VI TARTU ÜLIÕPILASTEATRI A-FESTIVAL

Autor: Karmel Helena Kokk

Kuuendat korda toimus rahvusvaheline Tartu Üliõpilasteatri A-Festival, mis kutsus kokku truppe Eestist, Lätist, Venemaalt, Belgiast ja Saksamaalt. Festivali kunstiline juht Kalev Kudu selgitas Kuku raadios (1), et A-Festival tähendab absurditeatrit ja -näidendeid, kuid sellele lisandusid eelmisest aastast ka sõltumatud ja kutselised teatrid. Festival kestis neli päeva, iga päev sai näha kahte etendust.

Hea algus

Festivali avalavastus oli Berliinist pärit duo ProtokollB “mets/masin/tapamaja-palve” (“wald/machine/schlachthof-gebet”). Laval pistsid üksteisega rinda Fabian Neupert ja Richard Gonlag (lavastaja), kes kolm korda kandsid ette Mehdi Moradpouri pika luuletuse. Esimene kord Neupert, nooruslikult ja vihaselt. Teine kord duetina, võideldes ja püherdades samal ajal üksteise seljas ja mööda põrandat ning kolmas kord oli Gonlagi soolo, millest õhkus raugastumist ja elujõu otsasaamist. Õnneks olen saksa keelt õppinud ning suutsin midagi tugeva aktsendi vahelt välja veerida, sest tehniline meeskond vedas alt – lubatud ingliskeelsed subtiitrid ilmusid ekraanile vaid mõne algusminuti jooksul. Aga publik ei protestinud. Isegi kui sõnadest aru ei saanud, pakkus buto koreograafia (4RUDE, Hikaru Inagawa) ja suurepärane muusikavalik (Munsha, feat. Dennis Depta) intensiivset vaatemängu. Ruum oli väike, publik istus näitlejatele väga lähedal ehk kui kadus võimalus näha suurt pilti, võis süübida detailidesse. Täites Gonlagi käsku „Tanz!“ („Tantsi!“) oli Neupert sõna otseses mõttes varvastest otsaesise veresoonteni pinges, esitades nõudlikku buto koreograafiat. Nagu ühele festivalitükile omane, võeti ka siin ennast paljaks. Gonlag kooris riided seljast, pesi end ise oma matuse jaoks puhtaks ning vajus siis põrandale siruli hinge heitma, sest kaotas lahingu surmaga. Kiidusõnad loole, tekstile, teostusele ja esitajatele. Tehniline meeskond punkti ei saa.

Sakslastele järgnes Enor Niinemägi ja Peeter Piiri lavastatud Tartu Üliõpilasteatri „Põhjanaela paine“, mis jutustas müütilisest ürgajast ja selle olenditest. Lava ääristasid mustad seinad, millel ilutsesid seinamaalid mütoloogilistest kujunditest ja joonistustest, ruunimärkide-laadsetest (Kudrun Vungi). Ürgaja temaatikat tõlgendatakse paljuski ühte moodi – salapärane ja pime, samas koomiline. Nii ka siin. Ürgmees (kes Peeter Piiri esituses meenutas Gollumit) oli uudishimulik, äkiline, kuid tahtis ka pikutada ja rahus olla. Ürgnaine hoidis perel silma peal, kantseldas meest, kuid võis ette võtta suuri retki ja võitluseid, tõestades end iseseisva ja tugevana. Naised kui kannatajad elu loomise tsüklis toodi kaks korda esile, mis läks ka kaks korda hinge pihta. Lavastuses kasutati live-muusikat ja huvitavaid heliloomisviise (nt lusikaga põse pihta löömine), mis andsid palju ehedama kõla ning atmosfääri kujutatud perioodile. Trupp (Annabel Berg, Elo Järv, Claus Mootse, Mart Alaru, Susan-Brit Nõgene, Rutt Vare Pärtel Poopuu, Kelly Kittus, Peeter Piiri) kasutas leidlikke võtteid ning füüsilise teatri tehnikaid, et luua mitmesuguseid stseene, millest silmapaistvaim oli veealune maailm. Lõpp oli ehk liiga klišee – ringis surmatantsu tantsimine, kuid üldiselt olin etenduses positiivselt üllatunud.

Mitte nii hea jätk…

Venemaalt pärit liikumisteater D.O.M (mis lavastaja Elena Roussina sõnul eksisteerib tegelikult stuudio, mitte teatrina) tõi publiku ette Vladimir Nabokovi samanimelisel teosel põhineva lavastuse „Muinasjutt“. Füüsilise teatri põhimõtetele üles ehitatud etendus rääkis noorest Erwinist (Fedor Pisalev) ja tema mannetust armuelust, kus ta üritas naisi teha enda omandiks ning sai selle käigus Saatanalt (Gelena Belik) vastu näppe. Erwin valis välja kuus väga erineva iseloomu ja välimusega naist (Anna Kishkina, Mariia Pavlova, Mariia Permyakova, Anna Finko, Polina Afliatunova, Nadezhda Merzlyakova), kes kõik lõpuks mehe seaks tembeldasid, purustades Erwini unistuse. Peale etendust andis lavastaja teada, et nägime just esietendust, mis selgitab mitmeid logisemisi nii näitlejate vahel kui tehnilises meeskonnas. Põhikooli tantsuvõistlusele sobiv koreograafia tekitas mitmeid cringe hetki, kus juures ka muusika ei leevendanud, sest kuigi palade valik oli üpriski hea, oli heli nii kõva, et näiteks Välismaise Tüdruku (Mariia Pavlova) monoloogi ajal kuulsin kokku vaid mõnda sõna. Etendus kestis vähem, kui ürituse lehele märgitud, mistõttu ühel hetkel hoolega märkmikusse tähelepanekuid kribades, avastasin end pimedusest – etendus oli läbi saanud ja ma ei näinudki, kuidas see lõppes. Selline äärmuslikult teatraalne ja sunnitult abstraktne teater jätab mind alati õlgu kehitama, pannes ohates küsima: „Miks…?“

Polygoni Teatrikooli täiskasvanute rühma 30+õpilased (Liisi Aomets, Kaia Kattai, Chris Kuningas, Anu Randmaa, Gert Daniel, Rauno Einula, Toomas Kitsing, Anti Roots) avasid lavastuses „Kiilaspäine lauljatar“ (lavastaja ja rühma juhendaja Tamur Tohver) akna väikekodanlikku igapäevaellu. Tegelased otsisid heakskiitu, julgemata võtta seisukohta kummaski spektri otsas, soovides alati jääda turvaliselt keskele. Püüd olla keegi teine, kuid hirm lahkuda oma positsioonist oli omane nii Smithidele kui Martinitele. Ideaalkujud olid Tuletõrjekapten ja teenija, kes vaimustasid paare oma lapsikuse ja süütusega. Need anekdoodid ja imalad tsitaadid võiks küll kõik üles kirjutada, sest nad olid oma idootsuses suisa geniaalsed. Tegevuse keskmes oli suur jäätmetetünn, mis iga külje peal kandis erinevat ohumärki, viidates materiaalsele ühiskonnale, mis püüab võimalikult palju kokku krabada, et tunda end olulisena. Abstraktne „tants“/liikumisharjutused süvendasid loo suvalisust ning sobisid hästi kokku hämaga, mida tegelased suust välja ajasid.

Lisaprogrammina toimus Alain Chevalier’i meistriklass. Trupp oli töötanud viis päeva, et publiku ette tuua umbes viie minutiline etteaste Heiner Mülleri „Herzstückist“. Chevalier tõi välja olulised küsimused, millest lähtuti etteaste loomisel – mis on teatri mõte? Milliseid elemente kombineerida lavastuses? Oluline oli, et trupp leiaks oma tõlgenduse, mitte ei lähtuks tema visioonist. „Herzstück“ on kaunis ja lühike tekst, esitus oli niigi venitatud lämmatavalt vaiksete pauside ja selle festivali põhimärksõnaks saanud sihitult toas ringitaidlemisega. Kahjuks olid sõnad etendajate jaoks liiga suured ja loodu mõjus pisut kohmakalt.

Teater, mitmes sajand on?

Festivali võin üldiselt lugeda õnnestunuks, kuigi tase langes iga päevaga üha enam. Lemmikuteks jäidki vaid esimese päeva etendused. Ülejäänud võisid sisaldada head lugu, kuid jäid soorituse poolest nõrgaks. Võiks arvata, et kui oled midagi kuus aastat teinud, oled selle mingil määral juba käppa saanud. Siin see ei kehtinud – festivali tehniline külg oli alla arvestuse kehv (puuduvad subtiitrid, probleemid muusika ja valgusega, hilinemised jne). Ei teagi, kelle poole näppu näidata, kas korraldustiimi või saabunud truppide poole. Ehk peaksid mõlemad vaatama kalendrisse, et mõista selliste triviaalsete vigade piinlikkust.

Nišikaup

Käisin peaaegu kõikidel etendustel ning kuna ükski neist ei alanud õigeaegselt, oli piisavalt aega, et teha tähelepanekuid saabunud publiku osas. „Kes on need inimesed?“ tabasin end pidevalt mõtlemast. Päris tubli osa nägudest oli ise laval või arusaadavalt kuidagi trupi osa, harva nägin kedagi uut. Sellest ka küsimus – kellele on see festival suunatud? Üldist linnarahva kohalolu ei olnud, nagu on näiteks Draama festivalil (arusaadavalt on üritused erinevate mastaapidega). Paistab olevat selline nišikaup, sest ka kavas oli siiski (enamasti) füüsiline absurditeater, mis teadupoolest masse ei valluta.

(1) http://media.kuku.ee/publikumark/publikumark20170930.mp3

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s