Lavastuse “Suluseis” ruumiga seotud märgisüsteemide semiootiline analüüs

 

Iris Solnik

Andres Noormetsa lavastus “Suluseis” esietendus 25. novembril 2016. aastal Sadamateatris. Dramaturg on rootslane Kristian Hallberg. Kunstnik, muusikaline kujundaja ja valguskunstnik on Andres Noormets. Lavastuses mängivad Margus Jaanovits, Leila Säälik, Kärt Tammjärv, Maria Annus, Marika Barabanštšikova.

Noormetsa „Suluseis“ on sisekaemuslik ja ühiskonnakriitiline lavastus aktuaalsetel teemadel, mis on tekitanud ohtralt probleeme nii Eestis kui ka mujal maailmas. Valgete ülemvõim, rassism, pagulased ja immigrandid on eestlastele olnud suhteliselt võõras teema hetkeni, mil rahvamassid Lähis-Idast ja Aafrika mandrilt Euroopasse liikuma hakkasid. Noormetsa lavastus käsitlebki „meie versus teie“ mõtteviisi, mis on viimase paari aastaga eriti teravalt esile kerkinud.

Keskklassi kuuluv valge nahavärviga pereisa K. (Margus Jaanovits) on maailmaparandaja ja aktivist, kes on loobunud loomsest toidust ning kes võitleb rootslaste üha süveneva võõraviha ja rassismi vastu. Samas vaimus püüab ta kasvatada ka oma eelkooliealist tütart Leed (Kärt Tammjärv), kes aga ühel heal päeval oma lasteaiakaaslase Rašidiga tülli pöörab. Rašid kuulub sisserändajate perekonda ja pereisa K. maailm kipub kokku varisema. K. aga ei näe ennast olukorra ees vastutavana, vaid süüdistab oma ema (Leila Säälik), Lee lasteaia kasvatajat Janat (Maria Annus), Leed ennast ja lõpuks ka Rašidi.

Teatrietendus on erinevatest märkidest koosnev keeruline süsteem, mille märgid on laiema jaotuse põhjal seotud kas näitlejate või ruumiga  (Fischer-Lichte 1992: 15). Noormetsa „Suluseis“ on eelkõige tekstikeskne lavastus, kuid kunstniku, muusikalise kujundaja ja valguskunstnikuna on Noormets lavastust osavalt ka visuaalsete ja auditiivsete märkidega täiustanud. Semiootika teatriteooriana võimaldab lahti võtta etenduse terviku, et uurida, kuidas ja milliseid tähendusi laval luuakse. Erika Fischer-Lichte järgi on ruumiga seotud märgid ruumikonseptsioon, lavakujundus, valgus, rekvisiidid, helid ja muusika  (Fischer-Lichte 1992: 15). Käesolev analüüs uurib ruumikonseptsiooni, lavakujundust ja muusikat, sest Noormetsa minimalistlikus lavastuses on just need märgisüsteemid tugevamalt esile tõstetud.

Lavastuse „Suluseis“ tegevus toimub paljudes erinevates paikades. Esinemise  järjekorras ülesloetult toimetavad tegelased restoranis, rongis, Lee lasteaia personalitoas,  K kodus ja Rašidi ukse taga. Etenduse fiktiivne ruum on seega pidevas muutumises, lavadekoratsioonid aga jäävad samaks. Mingisugust realismi pole lavakujundusega taodeldud ja fiktsionaalne ruum on loodud lihtsate vahenditega. Sadamateatri black box tüüpi lavale on tõmmatud valge nelinurkne linoleum, millele on omakorda saepuruplaadist ehitatud elutoasuurune kast, mis on samuti valge. Kasti paremas küljes on avar aken, kust näeb veidi ka kasti sisse. Kasti vasakus servas on uks, kust näitlejad saavad lavale ja lavalt ära liikuda. Publiku vastu, kasti seina külge on ehitatud pink, mis ulatub mõlemasse kasti serva. Lavakujundus on seega minimalistlik ja multifunktsionaalne – ruum saab tähenduse peamiselt näitlejamängu kaudu, kuid lavakujundus aitab publikul tegevuspaika mõningal määral visualiseerida.

Näitlejamäng toob välja ka ruumilise ambivalentsuse. Tegelased liiguvad ühest lava servast teise, kastist sisse-välja ja kasutavad lavaruumi mõningal määral ka vertikaalselt. Kui K. ja tema ema etenduse alguses veel läbi saavad ja restoranis toitu tellivad istuvad nad lava keskel teineteise kõrval. Etenduse käigus tekivad neil aga lahkhelid ning nad jäävad kaugeks – mõlemad istuvad teineteisest kaugel pingi otsa peal. Lavastuses tuleb esile ka võimupositsioonide jagunemine vastavalt sellele, kes on üleval, kes all. K. peab end oma emast paremaks ja targemaks, sest ta on kõrgkoolis käinud. K. üleolek realiseerub ruumis sel hetkel, kui pingi peale ronib ja ülevalt alla vaadates ema peale räuskab. Kõikide tegelaste üle domineerib Marika Barabantštšikova tegelane H., kes istub lavapõrandast kõrgemal publikus ja kellele iga viimne kui tegelane oma tegevuste kohta aru annab.

Näitlejate mänguruum on piiratud – nad ei astu kordagi valgelt linoleumilt mustale lavapõrandale. Erandiks on H., kes asub oma mänguga ruumi nihestama ja lõhkuma lavaruumi konventsiooni, kus lava ja saal on teineteisest selgesti eraldatud. Marika Barabantštšikova tuleb enne etenduse algust lavale ja hakkab põrandat pühkima ja akent pesema. Üksikud inimesed otsivad omale kohta, saal on valgustatud ja lava hämar. Publik ei saa aru, kas etendus juba käib või mitte. Pärast mõningast laval toimetamist kõnnib Barabantštšikova publikutõusu pidi üles ja pöördub saali poole, et keelata filmimist ja pildistamist ning paluda mobiilide väljalülitamist. Ühtlasi tutvustab ta publikule oma vilet, mida ta etenduse käigus korduvalt kasutab. Seejärel istub ta saalis asuvasse pulti ning jälgib etendust. Niimoodi publikule lähedal viibides ja nendega vabalt suheldes lõhub näitleja neljandat seina. Ühtlasi pole sellise lavastuse puhul võimalik lavaruumi piire selgelt eristada.

sulu.jpg

Foto: Maris Savik

Valgetes toonides lavadekoratsioonid ja näitlejate riietus loovad tugeva kontrasti steriilse lava ja musta lavapõranda ja pimeda saali vahel. Selline valge vastandamine mustaga justkui võimendab lavastuses käsitletavaid probleeme valge- ja mustanahaliste vahel. Muidugi võib valge ja musta polaarsust pidada puhta fassaadi  (nimetagem seda poliitkorrektsuseks) ning musta südametunnisuse vastandamiseks. Sellisel juhul on Noormets väga teadlikult publiku asetanud musta südametunnistuse alasse, kahtlemata põhjusega. Ilus fassaad versus must südametunnistus avaks ka veidi tegelane H.-d. (Marika Barabantštšikova), miks ta publikuga saalis istub ja aeg-ajalt keset etendust vilet puhub ning tegelastele ebameeldivaid küsimusi esitab.

Lavastuse helikujundus on suhteliselt tagasihoidlik. Eristatavad on kahte tüüpi auditiivsed märgid: muusika ja helid, mis on inimeste poolt tahtlikult tekitatud. Erika Fischer-Lichte ütleb: „Tahtlikult tekitatud helid /…/, on loodud kui märgid ja tõlgendatavad kui märgid.“ (Fischer-Lichte 1992: 117) Tahtlikult tekitatud helid lavastuses on telefoni sõnumi teavitus, sissetuleva kõne helin ja vile. Kui telefoni helid on suhteliselt üheselt mõistetavad, siis vilistamise tähendust tuleb veidi põhjalikumalt otsida. Vilet kasutab ainult tegelane H., kelle olemus jääb etenduse lõpuni selgusetuks. H.-l on õigus vilet kasutades tegevuskäik peatada ning tegelaste käest kõikvõimalikke küsimusi esitada. Tähelepanuväärne on see, et H. juba teab vastuseid küsimustele, mida ta tegelastele esitab. H. on selgelt saladusliku looriga varjutatud – on ta siis ikkagi tegelaste südametunnistus või hoopis K. endine naine. Või on ta hoopis jalgpallikohtunik, kes iga vea peale vilet annab? Tema vile ainult ei peata mängu, vaid annab ka loa tagasi mängu juurde pöörduda.

  1. vile ei katkesta mängu suvalistel hetkedel. Vile hakib etendusterviku stseenideks, sest H. vilistab siis, kui tegevuspaik vahetub. Nii kõlab vile, kui tegevus liigub restoranist rongi, rongist Lee lasteeda jne. H. vilistab ka siis, kui laval kisub tegelaste vaheline olukord kriitiliseks ja kui nad vajavad endasse vaatamise aega. Näiteks kui K. valetab Leele, et Al Qaeda pani Stockholmis pommi plahvatama või kui K. ja tema ema suhted kisuvad kiiva.

Peaaegu terve etenduse vältel mängib taustal vaikne ja minimalistlik klaverimuusika, mis katkeb vaid siis, kui tegelased kordamööda H.-le aru annavad. Tõeline muusikaline finaal leiab aset aga etenduse lõpus, kus teatrisaali seinad paneb vappuma ABBA laul „SOS“. Noormetsa loo valik on siin mitmeti tõlgendatav. Esiteks, ABBA on Rootsi bänd. Teiseks, laul „SOS“ on tempokas ja mažoorne lugu, mis antud lavastuse kontekstis mõjub kummastavalt. Kolmandaks, lugu on küll armastusest, kuid refräänis pidevalt korduv Save Our Souls on üsna kõnekas ja irooniline väljend illustreerimaks lavastuses käsitletavaid teemasid. Kes need siis lõpuks ikkagi päästmist vajavad? Kas sõjapõgenikud või meie ise?

„Suluseis“ ütleb oma minimalismis palju asju ja pakub ohtralt mõtlemisainet. Keerulisi teemasid on võimalik lahendada ka lihtsalt, stiilselt ja sealjuures sugugi mitte pealiskaudselt. Lava- ja helikujundus koos valguse ja näitlejamänguga loovad harmoonilise terviku.

Kasutatud allikad

Fischer-Lichte, Erika 1992. The Semiotics of Theatre. United States of America: The University of Indiana Press.

Analüüs on kirjutatud kursuse “Teatriteaduse seminar” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s