Tasasus. Teater. Trauma. Tahe.

Autor: Lotte Parksepp

Renate Keerd armastab vist saladusi sama palju, kui mõni teismeline tütarlaps, sest enne tema uue lavastuse “Tahe” esietendumist istuvad kõik teatrilised täielikus teadmatuses. Enne saali minekut võib siiski madalalt kapikeselt leida sinna asetatud kavad. Kava on justkui sellesama tütarlapse sala-kiri sõbrannale, andmaks märku, et mahlakas saladus on tulemas, kuid mitte rohkemat. Võib lugeda, et lavale astuvad Kompanii Nii tantsijad Liisa Tetsmann, Gerda-Anette Allikas, Taavi Rei ja Riho Vahtras. Lisaks on näha, et Keerd on hoidnud endale ka kõige ihaldusväärsemad rollid, nimelt lavas-taja, kunstniku, valgus- ja muusikalise kujundaja omad. Seetõttu tunnen ma Keerdi vastu juba enne saali astumist mõningast sugulussidet. Ka mina olen nimelt inimene, kes arvab, et kui tahad, et miski õigesti tehtud saaks, tuleb seda ise teha. Etteruttavalt võin öelda, et ehk võiks mõne ülesande täita ka keegi teine.

“Tahe” annab palju võimalusi iseenda tunnete ja tahtmiste ja emotsioonide peegeldamiseks. Uue Teatri tüüpilisest mustast kulunud põrandaga saalist kostub nii naeruturtsatusi, mis paisuvad lagina-teks kui ka sügavaid hingetõmbeid väljendamas soovi asjaga ühele poole saada. Mina ise tunnen terve selle tunni ja poole vältel suus kibedat maitset.

Etendus on kehaline. Kõnetu. Andes vaba voli iga vaataja sisemuses erineva lavastuse esietendumi-seks. Mulle aga tundub, justkui kogeksin ma mitut teatrielamust korraga. Mu vasak ja parem aju pool oleksid kui üksteisest eraldatud. Vasakul on trauma ja selle läbi elamine ja iga mälestus, tunne ja emotsioon, mis minus talletunud on. Paremal on ratsionaalsus ja minu elu tollest pingist väljaspool ja teadmine, et suures plaanis pole mitte miski niikuinii miski. Ma saan ise ka aru, et see kõik on segane. Ma selgitan täpsemalt.

“Tahe” algab lava kaunistamisega. Tool. Laud. Pappkast. Neli inimest üleni paberisse mähitud. Pa-berinimeste stseen on täiuslik näide mu kahestunud tunnetest. Mu vasak ajupool on huvitatud ja tajub kogu kunstilist väärtust, mis selle taga on ning tunneb kogu keerukust ja sügavust. Paremal pool toimub teistsugune assotsiatsioonimäng. See ketrab nimelt kõiki “oddly unsatisfying compilation” videosid, mida ma Youtube’is näinud olen. Ebatäiuslikud ringid ja otsast hammustatud rebitavad juus-tupulgad puhuvad õrnalt mu kuklale.“Rebige ennast juba sellest paganama paberist välja!” karjub iga mu püstiseisev käekarv. Iga folliikul on frustreeritud. Aeg enne paberist välja saamist on liialt veni-tatud ning kahjuks kordub venitus ka hiljem.

Peale paberikihtide maha rebimist vaatavad neli osatäitjat üksteisele otsa pilguga, mida näeb nelja inimese silmist, kes on koos midagi läbi elanud. Midagi suurt. Midagi ühendavat ja lõhendavat. Mi-dagi sama ja erinevat. Peale seda kehastab igaüks neist üht stereotüüpi traumat kogenud inimesest. Inimene, kes laseb teistel endale peale astuda, kuna kardab, et ei vääri paremat. Inimene, kes karmis-tub. Inimene, kes kalgistub. Inimene, kes on ärev ja ebakindel. Nad kaevuvad nii sügavale oma stampi, et on vähem inimesed, rohkem imetajad. Neljal tegelasel on ees loomamaskid. Jänes. Hunt. Rebane. Kits.

Traumaga tegelemine on protsess. Seda väljendatakse kohati kaelamurdvate liikumiselementidega. Mu vasak ajupool leiab, et see sümboliseerib üksteisele toetumist ja inimeste hinnanguid teistele. Paremal pool mu aju keskmest üritatakse pakkuda, millist kuulsat hoonet hetkel imiteeritakse. Trium-fikaar? Eiffeli torn? Jumala eest, kas see on Pisa torn? Või Paabeli? Tundub, et mingi progress sellele rahmeldamisele siiski järgneb, sest esinejad vahetavad maske. Loomast inimeseks, kuid endiselt mas-keeritud.

Lavastuse valguskujundus on lihtne, kuid rohkemat ma tahtnud polekski. Suuremas osas soojatooni-line ja lohutav. Muusikavalik on esimeses pooles suurepärane. Teist poolt oleks võinud täiustada. Ühes stseenis võrdlevad tegelased oranži paela poolt esindatavaid mõtteid ning tundub, et muusika saabus n-ö fashionably late ja see, mis kohale jõudis, on minu arvates liiga lustakas valik, et sobida hetkesse, millest inimesed suurema vaevata sügavama mõtte leida võivad.

Lavastuse teises pooles on üks kindel muusikaline esitus, mille ajal esinejad tulevad roomates. Selili, endal põlved kahel pool nägu, ja inimmask uppis tagumikule ette pandud. Veidi vaevalised käeliigu-tused tehakse ingliskeelse laulu sõnadele kaasa. Selle arvustuse lugeja ei pea aga muretsema, et ma selle hetke nüüd ette ära rääkisin, kuna tegelikult ei anna see etendusele midagi juurde, peale mõne naeruturtsatuse.

Ma pole kindel, kas minus leidub tahe seda etendust uuesti vaadata. Ehk siiski mitte, kuid Renate Keerdi järgmise lavastuse piletisabast võib mind aga kindlasti leida. Seal, Uue Teatri toolis istudes kogesin ma midagi kunstilist, midagi segadusse ajavat, midagi kaunist, midagi küsimusi tekitavat, midagi mälestustes sorkivat, midagi kõrvakriipivat. Ja seda kõike pooleteise tunni jooksul.

Arvustus on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s