Performatiivsus füüsilises lavastuses „KOON“

Renate Keerdi loodud „KOON“ on mitmekihiline ja omanäoline lavastus. „KOON-il“ puudub üks väljajoonistuv teema, üldist teemaderingi võib iseloomustada sõnadega “argisus”, “heatujulisus” ja “lihtsus”, kuid midagi kindlat välja tuua ei saa. Analüüsimiseks on võetud fenomenoloogiline uurimisviis, mis lähtub performatiivsuse esteetikast. Valitud on just fenomenoloogia, sest lavastus tekitab erinevaid emotsioone ja tundeid, mida ainult märgisüsteemide abil seletada ei saa. Performatiivsuse esteetikast on lähtutud lavastuse tugeva kehalisuse tõttu.

Füüsiline kudumine, võimlemine ja puntras rüselemine ehk performatiivsus

Performatiivsus keskendub meelelistele kvaliteetidele: “mõne keha erilisele kujule ja selle aurale, viisile ja moele, kuidas mingi liigutus on sooritatud, [—] valguse värvile ja intensiivsusele, ruumi iseärasustele ja selle atmosfäärile, aja kogemise eriomasele viisile, heli, liikumise, valguse ja muu koosmõjule” (Erika Fischer-Lichte 2006: 2461). Lihtsustades võib öelda, et performatiivsus mõjutab inimese taju ja tekitab emotsioone, mida võib olla keeruline seletada. Täpselt kõiki neid kirjeldatud omadusi võib täheldada ka „KOON-is“.

Märk omandab oma tähenduse performatiivsete protsesside kaudu. Erika-Fischer Lichte toob välja, et “etenduses ei ole kehadel, liikumistel, žestidel, helidel, esemetel tähendust iseenesest, nad omandavad selle alles performatiivsete protsesside kontekstis, milles nad kasutust leiavad.“ (Erika-Fischer Lichte 2006: 2464) Seega jõutakse osutusteni alles soorituse kaudu. Näitena saab tuua stseenid, kus Janek Joost ja Piret Simson kehastuvad lindudeks. Janek Joost seisab lava vasakus ääres. Kardina tagant hakatakse talle andma lipse. Joost hakkab lipse kaela panema, lõpuks on neid nii palju, et isegi tema nägu pole näha. Seejärel teeb ta kentsakat häält, ajab pea kuklasse ning hakkab laval naljakalt ringi kõndima. Alles nüüd võib aru saada, et ta mängib lindu. Värvilised lipsud viitavad kuke näole. Seega sai lips endale tähenduse alles läbi performatiivse akti. Piret Simson ilmub lavale, kaetuna üleni seelikutega. Sel hetkel, kui ta hakkab häälitsema (ehk toimub performatiivne akt), võib aru saada et seelikud viitavad linnuks olemisele. Simson teeb veidraid hääli ja liigub kentsakalt, ühel hetkel poeb seeliku alt välja kägardunud Katrin Pärn, kes on valges kostüümis. Kui ta hakkab väikeste sammudega edasi liikuma ja heledat häält tegema, võib tänu performatiivsusele aru saada, et kana on munenud muna.

Performatiivsus rõhutab kehalisust. Kahtlemata on „KOON“ täielikult kehaline lavastus. Samuti on lavastuses liigutatud raskuspunkt tekstiliselt funktsioonilt performatiivsele funktsioonile. Tegelaste peamiseks väljendusvahendiks pole mitte tekst, vaid keha. Näiteks mitmetes stseenides on tegelased omavahel puntras, maadlevad ja kisuvad üksteist, samal ajal naerdes. Huvitavad on stseenid, kus tegelased hakkavad taustal kuuldava kudumisõpetuse järgi liikuma. Sõna tehakse siin füüsiliseks, nö varraste ja lõnga asemel on näitlejad. Näiteks, kui naishääl ütleb, et üks piste tõstetakse üle teise, hüppab Janek Joost kitse üle Helgur Rosenthali. Ühes teises stseenis võtavad Pärn ja Joost, Rosenthal ja Simson istukil olles, üksteisest läbipõimununa paaridesse ja hakkavad võidu teisele poole lava liikuma. Samal ajal tehakse naljakaid hääli ja puhitakse, mida võib mõista kui vahekorras olemist. Peaaegu ühestki stseenist ei puudu tugevalt rõhutatud kehalisus.

koon

Õnnetunne, ebamugavus ja soojus ehk fenomenoloogia

„KOON-i“ puhul ei saa välja tuua mingisuguseid kõigile üheselt mõistetavaid tähendusi. Erika Fischer-Lichte defineerib fenomenoloogiat järgnevalt: „Semiootiline analüüs vaatleb etendust teosena ja tugineb laval toimuvale kui teatrimärkidest tekstile, kuid fenomenoloogilise analüüsi lähtepunktiks on etenduse sündmuslikkus ja see keskendub performatiivsetele protsessidele, mille tagajärel näitlejate ja vaatajate vahel midagi sünnib, nii et vaatajad on neist lavaprotsessidest ergastatud, puudutatud ja mõjutatud ning neil on vaatajatele toime“ (Fischer-Lichte 2011: 98) Täpsemalt, fenomenoloogiat huvitab inimese taju ja tema isiklik kogemus, uuritakse, kuidas tunnetatakse atmosfääri ja milliseid energiaid tuntakse.

Fenomenoloogiline vaatlus on subjektiivne, seega võivad erinevad stseenid tekitada erilaadseid tundeid. Lavastuse üks võimsamaid stseene on kahtlemata Piret Simsoni keerutamine „Ave Maria“ saatel.  Näitleja hakkab keerutama, lendlevad seelikud tekitavad ilusa efekti. Ühel hetkel liigub ta juba nii kiiresti, et tema nägu pole enam võimalik eristada, saalis on lillakas valgus. Keerutamine ei paistagi lõppevat, tegu on ülimalt tugevat füüsist nõudva pingutusega. Mida rohkem näitleja enda keha piinab, seda valusam hakkab seda vaadata. Tunnen endas ebamugavust, kuid samal ajal mõjub selle vaatamine ka väga puhastavalt ja värskendavalt. Lisaks kehalisusele, näeb keerutamine ka visuaalselt uhke välja, silmi pilgutades muutub kogu pilt rohekaks.

Fenomenoloogia puhul on oluline terviklikkuse taju, etendust ei tundu tarvilik lammutada väikesteks osadeks nagu näeb ette semiootiline etendusanalüüs. Kuigi esitatavatel stseenidel pole omavahelist seost, mõjub „KOON“ ääretult terviklikult. Arvatavasti tekitab tervikutunde ülimalt orgaaniline üleminek ühelt stseenilt teisele. Kui Piret Simson lõpetab füüsiliselt väsitava keerutamise, vaatab ta läbipõletava pilguga publikusse, võtab aeglaselt põrandakatte alt välja pika rohelise kleidi, paneb selle selga, hakkab mängima muusika ning järgmine stseen algab.

Lavastuses luuakse meeldiv atmosfäär, mis tekitab hea enesetunde. Näiteks ühes stseenis hakkavad Helgur Rosenthal ja Katrin Pärn omavahel sõbralikult rüselema. Samal ajal Pärn tögab naerdes oma kaaslast. Katrin Pärna naer on häälekas ja kõlav, mis loob sooja tunde. Naeru on lõbus vaadata, publik hakkab põhjendamatult kaasa naerma. Naer on positiivne emotsioon, millel on ääretult tugev energia ja mis suudab oma protsessi ka teised kaasata. Ühe taju mõjutajana võib veel välja tuua huumori. Paljusid stseene esitatakse läbi naeru ja iroonia, mis loob samuti ühtehoidva ja toreda atmosfääri. Näiteks on selline stseen, kus räägitakse hommikutest – isegi poes käimise ja pudru keetmise saab teha naljakaks.

Kuigi lavastuse stseenid pole omavahel seotud ja ei esitata narratiivset lugu, hoitakse läbimõeldud struktuuri abil vaatajat kindlalt rajal. Erinevad stseenid koos naermisega, rähklemise, lahtiriietumise, maadlemise ja palju muuga loovad meeldiva atmosfääri ja tekitavad mõnusa tunde. „KOON-i“ fenomenoogilisuse toob hästi välja ka teatrikriitiku Põim Kama soovitus lasta arstidel depressiooni raviks välja kirjutada Renate Keerdi lavastusi. Oma lihtsuses ja headuses tekitab „KOON“ mingisuguse erilise seletamatu õnnetunde, mis ei vaibu isegi veel mõnda aega pärast teatrisaalist lahkumist.

 

Kirjandus

Fischer-Lichte, Erika 2006. Performatiivse esteetika poolt – Akadeemia, nr 11, lk 2457-2471.

Fischer-Lichte, Erika 2011. Etenduse analüüsi probleeme. Rmt: Valitud artikleid teatriuurimisest. Koost. Luule Epner. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 71-100.

Analüüs on kirjutatud kursuse “Teatriteaduse seminar” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s