LEE EHK LAPSEPÕLVE EHE ELEVUS

Rolliportree Kärt Tammjärvest lavastuses „Suluseis“

Autor: Merilin R. Jürjo

Ameerika psühholoogi Erik Eriksoni psühhosotsiaalse arengu teooria[1]: initsiatiiv vs süü. Vanus 3-6 aastat.  

See on staadium, kus

  1. a) laps tegutseb palju, tahab kõike proovida ja avastada

Lee (Kärt Tammjärv) on kuueaastane blondide pikkade kiharate ja breketitega nääpsuke tüdruk, kellel jagub energiat ja küsimusi ülemäära ning kelle näost särab avastamis- ja mängurõõm. Lee puhtus, vabadus ja elevus paistab kõikjalt silma. Valgete trakside, sukkpükste ja ketsidega, pulgakomm hambus, keksib ta mööda lava, kaenla all jalgpall, mida ta justkui hellitades endaga kannab. Lee on tõeline laps: tema suurtest siirastest silmadest näeme, et ühiskonna dogmad pole teda veel määrima asunud; temas pole kinnistunud viisakusreeglid, et lösakil ei tohi istuda või suu ammuli naerda ei lagistata, mistõttu ta just kõike seda täie naudinguga teebki. Tema olekust paistab teatud nurgelisust – kui ta istub või kiusab oma isa, on seal teatud kohmakust, lapselikku kontrollimatust. Sama lohakus on ka tema hääles, mis kõlab mõnikord ülevoolavalt pehmelt, mõnikord takerduvad sõnad aga kaashäälikutele, nii et sõnad saavad hoopiski erilisema, alles õiget vormi otsiva kuju. Mõnikord me näeme jällegi, kui tüütu on oma jalgu korralikult üles tõsta, mistõttu jäävad need lihtsalt järgi lohisema.

  1. b) laps küsib palju küsimusi

Pikalt mõtlemata lajatab Lee isale küsimusi: „Mis on islam?“, „Mis on religioon?“, „Kas Rootsi jalgpallitiim on parim maailmas?“. Tüdruku näos on puhas uudishimu: tema silmad püsivad ainiti informatsiooniallikal, lõug on kergelt üles lükatud ning kulmud on langenud anuvasse katusemustrisse. Me võime tunda tema õhinat, tema vajadust ja kutset teadmiste ja juhatuse järgi. Kui Lee küsib või räägib midagi, on tema kõne kiire – erinevalt tema ümber askeldavatest täiskasvanutest ei otsi Lee sõnu, õiget hääletooni või õiget mõtet, vaid lihtsalt ütlebki selle, mis ta mõttes on. Sama puhtad on ka tema emotsioonid, mis kiirelt ja ausalt pidevalt ta nägu ilmestavad. Lee jaoks pole raske otsejoones isaga nõustuda, kinnitades seda kiirete noogutustega. Või siis õhku visata paar tundmatu tähendusega sõna, mis on kuskilt täiskasvanute vestlusest üles korjatud. Kui nende sõnade hulka peaks kogemata imbuma ka paar kangemat väljendit, siis tõmbub tüdruk oma viga mõistes koheselt kössi.

  1. c) lapse eneseusk kasvab, kui vanemad toetavad tema tegutsemisi

Kärt Tammjärve tegelaskuju erineb selgelt teistest asjaosalistest. Ta on ainuke, kellel on veel päriselt valikuvabadust, kelle jaoks maailm ongi valge lõuend, kuhu joonistada ja kuhu oma värvid valida. Lee rõõmsameelsus ja sundimatus tõusebki esile just nimelt oma isa (Margus Jaanovits)  ja vanaema (Leila Säälik) kõrval, kellest esimene karjub iseenda ehitatud puuris, teine aga lepib väljapeetult kõigega. Kuigi mõlemad neist üritavad jutustada hoolivusest ja tolerantsetest suhetest, on tegelikku soojust tunda ainult Lee poolt. Leel pole raske joosta õnnelikult kõiki kallistama, panna pea oma isale sülle või toetada vanaema õlale. Need žestid on täis õhinat ja me näeme, kuidas sel hetkel ongi see üks liigutus ainus, mida Lee soovib. Lapsena pole raske näidata, kui me kellegi lähedust vajame või kui tahame seda neile ise pakkuda. Lapsena me otsime selleks väljendusvõimalusi. Täiskasvanute lahendust sellele illustreerivad aga vastukaaluks Lee isa ja vanaema muutunud suhted, kus Margus Jaanovitsi tegelane paiskab oma emale lõpuks telefonitsi, et vihkab teda ja et tema lapsepõlv on olnud kohutav. See minevikuvaade tõuseb selgeks kontrastiks Lee praeguse lapsepõlvega, sellest saab justkui tulevikuennustus, mis omakorda kasvab ähvardavaks mustaks plekiks praegu veel määrimata lapse hingel.

Eriksoni psühhosotsiaalse teooria järgi on Lee puhul tegemist igati eakohase arenguga. Roll on seega õnnestunud. Kõik klapib teaduslike faktidega. Ning haarab ka vaataja lapsepõlve puhta ja eheda elevusega kaasa.

[1] Erik Eriksoni teoorias on 8 staadiumit ja see põhineb psühhoanalüüsil, kuhu on lisatud ka sotsiaalse konteksti olulisus. Lee on kolmandas staadiumis, valmis minema neljandale. Küsimus ongi, millise neiuna ta sinna astumas on.

Leuska, A. Arenguteooriad. Kasutatud 27.11.2017

http://www.lvrkk.ee/kristiina/Anu_Leuska/oo/eriksoni_pshhosotsiaalse_arengu_teooria.html

Rolliportree on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s