KOLEDUSTELE KEELT NÄITAMAS

ROLLIPORTREE KÄRT TAMMJÄRVEST LEENA LAVASTUSES “SULUSEIS”

Autor: Karmel Helena Kokk

6-aastane Lee (Kärt Tammjärv) kasvab üles keerulises, lapsele raskesti hoomatavate probleemidega maailmas. Täiskasvanute mängumaa on üles ehitatud teistele põhimõtetele kui eelkooli oma. Peas kajavad kontekstist välja rebitud lausejupid, mis teiste mudilaste peal käiku lastes toovad peavalu isale (Margus Jaanovits) ja kasvatajale (Maria Annus) ning õnnetu olukord kulmineerub isa vihase teatega, et Lee enam eelkooli ei tule. Väiksel šokeeritud tüdrukul lähevad silmad peas punni, laviinina tulevad pisarad ja paanika. Kärt Tammjärv näitab läbi Lee, kui kibe on üles kasvada 21. sajandil.

Lee on energiline, krutskeid täis ja elurõõmus tüdruk, kes eelistab mängida poistega. Ta on väga kirglik jalgpallifänn, on kursis Rootsi naiste- ja meestejalgpalliga ning elab kaasa oma lemmikmängijale Mesut Özilile. Ta on uudishimulik, avatud ja alati oma arvamusega. Ta ei suuda hoida pikalt oma tähelepanu, tema mõte uitab poole vestluse pealt juba järgmisesse peatusesse ja hakkab seal leiutama uusi küsimusi ja ideid. Kärt Tammjärv väänab oma nägu emotsioonist järgmisesse murdosa sekundiga nagu pillerkaaritavad laste mõttekäigud ja tunded. Näitleja on tabanud ära selle isevärki spektri, mille kaudu inimesehakatis ümbritsevat tajub, ning demonstreerib seda täie auruga.

Tüdruk kardab sõda ja surma. Kui ta saab teada Rootsis toimunud pommiplahvatusest, hakkab ta paanikahoos kisama, sest ta armastab väga oma kodumaad. Ta tunneb, et juhtunu on tema süü. See hirmutas mind, sest Tammjärv suutis mind veenda; tema esitus oli nii realistlik. Näitleja tõmbub kägarasse, hirmunud nagu metsloom autotulede vihus. Tema kõne kiireneb, sõnades on kuulda palavikulist hirmu. Sõda ei ole enam kusagil kaugel maal, sõda võib tulla igaühe õuele. Selle teadmisega kasvab üles generatsioon, kuhu kuulub ka Lee. Isa lohutab teda ning õnneks viskab ta kiiresti selle mõtte peast. On nii jälk, et üks väike inimene arvab, et tema kanda oma kogu maailma valu.

Lee riietus on valge – t-särk, jakk, traksipüksid, sukad, tennised, mitte seelik ega kleidike. Peab olema mugav, et jalgpalli taga ajada või isa seljas turnida. Ta on ainuke, kelle kehakate särab

kirkvalgelt. Isa ja vanaema garderoobis on märgata ka hallikamates toonides esemeid. Lee oleks nagu veel määrimata hädaoru koledusest, ta pole tõmbunud halliks ja pahaseks kõige peale nagu tema isa. Tüdruk kannab pea kogu etenduse jooksul kaenlas valget jalgpalli. Tema heledad juuksed on punupatsis, mis jookseb üle ta pea, jättes poole lakast lahtiseks. Piisavalt kinni, et joosta ja mürgeldada, piisavalt lahti, et olla armas tütarlaps.

Isa (Margus Jaanovits) kirjeldab Leed kui „empaatilist, verbaalset ja end hästi väljendavat“, mis peab paika ja ei pea ka. Isal on selge arusaam sellest, milline Lee on ja milline ta peaks olema. Ta näeb vaeva, et Leele õpetada kaasaegses maailmas sobivat käitumist ning selgitada keerulisi murekohti ühiskonnas. Lee kuulab oma isa, austab ja usaldab teda, vaatab heakskiidu saamiseks alati tema poole. Kuid ta on ka oma tugevate seisukohtadega ning igas küsimuses isaga ei nõustu ja tahaks talle kangesti vastu astuda, aga päris ei julge ka. Isa räägib Leega nagu võrdsega, ta ei lasku madalamale, põngermanni tasandile. Küll aga püüab Lee end pidevalt upitada kõrgemale, täiskasvanute poole. Tema küsimused on otsekohesed ja nõuavad keerulisi vastuseid; sellised küsimused, mis teistele lastele ehk pähegi ei tuleks. Ja see teeb isal neile vastamise tõeliseks katsumuseks.

Lee ja vanaema (Leila Säälik) suhted on soojad, vanaema on talle oluline. Ta annab kommi ja paitab pead. Kui Lee kuuleb, et isa ei luba vanaemal enam teda hoidmas käia, on tüdruk selgelt häiritud ja vihastab. Ta on kuri isa peale, näitab oma pahameelt ja nõustumatust. Lee ja vanaema suhet väga sügavalt ei näidata, kuid võib järeldada, et see on klassikaline vanavanema ja lapselapse läbisaamine.

On võluv, kui last mängib täiskasvanud näitleja. Kui täiskasvanu suudab jäljendada nii täpselt lapse näoilmeid, kehakeelt ja kõnemaneeri, on äratundmisrõõm suur. Hakkad märkama nüansse, mis teevad võsukesest võsukese. Saame nautida näitleja töö vilja ja osavust tegelase loomisel. Tammjärv on põhjalikult harjutanud. Tema äärmuslikud ja grotesksed näoilmed, tema äkiline ja väänlev kehakeel, tema tähelepanu detailidele toovad publiku ette ühe riukaid täis tüdruku, kes küsimusele vastust ostides torkab keele suust välja ja venitab sõrmega pükstesse tekkinud auku veelgi suuremaks.

Rolliportree on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s