Cabaret Rhizome´i tongue twister

Katarina Tomps

Tartu Erinevate Tubade Klubi täitus taaskord teatripublikuga 15. detsembril 2016. Susside sahinal seadsid vaatajad end mõnusasti diivanitele, et nautida Cabaret Rhizome´i uuslavastust ja ühtlasi nende esimest road movie´t pealkirjaga „Vabadusest ja vabandustest“.

Kuna minu vaatajapositsioon asus elutoa diivani keskel nägin ma kogu etendust ainult suure televiisori vahendusel. See, mis toimus õigupoolest lavaks olnud rohelises stuudios (green screen studio) jäi minu jaoks varjatuks terve etenduse vältel. Arvan, et mu teatrielamus ei ole seepärast puudulik, pigem hoopis terviklik tulemi osas, mida tegijad vaatajatele soovivad anda. Cabaret Rhizome´i lavastuse meeskonda kuuluvad Ajjar Ausma, Mart Männik, Joonas Parve, Liisa Linhein, Päär Pärenson, Johannes Veski ja Jaan Tätte Jr.

Seekordse lavastuse keskmes on ajas kulgemine, liikumine elu magistraalil. Arvatavasti on just seepärast valitud multimeedia lahendusena teekonnafilm, mis viib vaatajaid rännule erinevate sõiduvahenditega läbi õhu, vee ja maantee. Kõikide rännakute kaadris on enamasti kaks näitlejat, kellest üks on Jaan Tätte Jr-i kehastatav Vaikiv Teeline ja teine tegelane, kes dialoogi asemel monoloogi peab, sest Teeline ei vasta mitte kunagi. Ülejäänud reisijad kohtame enamasti meedia vahendusel, kuigi ekraani taga istudes on tunne, et trobikond bussis istuvaid näitlejaid on just siin ja praegu laval.

Igal stseenil on pealkiri, iga stseen kujutab liikumist kuhugi, millegi järele, samaaegselt arutledes selle vajalikkuse üle. Lavalt kõlav tekst on tihti täidetud väga toredate mõtetega, nagu näiteks esimeses stseenis, mis kannab pealkirja „Jõest ja jõudmisest“, kus parvel õõtsudes mõtiskletakse aja voolu üle, tekib küsimus kuhu praegune vesi teel on? Tõepoolest, kuhu ta siis teel on ja kelle juurde? Pealkirjastatud stseenid näitavad eeltööd tekstiga, nähtavaid tegevusi on loodud kindla eesmärgiga. Erinevate keskkondade loomisel on lisaks pildile oluline heli, ning seda tõepära on osanud tegijad hästi luua. „Jõest ja jõudmisest“ stseeni saadab tugev vee loksumine, mis nii selgelt takerdub jõkke paisatud esemete vastu. Suure maanteerulli otsas seisev Liisa Linheini teksti hakib tugev maanteemüra, mistõttu kasutab ta kõnelemiseks ruuporit, ning kõige tipuks teeb Päär Pärensoni mootorratas nii valjusid möirgeid, et ma ootan, millal ta sõit lõpeks, hoolimata sellest, et tegu on ühe humoorikaima stseeniga. Seega helimaailmade loomine hüpervärviliste taustade taha on meeskonnal kenasti õnnestunud.

Foto: Gabaret Rhizome

Käesoleva lavastuse puhul ei saa üle ega ümber Vaikivast Teelisest, keda võib minu silmis pidada nii kõrval- kui peategelaseks. Üleüldse võib talle erinevaid omadusi omistada nagu näiteks „Vajalikkuse ja võimalikkuse“ stseenis tundub must kuju olevat kõneldav paha hais, mis kingadesse aeg-ajalt tekib ja ära ei lähe (Vaikiv Teeline sammub ustavalt näitleja Joonas Parve kannul). Teistes situatsioonides kui Teeline ei tundu olevat just sõbra või reisipartneri eest nägin temas kõneleva isiku sisemaailma, iseennast kellega samuti pidevalt rännakul ollakse. Lõppkokkuvõttes jäi mulle ta tõeline funktsioon arusaamatuks aga nagu öeldud, lahendasin selle mure oma fantaasiat kasutades.

Nähtud stseenid hoiavad vaatajal tuju pidevalt erksana, poetatud pärlid on maitsekalt veerema pandud. Üsna mitmel korral kõlab ühisest elutoast lõbusaid naerupahvakuid. Iga humoorikas stseen tekitab janu uue järele, minu lemmikuks ostutus „Vanadusest ja vajadusest“, mis edastas ilmekalt vanainimeste vajadusi jutustada oma mälestustest, aeglaselt ja detailselt. Kogu etenduse jooksul peavad näitlejad välkkiirelt kohanema uue stseeniga, lisaks on oluline täpsus. Kuna Gabaret Rhizome´i lavastused on üles ehitatud multimeedia lahendustele ei tohi neid tehnika alt vedada. Vaid ühes stseenis tundus, et kumbki (kas näitleja või arvuti) vedas mängupartnerit alt, sest näitleja Liisa Linhein ja tema haudvaikne rüütel istusid lennuki istmetelt täiesti mööda. Peab tõdema, et teksti usutavust see ei kahandanud kuigi stseen muutus ootamatult lõbusaks. Irooniline on, et lavastus on küll liikumisest, kuid näitlejate ülesanne on enamasti kindlalt paigal seista. Pidev liikumine toimub taustal, imiteerides nii reaalselt kui koomiliselt meid ümbritsevat keskkonda. Stseenide vahetus toimus sujuvalt, etenduse rütm püsis ühtlasena.

Lavastuse aja ja teelolemise ideed kannavad hästi edasi valitud liiklusvahendid, üksikutest stseenidest kajama jäänud mõtted moodustavad etenduse lõpus meeldiva terviku ekraanilt loetava tekstiga. Mind pani mõtlema väide, et edaspidi on ajarännakud 22. sajandist 21. sajandi algusesse märksa lihtsamad kui ajarännakud 21. sajandist 20. sajandi algusesse. Digitoimelist maailma arvestades on sel mõttel tõsi taga, me jäädvustame hetke ühiskonda läbi aegade kõige elavamalt ja järjepidevamalt. Seega võib öelda, et kodukino formaadis nähtud meelelahutuslik etendus paneb mõtlema märksa sügavamate teemade üle kui alguses arvata võib. Tongue twister´iks ehk keeleväänajaks saab nimetada lavastuse pealkirja „Vabadusest ja vabandustest“, mis annab igale ühele vabaduse rännata sinna kuhu hing ihaldab, ilma et kellegi ees vabandama peaks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s