Peotäis psühhopaati ja näpuotsaga inimest

Pääsukese (Priit Strandberg) rolliportree Tanel Jonase lavastusest „Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal“ Vanemuise teatris.

Kuus tegelast vahetamas lüheldasi repliike ruttamatult kulgevas tempos, fooniks vaikne jahedus ja väike küla keset kuusemetsa. Nõnda leiabki vast sisustusajakirjadest tuttav sõnapaar „Skandinaavia minimalism“ väljundi hoopis draamakirjanduses. Krimiautorina tuntud rootslase Henning Mankelli näidend „Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal“ võtab nimelt fookusesse üksikud tegelased üksikus paigas –  loo ekstsessiivseimaks elemendiks jääbki teose pealkiri.

Selleks, et too üksluiselt rahulik Skandinaavia elu hetkeks pea peale pöörata, pole aga tarvis ei rohkem ega vähem kui ühte psühhopaati. „Julm mõrvar Hasse Karlssonis…“ täidab seda ülesannet Pääsuke (Priit Strandberg). Tegelasena jääb 13-aastane Pääsuke küll vaatajale pigem suletuks, kuid vähemalt räägivad tema teod enda eest kõnekalt, väljendades kalduvust manipuleerimisele, valetamisele ja vastutustundetusele. Süžee rullub kusjuures lahti peategelase Hasse Karlssoni (Karol Kuntsel) meenutuste kaudu, kui too 26 aastat hiljem lapsepõlvekoju naastes rasketele mälestustele on sunnitud otsa vaatama. Üksikasjalikku ja objektiivset realismi niisiis teosest justkui nõuda ei tohiks, nagu tõdeb ka näidendi autor eessõnas.

Mainitud manipulatsioon ongi lavastuse käivitav jõud: sündmustik moodustub olukordade ahelast, kus Pääsuke suudab Hasse Karlssoni oma mõjule allutada. Esmalt paneb ta Hasse hobuseparisniku lesele (Külliki Saldre) surnut mängima ja võtab sõjasaagiks daami mütsi; siis veenab sõpra ninata Janine’i (Liisa Pulk) aknast sipelgaid sisse kallama ning tagatipuks sõstrapõõsaid värnitsaga üle määrima. Ehk löödaks surnud vareski naelaga ohvri maja uksele, kui Janine kuritööle just peale ei sattuks. Huvitaval kombel jääb Hassel aga sooritamata tegu, mis teda pealkirjas rõhutatud täiendiga tituleeriks. Jah, julma mõrvarit poisist ei saa, kuid kaassüüd kannab ta siiski elu lõpuni, sest raudteesillal Pääsukese tõttu surnuks külmuvale naisele ta appi ei läinud.

Hobuseparisniku lese lollitamisega alustades ja paduuskliku Aurelia (Liisa Pulk) surma saatmisega lõpetades, ei ole Pääsukese tembud kunagi süütud poisipõlve krutskid, vaid kalkuleeritud ja eesmärgistatud pahateod. Aga mis on siis see eesmärk? Noores eas kannustab pahandusi sageli tähelepanuvajadus, eriti juhul, kui suhetes vanematega on sellesse sfääri jäänud tühimik. Tühimik, mida ükski Luxori raadio või paar Kanada lumeräätsasid täita ei suuda. Pääsukese puhul oleks aga ennatlik taolist järeldust teha, sest oma ettevõtmisi eelistab noormees korraldada kulisside tagant, ilma endale „au“ võtmata. Avalikult jääb kõiges süüdi Hasse, niisiis koondub temale ka tähelepanu. Idee tegelik autor põgeneb kiiresti vastutuse eest nagu üks korralik pääsuke kunagi.

Pääsukese tegutsemisviis ei ole niivõrd suunatud välisele tähelepanule ja tunnustusele kui varjatud võimustruktuuri loomisele. Psühhopaatlikust võimujanust motiveerituna on ta noorepõlve mänguasjad välja vahetanud inimeste vastu. Hirmu külvates soovib noormees valitseda külarahva elu üle ilma, et nad teaksid, mis neid parajasti allutanud on, kust või keda järgmine hoop tabab. Jumalamängimine oleks tema tegevuse kohta vast palju öeldud, just tegelase vanust ja alles väljakujunevat isiksust arvestades, kuid oma lõppsihina võimuiha täielikul realiseerimisel võib ta midagi sellist vaimusilmas näha küll. Empaatiavõime puudumine töötab siin Pääsukesele ainult kasuks, moraal teda ei häiri ja nõnda pühitseb eesmärk iga abinõu.

Iseenda jaoks põhjendab Pääsuke teguviisi suureks saamisega: täiskasvanuid jälgides täheldab ta pidevat kättemaksmist ja peab vajalikuks varakult sama harjutama hakata. Olgugi et Hasse tähelepanekut ei mõista, suudab Pääsuke temast kaasosalise teha, kui noormehe eneseuhkusele apelleerib. Kui Hasse kord sama taktika Pääsukese vastu keerab ning hoopis teda araks nimetab, libiseb tegelaselt hetkeks psühhopaadiloor ning avaldub suurushullustuses vaevleva poisikese kuju, kes maniakaalse räuskamisega julgust tõestama peab. See on üksikuid hetki, mis rollile mõõtmeid lisab ja teda mõnevõrra inimlikumaks muudab. Teine kord, kui Pääsuke korraks kestast paistab välja tulevat, ilmneb lavastuse lõpus – võimustruktuuri arhitektil hakkab nimelt viimaks hirm enda paljastamise ees.

Inimlikkust suudab Pääsuke varem teeselda aga osavalt, tõmmates pailapse maskeeringuga haneks nii Hasse ema (Maria Annus) kui ka Aurelia. Priit Strandberg võtab selleks loomulikult appi näoilmed ja žestid: alandlik, isegi kohati hirmunud paistab tema pilk, kui ta käega juukseid silub ning head esmamuljet püüab jätta. Vaid ajutiselt kaovad need vilavad silmad, mis muidu ümbrust registreerides otsekui järgmist ohvrit otsivad.

Strandberg liigub laval lapseliku nõtkusega, selg kergelt küürus ja käed külgedel püsimatult kõlkumas. Rolli kehakeelest kiirgab midagi närvilist, rahutuks tegevat, samamoodi tema pisut inisevast hääletoonist. Omamoodi vastandina toimib samas Pääsukese välimus: alati korrektne ja viisakas, nagu metsaülema pojale kohane. Sageli täiendab pailapselikku kostüümi kaelas rippuv binokkel, mille näitleja aeg-ajalt silmile tõstab, küll aga tagurpidi. „Sa näed nüüd välja nagu kääbus. Kääbus, kes on tuhande miili kaugusel…“ kuulutab Pääsuke seejärel Hassele, piltlikustades niiviisi enda distantsi ja üleolekut teistest inimestest.

Suurim distants joonistub välja just nende kahe väliselt lähedase, kuid sisemiselt kauge noormehe vahel. Lavastuse selgroog toetubki eeskätt poiste selgele opositsioonile, kus lihtsustatult lahti võetuna on üks rikas ja teine vaene, üks paha- ja teine heatahtlik, üks liider ja teine järgija. Vastandlike rollide kohtumine loob teosele läbiva konflikti ning juhib peategelast moraalse allakäigu suunas.

Samuti on omavahel opositsioonis rollistruktuurid: Hasse kui avatud ja dünaamiline, Pääsuke kui suletud ja staatiline tegelaskuju. Vaid üksikute enesekohaste repliikide kaudu paotab Pääsuke ust oma sisemaailma, kuid enamjaolt peab vaataja tuginema hoopis Hasse võõrkommentaarides tehtud järeldustele. Võime ainult spekuleerida Pääsukese võime üle enda tegevusele kõrvalpilku anda, seda mõtestada ja teadvustada. Kuivõrd tajub noormees iseennast ebatavalisena ja normaalsusest hälbivana, jääb lahtiseks.

Värvika paralleelina sobiksid tema kõrvale veel kaks psühhopaati samast teatrihooajast, nimelt Kristian Emminghaus (Nils Mattias Steinberg) ja Emili Kraepelin (Steffi Pähn) Tartu Uue Teatri lavastusest „Unusta/Unista“. Kliinilise täpsusega enda mõtte- ja tegevusmalle lahates kaevuvad nad psühhopaadi olemuses sügavale ning suudavad publikus äratada kaastunnet ka tegelase vastu, kellel endal selleks võime puudub. Pääsukese isiksusehäire näib antud võrdluses niisiis ühekülgsem, suutmata esile kutsuda muud kui antipaatiat.

Muist üksluisust tingib küll loo formaat: kui terve näidend on üles ehitatud Hasse mälestustele, saamegi näha vaid tema ettekujutust igast tegelaskujust. Samas tundub noormehe suhtumine Pääsukesse võrdlemisi ambivalentne, sest meenutustes segunevad nii imetlus, kummastus kui ka viha. Kas või Pääsukese lühikeses hullumisstseenis vaatleb Hasse kaaslast hirmu ja ehmatusega, kuid nendib sellegipoolest, et paremat sõpra pole tal eales olnud. Enda moraalse dekadentsi ja rikutud suhte emaga paneb Hasse osalt Pääsukese süüks – siit ka võimalik viha tagasivaates –, kuid siiski teadvustab peategelane enda eksimustki, kui retooriliselt küsib, kas muutus Pääsukesega liiga sarnaseks. Järelikult jätaks Hasse interpretatsioon loost ruumi Pääsukese rolli mitmekülgsemaks käsitluseks – antipaatia kõrvale mahuks võib-olla terake imetlustki.

Priit Strandbergile tasub ühest küljest au anda: eesmärk hellikust manipulaator laval võimalikult eemaletõukavaks mängida sai igal juhul täidetud. Vast ei elanud ükski saalisistujaist Pääsukese tegutsemisele kaasa, vaid ootas pingsalt, et psühhopaat kord pihtide vahele võetaks. Aga teisalt tekib õigustatud küsimus: kas ei vääriks see vaimuhäire siis draamakirjanduses ja teatrilaval enamaid toone kui ainult vastikus? Kurjategija rehabiliteerimist ma ei nõua, kuid tema puhas taunitavus vaatajat tõenäoliselt ei üllata. Tunda lahkudes hoopis vaimustust kurjategija kompleksse isiksuse üle – oleks see vast põnev.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s