Valge maal ja üks joon

Von Krahli teater “Kunst”, Tallinn Art Space

Leonhard Lapin “Üks joon”, Tallinn Art Space

Oli see juhuslik kokkusattumus, et tühja maali ümber keerlev lugu etendus ruumis, milles üks Eesti ilmselt kõige enam tühjusega tegelenud kunstniku oma kingituse, ühe joone tühjuses, Eesti Vabariigile lõi/vormistas/kinkis? Ilmselt mitte.

Tühjus. Tühjus. Tühjus. Peter Brooki banaalsuseni tsiteeritud raamatus on Selle Ühe Kuulsa Lause varju jäänud üks teine määratult oluline mõte – tühi ruum ise, Brooki raamatu pealkiri. Ometi on see nii elementaarselt banaalne eeldus, tühi ruum, üks fundamentaalsemaid teatri aluseeldusi/põhimõtteid. Lapselikultki kõlav lause “kui ruum oleks täis, ei saaks sealt ju läbi kõndida” on oma lihtsuses geniaalne. Aga eks kõik geniaalsused pididki olema lihtsad, tee nendeni aga raske/keeruline.

Ka “Kunst” on täis tühjust. Võrdlemisi minimalistlik lavakujundus, valged seinad ning muidugi lõpuks see “valge pask”, mille tõttu (või kas siiski?) kogu tegevus algab/lahti rullub. Yasmina Reza näidendi alguspunkt on intrigeeriv igast küljest vaadatuna. Mis saab siis, kui kolme sõbra ette asetada valge, (esmalt?) täiesti tühi teos? Kuidas keegi reageerib, kuidas reageeritakse reageeringule, mis saab sõprusest? Kolme Lavakunstikooli näitleja läbi elavdub see tekstuaalne (alg)situatsioon ning plahvatab konflik, mis ühe tunni jooksul jõudsalt edasi areneb ning viimaks eskaleerub mäest alla tuhiseva suusatajana. Valge kui lumi.

Huvitaval kombel on Leonhard Lapin Eesti ühiskonna ette visanud mingis mõttes sarnase taiese. Lapin võtab kätte pintsli, laseb sel veidi tilkuda ning tõmbab paljastatud ülakehaga kumera joone üle litokivi. Selline on Lapini kingitus Eesti Vabariigile, selle eest võiks küsida tuhandeid, sadu tuhandeidki eurosid. Kuid konflikti ei tekkinud, ilmselt vaatasid inimesed Ringvaates eetris olnud videoklipi ära, unistasid/vihastusid mõttest ise sarnane teos luua ning süvenesid/süüvisid juba uude peadpööritavasse, erakordsesse, ainukordsesse, erilisse ja üliolulisse uudisesse.

Lapini “Üks joon” on kui Reza valge maal valgete triipudega. Ehk ei hakka Lapini tõttu sõbrad tülitsema (kuid mine tea, kes lõpuks selle teose endale soetab), kuid põhiline küsimus jääb mõlema teose puhul sarnaseks. Mis on sellise kunsti mõte? Kui lihtne on tõmmata üht joont tühjuses? Kas selleks peab valmistuma, kas selleks peab õppima kogu elu? Kes seda usub? Kes on valmis selle teose eest maksma rohkem kui paar eurot? On see idiootsus? Lollus? Nahaalsus?

Mina kuulun Serge (ehk Reza näidendis kõnealuse valge maali soetaja) pooldajate sekka. Leonhard Lapini loodu on geniaalne, kordumatu, ainulaadne. Öeldagu mida iganes, joont tühjuses suudab tõeliselt teostada vaid meister. Kui Lapin peaks jõudma ära oodata Eesti järgmise juubeli, võiks tühjuse maestro kinkida Eestile veelgi keerulisema, komplitseerituma teose, joonistada/tõmmata/visandada kaks joont tühjuses. Ja seda täiesti ilma irooniata.

Mõlemad, nii Von Krahli teatri lavastus “Kunst” kui ka Leonhard Lapini teos “Üks joon” väärivad vaatamist/vaatlemist/süüvimist. Kuigi korraga ühel õhtul neid teoseid ilmselt näha enam ei õnnestu (“Kunst” etendub veel kahel korral Tartus ning Kumus avatakse peatselt näitus Leonhard Lapini loomingust), siis ehk ongi nii parem. Mõlemad väärivad eraldi kohaleminekut, mõlemal on piisavalt palju anda, et üks argipäeva õhtu sisukalt ära sisustada. Lõppeks ei jäägi muud üle, kui hõisata: “Elagu Kunst”!

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s