Püha Relv

Autor: Oliver Issak

Reimo Sagori debüütlavastus esietendus 29. mail Vanemuise teatri väikese maja proovisaalis. Sisenedes seisab Sagor uksel, tervitades saali saabujaid silma vaadates. Teatraalne situatsioon, võiks isegi öelda et teater, hiilis kohale vaikselt, tasakesi. Tinglik maailma laskus vaatajate peale nähtamatult, jälgides Sagori (ringi)jooksmist ja rituaalsuse poole küündivat habemeajamist. Järgnesid erinevad stseenid isiklikest kogemustest kaitseväes, püüdes tabada midagi universaalset, meheks olemise või meheks saamise teemat/küsimust. “Kas ma olen vähem mees, kui kaheksast kuust kaitseväes viis veetsin sõduritele kohvi serveerides?”, esitab Sagor lõpuks küsimuse. Kogu lavastust katab teatav irooniline/sarkastiline kiht või kate, samas ei ürita Sagor nalja heita, vaid pigem vaatajat küsima või mõtlema suunata.

Kogu selle pealmise kihi/tasandi, ehk isegi kogu lavastuse keskel tabab Sagor aga midagi palju suuremat, palju mõjuvamat kui eelkirjeldatu. Sagor toob lavale algul statiivi ja asetab sellele relva, AK-47e. Järgneb ülevaade relvast, selle ajaloost, eri osadest ning tsitaat Kalašnikovilt: “Olen ma süüdi kõigi nende inimeste surmas, kes minu relva läbi tapetakse?”. Seniks näib stseeni ülesehitus tutvustuslik, Sagor on kindlad faktid/numbrid/teksti pähe õppinud ning esitab neid nüüd näitlejaliku meisterlikkusega. Relv laval on vaid näide, eksemplar õppeklassis.

Siis Sagor vaikib, haarab statiivist kinni ning hakkab seda keerutama ühel jalal. Tuled laes kustuvad ning süttivad prožektorid külgedes, muutes täielikult ruumi, ruumipoeetikat ja ruumitaju. Kõlaritest kostab Vivaldi, mis oma klišeeliku maigu peatselt ületab. Keerlev relv valgusvihus pole enam lihtsalt näide/objekt, vaid Relv, läikiv ese museaalses kontekstis, museaalses esteetikas, mida paratamatult valgus, klassikaline muusika ning Sagor valgetes kinnastes ainult võimendavad. Ümbrus, kontekst on puhas, tühi, tõstes esile vaid seda läikivat, täiesti puhtalt jumalikku Relva, mis vaikselt keerleb kui muuseumis, kui klaaskupli all asetatud keerlev Sümbol. See pole enam AK-47, millest Sagor varem (ja ka hiljem) räägib. See on puhastatud esteetika, tähendustest puhastatud Relv, mida meile eksponeeritakse. Sümbol suure tähega. Universalism ühes objektis.

Paraku ülejäänud lavastus sellele stseenile järele ei jõua. Sagor jääb liigselt kinni individuaalsusesse, oma kogemuse kirjeldamisesse.  Stseenid küll sobivad temaatiliselt kokku, kuid sisuliselt jääb arusaamatuks maskuliinne sõduritest pildiseeria või “Jää vabaks, Eesti meri” esitamine. Vormiliselt võib kritiseerida veel stseenide üleminekud, mis liiga teravalt eelneva olustiku läbi lõikavad ning põranda vaataja alt ära tõmbavad.

Oli see erakordne stseen, kaasaegne teatriesteetika, mida Eestis enamasti vaid NO99-s kohtab, ühekordne juhus, asjade õnnelik kokkulangemine, nö teatriime, ei tea.  Terviku lähtepunktist hinnates jääb paratamatult mulje, et tegu oli juhusliku (õnneliku) kokkusattumusega. Kuid ometi, ehk oli see Sagori teadlik käik, ehk tuleb ka edaspidi midagi sarnast. Loota võib.

 

Arvustus on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s