Naistelt naistele: Elli Heidelberg

Teksti autor: Laura Porovart

Näidendi autor: Piret Jaaks

Lavastaja: Helen Rekkor

Kunstnik: Maarja Pabunen

Helilooja: Ardo Ran Varres

Laval: Liina Tennosaar ja Martin Tikk

Esietendus: 16. novembril 2017 Karlova Teatris

Näitekirjanik Piret Jaaks tahab pakkuda teatrile tugevat naistegelast, kellest näitekirjanduses hädasti puudus on. Utreeritult üldistades otsustavad mehed maailma saatust sellal, kui naised lavanurgas salvrätikute ääri pisaratega palistavad või niigi puhastelt riiulitelt tolmuharjaga rolli mõtet otsivad. Miks mitte ei võiks “Öökuninganna” Elli Heidelberg deklareerida selle dogma lõpu algust?

Elli Heidelberg on krõbe ja impulsiivne, kohati põhjendamatult neurootiline ning veendunud, et tema ümber hõljub endiselt pühapaistena kunagise glamuurse elu tähesära. Taolise tegelase kehastamine on kahtlemata proovikivi ning vajab elukogenud kuraasikat näitlejannat, kes end eelnevate rollidega tõestanud. Lavastaja Helen Rekkori valik Elli rolli panna Liina Tennosaar õigustab end enim naise majesteetliku aura ja kõrgklassi meenutava rühi tõttu. Tema üks eelnevaid rolle Vanemuise „Fannys ja Aleksandris“ Helena Ekdahlina on „Öökuningannale“ sobiv prelüüd, ehkki proua Ekdahl polnud Elliga võrreldes niivõrd tugev naisfiguur. Tennosaare praegune rollilahendus pole pelgalt lavalt lahkunud primadonna kujutamine. Vastupidi, Tennosaar mängib välja kõik Ellis peituvad kihid nii, et neid on selgesti võimalik eristada.

Vanadaam

Mööda punast vaipa veereb ratastoolis lavale daam, väsimust ja elatud aastaid võiks tema kehahoiakust puuringidena kokku loendada. Taustal mängiv Vikerraadio hommikune õnnitluste saade lisab naisele otsekui tuhmi tolmukihi. Vana naise rolli mängib Tennosaar aeglasel ja väärikal viisil. Tema esituses ei muutu Elli liialt põduraks, väetiks, vanaldaseks, vaid lihtsalt väsinuks, elust ja endast. Selline rollilahendus paneb vaataja automaatselt naisele kaasa tundma. Uinutanud vaataja teadvuse, tõuseb Elli stseeni keskel ratastoolist püsti ja

kalpsab kardinate tagant hommikuvalgust vabastama. Tennosaare kiire registrivahetus paneb Elli vanuse ja väsimuse kiirelt unustama – taoline „noorenduskuur“ kestab terve etenduse tõusvas joones. Tõusvas joones tutvustab Elli ka oma truusid sõpru: köögilaual seisvat meeveinikarahvini ning selle kõrval poseerivat sigaretipakki. Tants meeveini ja suitsupaki ümber käib vaheldumisi terve etenduse.

Küps naine

Mainitud noorenduskuur saab märgatava impulsi ukse taha ilmunud noorest ja süütust sotsiaaltöötaja Jakobist. Taas ratastoolis istuv Elli on noorsandi vastu alul külm, lausa õel ning üleolev, kuid teraselt vaadates näeme Elli suurnurgas värelemas naerutukset ja silmist pritsivaid sädemeid. Ellis resoneerivad võrdselt uudishimu ja häbi. Pillanud meelega maha välgumihkli, kamandab Elli Jakobi sigaretti süütama – kulunud galantsus, milles on paras annus koketeerivat suurilmadaami, ei jää vaatajal märkamata. Kahtlemata ei saa me enam kordagi Ellit näha kui „vanamutti“, vaid kui küpset naist. Mida hoolivam ja siiram on Jakob, seda enam soojeneb Elli, ehkki ta teravused tulevad vaga vee alt aeg-ajalt paistele. Tundub, justkui ootamatult aevastav nohune draakon, pillub Elli Jakobi poole tuliseid tuleturtsakuid. Taolisele vallatule kujutluspildile aitab igati kaasa ka Liina Tennosaare vaskpune juus. Elli küpsus kangastub siinkohal mitte tema turtsakustes, vaid kontrastses inimlikus kaastundes Jakobi ema vastu. Ses punktis avaneb Elli uus tahk, tema valulik minevik, mille Tennosaar mängib välja kindlakäeliselt ja otsusekindlalt, näidates hoolimata valusast kogemusest sügavat empaatiat ja valmisolekut oma haavu avada.

Plika

Mida Jakob ei näe, ent mida vaataja tunnistab, on Elli püüdlused olla Jakobi jaoks üha veetlevam. Läbi lava keskele asetatud peegli maalib Elli endale pähe lopsakad punased huuled ja riputab kõrva pärlid, seesugune misanstseen mõjub Tennosaare esituses kui esimesele kohtingule tõttava teismelise tüdruku kehastamine. Kõik püüdlused kulmineeruvad inimlikus soovis kogeda hellust ja hoolivust. Seeviib naise Jakobi suudlemiseni. Tennosaare matsuv musi teeb selgeks, kui meeleheitlikult Elli siiski lähedust otsib ja kaotab pea sootuks naiivsuselainetesse. Tennosaare meeleheitlik ja kutsikalik usaldus tundub lavastuse alguses lavale veerenud Ellile rist ivastupidine. Pimestatud ja mõjutatud Jakobi siirusest ja heatahtlikkusest, on kunagine kahtlustav ja tõre ellusuhtumine kadunud ning alata võiks justkui kuldne vanaduspõlv…

On keeruline öelda, kas taoline roll võiks olla eesti näitekirjanduse kandvate naisrollide alguseks, ent vaieldamatult mitmekihiliselt lahti mängitud Elli jääb Tennosaare rollisleppi kaunistama ehk pikaks ajaks.

Rolliportree on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s