühe enda asi. 


[1]Kirjanduspreemia võitja Jim Ashilevi: “Unusta/Unista”on psühholoogiline triller, kus jääb palju ridade vahele (2019). ERR kultuuriblogi, 14.03. https://kultuur.err.ee/914241/kirjanduspreemia-voitja-jim-ashilevi-unusta-unista-on-psuhholoogiline-triller-kus-jaab-palju-ridade-vahele, viimati külastatud 22.04.2019

[2]“Unusta/Unista” lavastaja Ingmar Jõela: me songime inimese hinges (2018). ERR kultuuriblogi, 31.10.2018. https://kultuur.err.ee/873454/unusta-unista-lavastaja-ingmar-joela-me-songime-inimese-hinges, viimati külastatud 22.04.2019

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s