Kohtumine Tundmatuga

“Armuke”
Lendteater

Lavastaja: Jaan Tooming

Laval: Kaidi Koppel ja Karl Bussov

LendTeater mängis ennast Eesti teatripildile 2017. aastal “Hamletiga”, kuigi teatri alguseks oli juba 2014. aasta. Kui aga hetkeks mõelda, et tegu on peaaegu täielikult harrastusnäitlejatega, teatrientusiastidega, siis ega kolme aastaga ennast Eesti teatripilti mängida polegi päris paha. Pole üldse paha. Selles tähelennus on ka kindlasti omal kohal Eesti teatriguru Jaan Tooming, kellel on LendTeatriga tekkinud järjepidev (ja viljakas) kontakt. Nüüd ongi (ühes)koos ette võetud Harold Pinteri “Armuke”.

Linnar Priimägi ütleb oma lühiarvustuses, et näidend “on vaatajale lihtsam aru saada kui näitlejaile mängida”[1]. Nii ka on. Tegu on võrdlemisi lühikese (vaatused kokku umbes 1h) ning vaid kahte näitlejat hoomava lavastusega. Sisulises osas on ilmselt Pinteri “Armukesele” kõige lähemal Albee “Kes kardab Virginia Woolfi?” – mõlemas on abielupaar, kes on (küll erinevatel põhjustel) andunud sisukale fantaasiamängule. Albee kõneleb olematust lapsest, kes on tekkinud abielupaari täitumatute unistuste pinnalt, Pinter aga seksuaalsest igavusest, mis käivitab keeruka rollimängu.

Kerge sarnasus tekkis ka Jaan Tätte näidendiga “Palju õnne argipäevaks!”. Kuigi seal astub mängi päris armuke, siis ometi teatav situatsiooni absurdus ning dialoogi sarkasm-iroonia meenutasid ka LendTeatri laval kuuldut.

Nauditavat toominglikku ekspressiivsust, mida võis näha juba “Hamleti” Nero Urke esituses, saab ka sel korral näha. Karl Bussov on ekspressiivne, intensiivne, järsk ja terav, on huvitav jälgida tema käike, teid ning lahendusi. Kuid peatselt hakkab paraku kordamine, juba leitud ekspresiivsete vahendite (läbitungiv pilk, teatud poosid) varieeruvus on siiski üsna väike. Kui Nero Urke leidis lõpuni uusi teid, kehalisi tunge väljendavaid akte, siis Brussov kiilub ühel hetkel kinni, eriti teises vaatuse ilmuv Armuke on peaaegu üks-ühele sarnane eelneva vaatuse Mehega (just kehalise liikumise-liigutuste plaanis).

Ka Kaidi Koppeli esituses saab näha julget mängu, küll aga Bussoviga võrreldes vähem ekspressiivsust. See aga muudab mängu eriilmelisemaks ning kordamist on vähem (samas ka äkilisi ja teravaid sööste, välgatusi).

Kõige enam küsimusi tekitas aga lavastuses vaheaeg. Miks või milleks oli vaja niigi lühike näidend kaheks lüüa, jäi lõpuni selgusetuks. Esimese vaatuse lõpuks saavutas Mäng juba mingi kiiruse, tempo, esmasest nii-öelda rollijoonisest või paikapandud liikumistest-misanstseenidest, hüpetest said impulsid, sai looming, kunst(ki). Aga paraku see kõik katkestati vaheajaga ning teine vaatuses pidi eelnevat tempot uuesti üles ehitama hakkama, mis ei jõudnudki tegelikult lõpuks kehtestuda. Ja sellest oli kahju. Pinteri näidend (ja ka lavastus) võimaldaksid väga vabalt mängida kõike ühes vaatuses. Selline toominglik ekspressiivsus vajabki sissemängimise aega, vajab aega, et kehtestuda.

Kokkuvõttes oli siiski tegu nauditava teatriõhtuga, kõigele lisaks ka meeldiva teekonnaga kevadisse Elvasse. Üldiselt tundub mulle, et teatriskäijad ei oska piisavalt hinnata teatrisse minemise hetke-aega-kestvust. Käies teatris Tartus-Tallinnas, asutakse teatrisse ikka teele tund või pooltund enne algust (heal juhul!). Kui aga tuleb minna kaugemale, võetakse ette tavaliselt mitmetunnine valmistumisperiood, mis omakorda seadistab mõtlemise-olemuse juba teatriõhtu jaoks meeldivalt ette. Seepärast on alati meeldiv külastada teatreid väljaspool (suur)linnu, tajuda seda teelolemise mõnu ja lahkumise pikkust.

 

[1] https://kultuur.err.ee/904770/arvustus-vaike-tubli-teater

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s