Kõiki inimesi ühendab seesama pilk tähtedele

Annemari Parmakson

IDEM“, AudioKinetica (MTÜ Helitelg), Vaba Lava ja Vene Teater, lavastaja Artjom Garejev

DSC_5156

Foto: AudioKinetica

Läänemaailma inimesed tajuvad ja mõtestavad oma elupaika praegu üha enam erinevuste kohtumise väljana, mistõttu identiteediküsimused tulitavad ning hõõguvad ka pealtnäha teise dominandiga teemade all. Suuresti olemuselt mina- ja isikukeskse sotsiaalmeedia mõjul on nn keskmine inimene muutunud teadlikumaks enesest, identiteetide suhtelisusest ja komposiitsusest, enesemääratlusega seotud valikuvõimalustest ning hakanud oma identiteedi presentatsiooni suuremal määral kureerima. Võimalikult meelepärase ja täpse identiteedimääratluse leidmiseks on võimalused praegu suuremad kui sajandi eest. Samas tähendab see ühtlasi, et nii maailm kui Ise on tohutult varjundirikas, “ristuvaid punkte ja jooni on nii palju, et võimatu on öelda, mis on subjekti täpsed koordinaadid”[1].

Etendusjärgsest avalikust vestlusest trupiga nähtus, et selline probleemimääratlus oli üheks lavastuse “IDEM” loomise algeks. Teemaga tegeldakse vaheldumisi kahes liinis. Lavastust hoiab kookonina koos visuaalteatri vahendite ja elava muusikaga loodud müütilise muljega ajatu fiktsionaalne ruum, kus kulgeb lugu üksikolendi sünnist läbi eri sotsiaalsete sidemete ja kokkupuudete kosmilist dimensiooni manifesteeriva lõpuni. Ruumikasutus ja -loome on suuresti just nende osade kaudu üks lavastuse fookuspunkte. Kompositsioon on tugevalt tsentraalne, keelpillikvartett ja inimmõõtu trumm püsivad ruumi taga keskel justkui kolmnurga tipus, tegevuse keskmest väljas, aga ruumi piirjoonte koondpunktis. Peamiselt suurtest trummidest, valgus- ja videokujundusest moodustuvas ruumis pole midagi lihtlabaselt dekoratiivset, iga detail on funktsionaalne ja/või tähenduslik. Koos muusikaga pakub lavastuse visuaalia esteetiliselt koherentset, totaalset ja tähelepanu naelutavat tajuelamust. Seejuures on visuaal pidevas liikumises, mida loovad etendajate katkematu plastiline loojutustamine ning videoprojektsioon (nt kobrutavad tulekerad või mööda kunagise ususümboli kuju voogav vesi), mastaapi lisavad suuremad dünaamilised lavaelemendid ehk trummid, mida etendajad kondijõul vinnamisi ümber paigutavad, sedakaudu ruumi tajutavate mõõtmetega mängides.

DSC_4544

Foto: AudioKinetica

Elavas esituses kõlav Aleksandr Žedeljovi autorimuusika on samuti dünaamiline, ent ühtlasi seisundit loov. See ei ole ambient-stiilis igipikkade vältuste seisundilisus ega monotoonsus, vaid pinge katkematu edasiviimine ja dramaatiline areng. Kerri Kotta[2] väidab taunivalt, et muusika on “IDEMis” kujunduse rollis, selmet luua uut ja laval toimuvast sõltumatut narratiivi. See probleem tuleneb aga mitte lavateosest endast, vaid analüüsi lähtepunktist. Kui pidada silmas asjaolu, et muusika oli (nagu mõistsin vestlusel öeldust) lavastuse loomise alguspunktiks, siis on muusika selline suhe muusse ehk tõesti üllatav. Ent “kujundusena”, kohati nt filmilikku mastaapsuse tunnet lisava ekstradiegeetilise elemendina toimib heliloominguline osa lavastusest väga hästi. Kahtlemata ei mõju see mistahes täitetaustana, vaid on spetsiifiline ja isepärane osa esteetilisest tervikust ning ka üheks lavastuse dramaturgilise kulgemise osaks.

Vaatajakogemus ongi lavastuse selle liini puhul seega tugevalt tajuline, visuaalial ja muusikal end köita laskmine. Tekib keskendatud vastuvõtuseisund, milles vaataja saab tuttavaks lavastuse keelega ning selle kaudu vastuvõtlikuks ka visuaalsete ja objektiliste sümbolite tähendustele. Kerri Kotta[3] ja Nikolai Karajev[4] on neist hästi lahti kirjutanud kokkukeerduvatest kangatükkidest nabanöörid, mis indiviide eri viisidel seovad, identiteete tingivad ja väljendavad, samuti trummid, mis nii taevakehade projektsioonide pinnana kui emaüsa tähisena toimivad. Tasub lisada, ring on teatavasti kõige rituaalsem kujund, märgib igavest jätkuvust ja energia kontsentreeritust ning kaasloob siin trummidena ja muudes vormides lavaruumi iseloomustavat tsentraalsust.

Visuaalse dominandiga teatris on sageli lugu pigem hõre või abstraktne või paljutimõistetav, kuid “IDEMi” ajatus rituaalses liini on see üpris konkreetne ja selge, oma haaravas vormis hõlpsalt jälgitav. Sündmuseid jagub ning need järgivad mitmeid tuttavaid loogilisi radu: inimese elu sünnist surmani, kogukonna teke, selle eneseavastus ja -kehtestus suhtes teistega, religiooni kujunemine ja taandumine jms. Lavastusele võiks lausa ette heita vaatajale liigkergesti käe ulatamist. Siiski oleks see mõttetu pseudosüüdistus koherentse, sujuva ja visuaalselt leidliku loojutustamise oskuse pihta. Põhjus, miks see süüdistus aga siiski esile kerkida tahab, peitub selles, et ehkki lavastuse neis osis näidatakse identiteediloome ja -kinnistamise protsesse, jääb see teemakäsitlus ülemäära üldiseks või probleemi-, ütleks isegi provokatsioonivabaks. Eriti kui arvestada, kui palju potentsiaalseid tulipunkte teemal on.

DSC_4423-1024x683

Foto: AudioKinetica

Mõningat konkreetsust lisavad lavastusele eri vanuses eesti ja vene keelt rääkivate Eesti inimestega tehtud intervjuud, mille videokatkeid projitseeritakse trumminahkadele. Need peatavad eelkirjeldatud loomaailma aja, kuid on seejuures ise hästi ajastatud, nii et see vaheldumine tundub parajana. Kõnelejad vastavad kohati provotseerivalt püstitatud küsimustele mh oma rahvuse, jumalasse uskumise, soolise identiteedi ja soorollide, endale püha ja võõra kohta. Kuna üheks lavastuse osalistest on Mari-Liis Lill, on eriti kärme tekkima seos tema viimaste dokumentaallavastustega – “Teisest silmapilgust” (koos Paavo Piigiga) ja “Väljast väiksem kui seest” (koos Maria Lee Liivakuga) –, kus samuti eri kantide pealt (mh) identiteedi teemadega tegeletakse ning mille tarbeks tehtud intervjuud tõenäoliselt ka sedalaadi küsimusi sisaldasid.

Samuti meenub “IDEMiga” sama kuraatoriprogrammi raames ja Lille osalusel Vabal Laval etendunud “Ma pigem tantsiksin sinuga” (lav Oleg Sulimenko, dramaturg Piret Jaaks), kus seesugused kiired ja üheseid vastuseid nõudvad küsimused tele-show formaadis lausa etenduse põhistruktuuri moodustasid. Õigupoolest saigi too võte seal “IDEMiga” sisuliselt samas teemas (ja ka sarnaselt kakskeelselt) juba põhjalikult rakendatud ja selle võimalused läbi uuritud. Teatriteadlikuma vaataja jaoks niisiis seekord erikeelsete inimeste kohati eri- ja kohati samasuguste vastuste demonstreerimisest enam ei piisa, jääb pealiskaudseks. Ka seda lavastuse osa kimbutab, ehkki teisel moel, vajadus teravama probleemipüstituse või uue tasandi või aspekti avamise järele.

Mõte liigub seda otsides nüansile, mille tekkel olid küll kuuldavasti vaid proosalised, mitte kontseptuaalsed põhjused. Nimelt ei jõutud videorepliikide subtiitreid esietenduseks valmis, mistõttu ilmusid need alles teisel etendusel ja siiski jäi viimane videoosa tõlketa. Samuti oli teksti selle ebatavalise paigutuse tõttu lavapõrandal üpris ebamugav jälgida, nii et teise keele mittevaldajatel tuli oma keeletaju pingutada, et kasvõi mõned tuttavad sõnad kinni püüda. Seesugune põgus kogemus pani hetkeks märkama, kui häiriv on keeleoskuse, siin teise mõistmise eelduse puudumine. “Kui me ei saa üksteisest aru, siis oleme võõrad,” on lavastaja Artjom Garejev[5] öelnud.

DSC_5216-1024x683

Foto: AudioKinetica

Lavastuse kahe eri esteetikates liini ristumiskohaks on stseen, kus iga näitleja sõnastab, kes ta on. Lähenetakse väga erinevalt: lähtuvalt oma sotsiaalsetest rollidest või igatsusest kauge kodu järele, pragmaatilisemalt ja poeetilisemalt. Tatjana Kosmõnina tsiteerib tema pihta kõlanud solvavaid nimetusi, nii eristudes ning juhtides tähelepanu identiteedi duaalsusele: kelleks peab inimene end ise ning kelleks tunnistavad teda teised. See on üks identiteediproblemaatika keerulisemaid küsimusi, mis oleks ka selle lavastuse raames tasunud sügavamat uurimist. Stseeni kulminatsioon, trummitagumise saatel “Mina olen” ja “я есть” kuulutamine läheb liiga pateetiliseks, kuid tekitab esimese selgema seose lavastuse pealkirjaga. Nimelt tähendab ladinakeelne väljend “idem per idem” tõlkes “seesama sellesama kaudu”. Seda kasutatakse tähistamaks defineeritava määratlemist asjale endale viidates ning algselt osutab see kirjakohtadele piiblis, esmajoones Jumala poolt Moosesele öeldud sõnadele: “Ma olen see, kes ma Olen!”. Sellega külgnevalt võib “Mina olen-it” lavastuses tõlgendada enese defineerimisena eksisteerimises, kõnelemises ja tegutsemises endas, samuti ka verbaalse (ja seega siiski alati piiratud täpsusega) enesemääratlemise trotsina.

Lavastuse finaal on üks selle tähenduslikult avatumaid momente. Kollektiivsest mentaliteedist (sõjast) taas indiviidideks laiali pudenenud, nüüd eristavate tunnusteta tegelased seavad ükshaaval pärituult oma purjed ning seilavad määramatusse. Sellega inimmastaap taandub, etenduse lõpus jääb saalis istuja tõtt vaatama projektsiooni, laser- ja muu valguse kiirte kihtidest koosneva päikesevarjutusega. See on ilus ja ülev hetk ega mõju seejuures ei teostuselt ega sisult klišeena – seda just tänu muusikale, mis on läbi etenduse alal hoidnud teatavat kõrgemat tasandit ja distantsi, mis finaalis üle võtabki.

DSC_5335

Foto: AudioKinetica

Lõpustseeni võib konkreetsemalt mõista kui viidet sellele, et kõiki kunagi elanud inimesi (olenemata nende identiteedist) ühendab pilk tähtedele, nagu on öelnud Briti astronoom Martin Rees[6]. Sel juhul saab taas relevantseks lavastuse pealkiri, mis ladinakeelse lühendina tähendab “(see)sama” (idem, lühend id.). Teist lugemisviisi, väikse ortograafilise puudusega venekeelset sõna (идём) tähendusega “(me) lähme” võib hea tahtmise korral ehk siduda mainitud äraseilamisega või ka enese (grupi) kaasa arvaval viisil tegevuse kaudu määratlemisega. Lavastuse finaal tuletab aga veel meelde seda korraga vabastavat ja kibedat tõde inimese, tema mõeldu ja probleemide ajalikkusest ja tühisusest Suures Plaanis. Igal juhul kannab see lahendus vaataja välja pingekõvera rahulikumasse lõppfaasi, mis on vajalik esteetiliselt intensiivse kogemuse rahuldustpakkuval viisil terviklikuks saamiseks.

Ehkki muude identiteediküsimuste hulgas Eesti eestlaste ja venelaste suhete, paralleel- ja ühiste reaalsustega tegelevaid lavastusi on viimastel aastatel olnud mitmeid, ei ole teatripilt sellekohastest komplekssetest ja kohkumatutest käsitlustest kindlasti veel küllastunud. Selles kontekstis väärib märkimist ka asjaolu, et “IDEM” on Vaba Lava kolme hooaja jooksul esimene lavastus, mille peamiseks loominguliseks jõuks ja autoreiks on Eestis enamjaolt venekeelses kultuuriruumis tegutsevad kunstnikud. On põnev, et nii jõuab nende looming suurema hulga eesti publikuni ning ehk mitmekesistub seetõttu ka Vaba Lava külastajaskond. Et oleks-oldaks vähem OUT ja rohkem IN.

[1] Sepper, Mari-Liis 2017. Virdav ja vulav. – Sirp, nr 13, 31.03.
[2] Kotta, Kerri 2017. Olemus ja identiteet. – Sirp, nr 21, 26.05.
[3] Samas.
[4] Караев, Николай 2017. “IDEM”: всё смешалось в лабиринте вселенной. – Postimees, 16.05.
[5] Garejev, Artjom 2017. Intervjuu (sisuturundus). Delfi.
[6] Rees, Martin 2008. Intervjuu Ardo Kaljuveele. “Me oleme vaid tähetolm”. – Eesti Päevaleht, 31.12.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s