Porri tallatud roosilehed

Autor: Merilin R. Jürjo, teatriteaduse magistrant

Märt-Matis Lille ooper „Tulleminek“ jutustab meile sõjast. Kogu lugu räägitakse suhteliselt staatiliselt, saadetuna süngest ja raskemeelsest muusikast, mis on täis tikitud tähenduslikke ja võimendavaid pause. Vaataja peab otsuse langetama: kas minna looga kaasa, mõelda ja anda oma hinnang, või jääda distantsile. Esimese puhul võid saada ka vastukarva elamuse, kuid vähemalt elamuse. Teise puhul saad silmad kinni pigistada ja halva endast eemale tõrjuda. Sest seda ju sõda on. Halb. Ja sinna tulle kõik kangelased läksidki.

Ma võiksingi siin peatuda ja kõik sisuline oleks öeldud. Kuid sõda on katusmõiste, mis haarab enda alla palju rohkemat – me isegi ei pruugi hoomata kogu maailma, mis ühe lühikese kõlatu sõna taga on. Autor on osavalt ühte põiminud „Iliase“ ja I maailmasõja. Kuigi vormilt täiesti erinevad, mõjuvad mõlemad sõjakeerised kõrvutatult vendadena. Nad on sarnased, nende vahel pole võõrastust, mõlemad kannavad endas kaotust ja hukku. Mõlema puhul muutuvad hõiseteks ja rõõmustuseks visatud roosilehed vereks lahinguväljal. Mõlema puhul on ristid juba peakohal valmis, et lahkunud enda hoole alla võtta. Mõlema puhul on sõdurid tambitud porri, vastikusse, kleepuvasse, rõvedasse porri, mis juba kisub neid haua poole – sest mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama.

Erilise osa moodustavad lavastuses naised. Esile tõusevad kaks: Tüdruk (Kärt Tammjärv) ja Andromache (Kadi Jürgens). Kuigi nad on pärit erinevatest aegadest, räägivad nad justkui sama keelt, nende huulil on samad sõnad: armsam, ära mine, armsam, jää minuga, sõda röövib su. Seda sama on öelnud, mõelnud ja tundud ilmselt loendamata arv naisi, kes on koju jäänud ja teadmatusest hullunud. Andromache kõnnib sõdurite seas ringi, olles justkui kummitus minevikust, kui surmaingel valges kleidis, altarile jäetud pruut, kes siiani valus piinleb. Tema madal kumisev hääl peletab sõjalärmi ja jätab ainult heliseva vaikuse, mis mõjub kummaliselt rahustavana. Läheb aega, enne kui mõistame, et vaikus ongi see, mida me selleks hetkeks sõjalt ootame.

Kärt Tammjärve Tüdruk on oma kohale naelutatud, tema ei liigu. Kogu etenduse vältel loeb ta kirju, mis talle rindelt saabuvad. Nende kaudu kuuleme valusaid, kergelt hullumeelse tooniga mõtteid, mis mõjuvad vahetumalt kui sõdurite otsesed monoloogid. Kirjade ootamise ajal käib heegelnõel kärmelt tüdruku näppude vahel. Paratamatult tekib paralleel Penelopega, kes kord teisest ajastust samuti üht sõjameest koju ootas.

Me kõik teame, et sõda on halb. Ometigi kiputakse seda aja jooksul unustama ja siis patriotismi varjus pjedestaalile tõstma, kuni see seal erksas päevavalguses jälle oma jõledat kuju ilmutab. Kangelane hüüab ühel meeletusehetkel, et sinepigaas ei lähe enam kunagi tema silmadest välja. Aga kas sõda meie kollektiivsest mälust saab välja minna? Või peaksime seda seal nimme hoidma kui riste peakohal, kui mälestusi porri tallatud roosilehtedest.

Arvustus on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s