Kristi 2.0

Autor: Andrea Annus

Kristi ootab oma esimest last abikaasa Tomiga, kuid hukkub mehega konflikti astumise tagajärjel autoõnnetuses. Saatuslikuks tüliõunaks kujunenud teadvuse digiteerimise küsimus saab mehele esialgsest vastuseisust hoolimata päästerõngaks, sest just säilitatud mälusalv võimaldab jätkata elu siiski oma abikaasaga. Armastusväärse Kristiga kohtub publik Siret Campbelli kirja pandud ja Ain Mäeotsa lavastatud tulevikuromansis „Beatrice“. Tegelikult tutvutakse lausa kahe Kristiga, sest utoopilise draama läbivaks liiniks on selle noore naise taasilmumine teises kehas ja tegelaskuju manatakse vaataja silme ette kahe näitlejanna esituses.

Kärt Tammjärvele osutub parajaks pähkliks kujutada Kristi versiooni 2.0, kelle teadvus viibib mõnda aega kehatus pimeduses. Väljakutse jätkata Marian Heinati elurõõmsa Kristi rolli näib kaelamurdvana, sest näitlejannade hääl ja kehakasutus on paratamatult väga erinevad. Sisuliselt sama tegelaskuju elustamine laval loob paratamatult võrdlusmomendi Heinati ja Tammjärve vahele – kas sarnane mõtteviis ja olemus on tabatud?

Tammjärve kohtame laval esimest korda video vahendusel – ta lamab haiglavoodis, suured hirvelikud silmad välkumas hirmunult siia-sinna. Stseenis küsib kõrvalseisja hääl naise nõusolekut tema elu lõpetamiseks. Tammjärve mängustiilile omane lapselik hirm ja hingevärelus, millega ta tundmatule vastab, maalivad pildi noorest neiust. Hiljem selgub, et tegu oli emaga, kes kaotas oma lapse ja kannatas ka koduvägivalla all. Häälekasutus ei peegelda naise küpsust, vaid vihjab tõigale, et neiu sai noorelt emaks. Tammjärve sisenduslik hääletoon pärast otsuse langetamist kõlavaks poeetiliseks järelhüüuks avab täpsemalt karakteri surmaminemise meelekindlust, lubab ehk aimata ka lapsekaotusega kaasnenud elu mõttetust. Esimese vaatuse lõpus on publik tunnistajaks Kristi reinkarnatsioonile uues kehas ja õhku ahmiv elustumine ühes silmis hõõguva jahmatusega pühib hetkeks meelest keha eelmise elu.

Kärt Tammjärve puhul ei saa mööda minna omapärasest kõnelemisstiilist, mis kujundab paratamatult tema rolle – tütarlapselik nii Isabellana Tiit Palu „Põlenud mäes“ kui Kristina „Beatrice’is“ ja lapse rollis Andres Noormetsa lavastatud „Suluseisus“. Kui 6-aastast tüdrukut või mänglevat neidu kehastades on see põhjendatud ning esimese puhul sobib lausa valatult, siis täiskasvanud inimese kõnemaneerina mõjub sedalaadi häälekasutus ebaloomulikult. Suu asend ja rõhutatud diktsioon ei lase pääseda esile hoolitseva, kuid nii mõndagi läbi elanud naise natuuri, vaid mõjub pigem võõristavalt.

Kristil seisab taasilmudes ees rohkem takistusi, kui oskaks arvata. Uue organismi tundma õppimisega kaasnev kohmakus ja abitus on Tammjärve esituse puhul ootuspärane. Ettekavandatud kukkumist reedab kehakeel juba mõned sekundid varem, kuigi näib, et liikumisele järgnenud konarlik prantsatus peaks mõjuma järsu üllatusena. Näitlejanna koperdab kõrgetel kontsadel, mis loob suurema kontrasti tema näiliselt hapra kehaga. Peen piht võiks nagu iga kord, kui Kristi kukub, murduda ja Tammjärv näib sellest teadlik olevat. Kooskõlas esitatud keha ja hinge haprus ei raba ootamatusena, kuid loob vajaliku profiili karakteri olemusest ning sellega kaastunde puhangu publikult. Tegelase võitlus pere ja sõprade võõristuse vastu võib vaatajaskonnas tekitada ka füüsilist valu, sest Kristi võitlusvaim jääb tihti alla kehalisele abitusele. Kooskõlas avaldavad need omadused publikule aga sobivat psühholoogilist mõju.

Stseenis, kus Tom ja Kristi 2.0 lähevad külla oma parimatele sõpradele, on õhk pingest paks ja kui Kristi tegelaskuju püüab olukorda vabamaks muuta, kasutab Tammjärv selleks ehk liigagi ülevoolavat kerglust ja sarkasmi, mis Heinati osalahendusest läbi ei kumanud. Olgugi et ta kannab samasuguseid riideid nagu Heinat, jääb nii rollilahenduses kui ka loo narratiivis selge vahe Kristi ja uues kehas Kristi teadvuse vahele, mis on taotluslikult justkui õige. Ta ei saagi olla samasugune nagu enne füüsilist surma, sest ajaga muutub nii mõndagi ja see tõuseb esile nii näitlejate vahetusega kui kumab läbi ka Kristi uusversiooni kujutamisel. Tammjärv suudab esindada veenvalt Heinatile sarnast mõtteviisi, kuid näitab libastumistega nii kehahoius kui valulikus läheduse puuduses siiski, kuidas lahusoldud aeg on nii teda kui Tomi muutnud. Midagi jääb siiski puudu Kristi tuttavlikkusest – mõned maneerid, žestid – mis seoks kahe näitlejanna kehastatu tõhusamalt kui loo kulgu arvestava tõsiasja, et tegemist on olemuselt sama rolliga.

Huvitav võnge tekib ühega Tammjärve varasematest rollidest, täpsemalt „Põlenud mäe“ Isabellaga, kes uurib oma meessoost lavapartnerilt: „Ütle, kas ma olen sulle objekt?“. Ka „Beatrice’is“ esitab Kristi sarnase küsimuse – „Keda sa näed, kui sa mind vaatad?“ – oma abikaasale Tomile (Priit Strandberg). Kui esimesel juhul on tegemist pigem feministliku vaatepunktiga, siis vestluses Tomiga palub ta ülestunnistust mineviku varjuks olemise kohta. Saades vastuse, otsustab naine mehe ja lapse juurest lahkuda. Ekraanile kuvatakse Kristi 2.0 hüvastijätukiri ja Tammjärv tõestab enesekindla pingestatusega, et esimese elu Kristi on jäädavalt lahkunud.

Arvustus on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s