“Avad pudeli, avad meeled”?

Olen viimasel ajal just etenduskunsti ja/või tantsu valda kuuluvate lavastuste puhul mõelnud sellele, kuidas tutvustuseks-reklaamiks mõeldud tekstid, millega otsekui peaks enne vaatama asumist kindlasti tutvunud olema, võivad vahel vaataja kahetsusväärselt rappa juhatada, või vähemalt tekitada tülikat dissonantsi ootuste ja etendusel kogetava vahel. Ideaalmaailmas võiks vaataja ikkagi viimasele suurema sõna- ja mõjuõiguse anda, aga paraku alati nii ei lähe. Neil juhtudel võib kuulda nurinat ja algavad lõputud arutelud teatri piiride või žanrimääratluste üle.

AGA mitte päris sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Lavastuse “Lingua franca” (Moon Productions, idee Evelin Jõgiste, lavastajad Evelin Jõgiste & Laura Kalle) tutvustuses pakutaks justkui etenduse vastuvõtu võtmeks sünesteesia ehk mitmiktaju mõistet ja loogikat. Mainitud tülikat dissonantsi mul sel juhul õnneks ei tekkinud, aga sünesteetilise taju sügavama mõistmise plaani ja Mikitagi viskasin tegelikult kui mitte tingimata vajaliku etenduse ajal rahuga meelest välja küll.

Foto: Ruudu Rahumaru

Mõtlesin hoopis sellest, et lavastuse printsiibiks näib olevat uurida ja katsetada igasuguse loomeprotsessi väikseimat ühikut – ekvivalentide ja seoste leidmist erinevate väljendusvahendite, märgisüsteemide, kategooriate või keelte vahel. Põhimõttelt sedakaudu sünnib igasugune kunstiline kujund, sh ka abstraktne ehk pigem n-ö iseennast presenteeriv, emotsionaalset ja/või meelelist vastuvõttu soosiv kujund. Omaette kiht lisandub muidugi siis, kui ses loomeprotsessis toimub veel ka tõlkimine inimeste ja nende erinevate mõtte- ja kujutlusmaailmade vahel. Siis saab sellest mäng impulssidega, üksteise ‘kuulamine’ ja interpreteerimine, reageerimine, tagasi ja edasi peegeldamine. Näitlejamängu alusprintsiibid.

Ütlesin ‘seoste leidmine’, ehkki tegelikult on vähemalt samavõrd tegu leiutamisega. Vahel võib küll näiteks kriitikuna laval nähtud mitteverbaalsest kirjutades tunduda, justkui oleks mingi ‘täpne arusaamine’ nähtust käeulatuses ning tuleb vaid leida üles või tõmmata pinnale need sõnad, mis seda väljendaksid, kuid mulle meeldib siiski meeles pidada, see ei ole mingi endast väljaspool asuva raja samm sammu haaval avastamine ehk kindlakstegemine, kuivõrd pigem ikkagi selle raja loomine iseendas, teadlikke ja alateadlikke seoseid ja ekvivalente ära kasutades.

Selles seoste loomise protsessis, ükskõik kas siis arvustades või teatrilaval mingit võõrkeelset sõna või värvi või tekstuuri kehaliselt interpreteerides on muidugi oht hakata iseennast liigselt kordama ehk väga erinevatele impulssidele sageli samamoodi reageerima. Nii jätkates aga kaob ära mängu ja suhtlemise võlu, võimalike seoste hulk jääb üha napimaks, tekib eneseküllasus ja küllap ka -küllastumus. Niisiis on küsimus ehk selles, kuidas need impulsside kulgemisteed ja -tunnelid endas (uuele) võimalikult avatuna hoida.

Rimi hüpermarket, kuhu pärast “Lingua franca” etendust sattusin, pakub ühe abinõu: “avad pudeli, avad meeled” seisab suurelt alkoholisektsiooni kohal. Ajal, mil Eestis on selgelt suund alkoholireklaami piiramise poole, mõjub see silt üpris vanameelse ja kohatuna (ehkki tegu pole konkreetse kaubamargi promoga). Puhas tarbimispoeesia, mis alkoholi tegelike mõjudega kaunis suures vastuolus. Aga see selleks, tahan öelda, et meelte avamise, ärgastamise või teravdamise seisukohast on hoopis mõttekam minna teatrisse.

Vaadates “Lingua francat” tundsin meeltejanu täituvat näiteks gruuvivatest, põksuvatest ja põnguvatest kontrabassihelidest (by Mingo Rajandi), mille madalad sagedused leidsid kuidagi ühise keele mu keha sisemiste protsessidega. Mõnus koosvõnkumine, sünkroonne olemine. Või siis, täitsa ootamatult (sest olen laval väljaspool värssdraamat luule esitamise suhtes mõneti skeptiline) tabas mind kujutluse võim, kui süvenesin Laura Kalle ettekantud ja selgub, et ka kirjutatud sõnamängulistesse luuleridadesse. Pärast leidsin juustest lepatriinusid. Selline tunne oli.

Ühesõnaga, minu soovitus ongi lihtsalt, et ahmige kunsti. Või siis, andke sellele aeg, koht ja oma eelarvamuste võimaliku ekslikkusega leppiv tähelepanu ning vaadake, mis saama hakkab: on see siis meeleliigutus, -kinnitus, -lahutus, -segadus või -härm või -rahu või -muutus. Või meelemõnu.

Fotod: Ruudu Rahumaru

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s