Keerdkäigud elu mängumaal

Marta Pajo

 

Renate Keerd on Eesti lavastaja ja koreograaf, lisaks on ta füüsilise teatri trupi Kompanii Nii juht, mille ta asutas 2012. aastal. Hariduselt on Keerd koreograaf, olles lõpetanud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia koreograafia eriala 2002. aastal. Oma lavastustega on Renate Keerd käinud mitmetel teatri- ja tantsufestivalidel Euroopas, Skandinaavias ja Aasias.

Renate Keerdi kolm viimast lavastust, mis koonduvad ühisnimetajana Renate Keerdi triloogia alla, on ohtralt tähelepanu ja tunnustust saanud. „Põletatud väljade hurmaa“ pälvis Kultuurikandja 2015 laureaadi tiitli. Lavastus „PURE MIND“ võitis 2015. aastal Minski teatrifestivali Grand Prix. Keerdi kolmas triloogiasse kuuluv, mis on samuti ta värskeim lavastus, kannab pealkirja „KOON“.

Renate Keerdile omane füüsilisus teatrikeeles on tugevalt esil igas ta lavastuses. Lati seadis lavastaja kõrgele juba oma 2012. aasta esiklavastusega „PUNG“. Orgaanilisus, mis punkivate higiste kehade vahel tekib, on vaba igasugusest häbitundest ja sotsiaalsetest barjääridest. Näitlejad ei karda olla koledad ega mõjuda naeruväärsena, hammustades üksteist tagumikust, ja mis peamine, nad ei karda üksteist. Mõnus on vaadata seda loomalikku füüsilisust, kui näitlejad ronivad üksteise peal ja all, tõmbavad end koos kerra. See sünergia mõjub äärmiselt naturaalselt. Justkui vaataks mõnd loodusdokumentaali üksteise lähedust nautivatest pesukarudest. See usaldus ja kehade tunnetus üksteist laval loopides tekitab vaatajas pinget.
Keerd kompab inimvõimete piire, pannes näitlejad füüsiliselt rasketesse olukordadesse, mida vaadates pole publikul teha muud kui imestusest plaksutada. Lavastaja lõhub meid ümbitsevaid sotsiaalseid ja kehalisi barjääre, pannes vaatajat küsima, kas tõesti on neid vaja, et ühiskonnas hea kodanikuna toimida või oleme need alateadlikult enese maailmadesse sisse juurinud.

pure mind

“PURE MIND” foto: Gabriela Liivamägi

„PURE MIND“ esietendus 2013. aastal ning osutus koheselt publiku seas menukaks. Ette on küll heidetud sarnaseid sümboleid ja kordamist „Pungiga“. Lavastused võivad sarnaned ülesehituse poolest, kuid uutest ideedest Keerdil lavastuses „PURE MIND“ puudust ei olnud. Tugeva kontrastina vaheldus äge füüsiline möll vaikselt kulgeva rahuga. Ühte püksipaari mahtus mitu inimest, põrandast sai trummikomplekt, võistuslik moment meestekandmises – kõik see lõppes ühel hetkel ja hingeldamise saatel võeti aega ühe mehe suust niidi tõmbamisega saali teise otsa. See meeleolude ja aktiivsuse muutumine lavastuses aitab ka publikul konsentreeruda.

Läbi iroonia toodi lavastuses välja mitmeid stereotüüpe, mis mõjusid  heas mõttes absurdselt. Näiteks stseen, kus armunud noored kaisutasid tuules kõikuvate kilekotist kaskede vahel. Samuti tuli välja siin sugudevaheline sotsiaalse aktsepteeritavuse aspekt. Mees, kes maas väherdes poose vahetab ning duckface’i imiteerib, mõjub naeruväärsena, kuid sama tegev naine on normaalne nähtus?

„Põletatud väljade hurmaa“ tõi Renate Keerd lavale 2015. aastal. Kahe eelmise tööga („Pung“ ja „PURE MIND“) oli latt kõrgel, kuid Keerd juba alt ei lähe. Ikka suudab ta leida neid elulisi ideid, mida läbi müramise ja püherdamise grotesksel moel laval tõlgendada. Lavastuse alguses lebab maas merineitsi, kes muutub järjest rahutumaks, mida lähemale kalamees talle jõuab. Stseen muutub ärevaks, merineitsi kardab, tunneb hirmu, tahab põgeneda, kuid samas ihaleb mehe keha järele ja tahab teda. Nagu ka teistes Keerdi lavastustes, toob ta ka „Põletatud väljade hurmaas“ välja sugudevahelise universaalsuse, sool ei ole tähtsust. Seksuaalsus tekib ilma sugudeta, oluline on vaid kehaline kontakt, hõõrdumine. Vahet ei ole, kas oled mees või naine, laisk või töökas, hetero- või homoseksuaal, paks või peenike – orgias muutub kõik see ühtseks kehade koosluseks.

Lavastuses on oma koht ka toorel vägivallal, millega tapetakse valu mõte. Näidatakse nii sadismi kui masohhismi, kuid viisil, mis mõjub valu tähenduse kaotamisel ja mõjub koomiliselt.

Üks läbivaid teemasid selles lavastuses on naiivsus ja lapsemeelsus. Keerd näitab mängu lapse ja täiskasvanu perspektiivist. Laps võtab mängu tõsiselt ja keegi ei suhtu mängivasse lapsesse halvustavalt, kuid lapsikult käituvat täiskasvanut vaadatakse pigem kriitilise pilguga. Esile tulevad ka suhted laste käitumise ning neid noomivate täiskasvanute vahel.

Oma kolmes esimeses lavastuses kasutas Keerd Kompanii NII etendajaid. Uusimas instseneeringus „KOON“ kasutas ta Tartu Uue Teatri draamanäitlejaid, kelleks olid Katrin Pärn, Helgur Rosenthal, Piret Simson ja Janek Joost. Sellegipoolest ei hoitud kehalisusega tagasi. Draamanäitlejad pandi uude olukorda, kus neil tuli oma füüsiline võimekus proovile panna. Koomine kui millegi loomise kujund edasatakse nii visuaalselt kui auditiivselt kudumisõpetaja väga detailsete näpunäidetega. Näitlejad üritavad käituda vastavalt õpetussõnadele, ise täpselt mõistmata, mis selle eesmärk on. Üheks seoseks on ka kudumise ja tantsu sarnasus, mõlemad tegevused toimivad kindla struktuuri ja liigutuste järgi.

koon

“KOON” foto: Ruudu Rahumaru

Lavastust vaadates tekib taaskord võrdlus elu kui kontseptsiooniga. Kuduma hakates ollakse natuke saamatud, hiljem tekib vilumus. Läbi etenduse kooti läbi erinevad situatsioonid, mida inimesed elus kogevad: armastus, konfliktid, seksuaalsus, olmeline elu.

Üheks erinevuseks võrreldes teiste lavastustega on see, et selles oli ka sõnalist väljendust, mis on draamanäitlejatele tuttavam kui akrobaatikatrikid.

Keerdi lavastusi on võimalik vaadata kahel viisil. Esimene võimalus on tulla teatrisse, lasta ajul puhata, nautida erinevaid situatsioone, milles kujutatakse erinevaid päriselu olukordi, kuid renatekeerdilikus nihkes. Teine võimalus on tulla otsima Keerdi lavastuses tähendust. Püüda leida kõiges toimuvas moraali, allusioone ja laiemat filosoofilist mõtet. Metafooridega Keerd juba ei koonerda, otsimisel leiab neid ohtrasti.

Üks hämmastava panev joon kõigis Keerdi lavastustes on mänglev kergus, millega ta on suutnud Kompanii Nii etendajad, nagu ta ise armastab neid kutsuda, panna tegema uskumatuna tunduvaid inimkonstruktsioone. Ühe näitleja seest kukub teine välja, hiidmodellide catwalk ühe pea ja teise jalgadega mõjub vau-efekti tekitavalt.

Huvitav on ka Keerdi lähenemine lavastuste pealkirjadele. Mitmed neist on teadlikult mitmetähenduslikud, luues semantilise paradoksi. Näiteks „Pung“ tähendab nii õide puhkemist, arengut, elu algust kui teisest küljest anarhismi, korra vastu võitlemist, punkimist, hullust, vabaduse otsinguid. „PURE MIND“ aga loob keelelise tähendusliku lõhe. Eesti keeles viitab pealkiri vägivaldsusele, ihale, isegi seksuaalsusele, kuid mõeldes pealkirjast inglise keeles, tekib tähenduseks puhas meel, kaine mõistus, rahulikkus ja tasakaalukus. „Põletatud väljade hurmaa“ mõjub pealkirjana oksüümoronina, justkui viitaks põletatud väli sõjajärgsele melanhooliale, vastupidiselt on hurmaa magus, isegi lääge vili. Andres ja Katrin Maimik on lavastuse pealkirja kirjeldades öelnud, et see räägib naudingust, mis tekib enese radikaalsel äralõikamisel eluloost, uueks inimeseks saamise lummast mineviku „põletatud väljadel“ ja hingekulu põletamisel tekkivast tuhast virguvatest uutest loomingulistest õitest (Maimik, 2015).

Kokkuvõtteks võib öelda, et Renate Keerdi looming on üsna eklektiline, koosnedes tantsuteatrile omasest esteetikat, tugevalt domineerivast füüsilisusest, kus rõhk on kehalisel kontaktil ja mis on pandud ühiskonnakriitilisse konteksti. Lavastaja on Eesti teatrimaastikul ainulaadse käekirjaga. Keerdi loomingut on kirjeldatud kui naeruteraapiat ja vitamiinilaksu, tema lavastusi vaatama tulles on oluline muuta oma meel vabaks ning lasta end ristipõiki läbi pureda tema aktuaalsete teemade ja probleemide tõlgendusest. Füüsiline teater on traditsioonilisema sõnateatri kõrval ka vaatajale erutavam. Samuti on oluline roll tema lavastustes kostüümidel, mis etenduse jooksul korduvalt muutuvad, kuid sobituvad hästi kontseptsiooniga.

Lavastajat on kritiseeritud tema töödes esinevate teemade kordamise ning etendajate vähese sünkroonsuse pärast. Leian, et Keerdi eesmärgiks ei ole absoluutne kord ning distsipliin, vaid äärmine vabadus ning lapsikus, läbi mille ta on etendajad laval mängima pannud. Talle meeldib nihutada piire ning kompida ühiskondlike klišeede ning stereotüüpide mängumaal, seletades enda koomiliselt kujundlikul viisil lahti need kammitsad, milles igapäevaselt toimetame.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s