“Close up 2.0” – hüplevad pokud


Oliver Issak

Pianist lehitseb ja korrastab oma noote. Inimesed saabuvad saali. Vaikus. Pianist alustab. Mõne aja pärast siseneb akside vahelt ruumi keha – maas, roomates. Aeglaselt hakkab ühesugused kehasid ruumi aina enam kogunema. Toimub pianisti ja tiibklaveri koostoimel tekkiva muusika ning ruumi kogunenud (või ehk sattunud) kehade interaktsioon. Tunni aja pärast see lõppeb, kehad lahkuvad, pianist lahkub, jääb vaid hääletu tiibklaver kesk pimedust. Lõpuks lahkuvad ka vaatajad.

Sellise kirjeldusega võiks kokku võtta selle, mis toimus 2017. aasta juunikuu esimesel reedel KUMU auditooriumis. Editta Brauni kompanii esitluses esietendus lavastuse „Close Up” uusversioon „Close Up 2.0”. „Liikuvate kehade ja jäsemete muundumine ootamatuteks ja ennenägematuteks elupiltideks”, kui uskuda lavastuse tutvustust.

Liikuvate kehade ja jäsemete muundumisega on Editta Braun tegelenud juba pikemat aega, kui mitte kogu oma elu. Uusversioon „Close Up 2.0”, mis oma eelnevast versioonist „Close Up” vaid pianisti ning mõne stseeni täpsustamise või äravahetamise poolest erineb, kuulub tegelikult triloogiasse koos lavastustega „Luvos, vol.2” ja „Planet LUVOS”.

Kõikidest neist leiab sarnast kehadega mängu, liikumist, valgust, lavakujundust, kuid sisuliselt on tegu erinevate lavastustega, mis ühtset tervikut (peale sarnaste visuaalsete piltide) ei moodusta. „Close Up 2.0” tundub sellest seeriast välja langevat oma mängulisuse ja vabaduse, ehk isegi teatava „toreduse” poolest. Kui eelnevates lavastustes on sarnased „olevused” ja kehad enam jutustanud lugu ning kandnud endas narratiivi, siis KUMU auditooriumis toimuv oli pigem vabaduse ja kohtumise paik, kuhu tulid kokku kehad, pianist ja tiibklaver, et vaadata, mis edasi saama hakkab.

Kehad. Neid võib leida ka varsti (taas)esietenduvast Doris Uhlichi lavastusest „Alastusest enam” ja Renate Keerdi füüsilise teatri töödest – kõigil neil on oma iseloomud, oma olemus, liikumine. Iga keha on erinev, oma stiili ja olemusega.

Editta Brauni kompanii lavastuses on kehad aga näotud, sarnaste parukate ja kehadega valged naised (milles ei saa muidugi enne lõppu täiesti kindel olla, kui mitte vaadata kaval olevaid nimesid). Siseneb üks keha. On see sama, mis äsja väljus? Või juba uus? Kes on kes? Samas polegi see oluline. Sest nad kõik on kehad, üks kogukond, üks hõim, üks organism.

Pikalt mõtlesin, mida meenutavad need lavaruumis ringihüplevad kehad. Leemurid, nagu lavastuse tutvustuses on mainitud? Ei tea. Liikuvad/elavad seened? Vaevalt. Ja siis tungles kusagilt sügavalt mälusopist välja üks Eesti kirjandus- ja animategelane, kes lähemalt analüüsimatagi sobiv tundus. Poku. Või õigemini ­– pokud. Vaiksed, aga kiired; veidrad, aga sõbralikud; tagasihoidlikud, aga koomilised, kui nende loojale sekundeerida. Täpselt nagu need kehad pianisti Cécile Thevenot’ eklektiliste, ehk isegi kakofooniasse kalduvate heliridade taustal.

Võibki mõtiskleda, et kui pelgalt idee postmodernse esteetika, eriilmelise (kohati disharmoonilise) klaverimuusika, nüüdisaegse koreograafia ning pokude kohtumisest ühes ruumis intrigeerivana näib, siis reaalsuses sellise situatsiooni tunnistajaks olemine ületab ilmselt küll igaühe ootused (ja lootused). Minu omad vähemalt küll.

Arvustus on kirjutatud 2017. aasta NuQ Treff Festivali raames. Festivali koduleht ja info: http://www.nuku.ee/et/festivalist

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s