Näitlejat vabastab vaid surm

Iris Solnik

Leofred Luuk, endine näitleja, tavatseb tänaval kõndides vargsi üle õla kiigata. Ei otsi ta möödujate imetlevaid pilke või näpuga näitajaid. Nimelt kardab Leofred Luuk kangesti Surma. Ja Surm näib igatsevat meelelahutust oma üksildases igavikus, niisiis ta ajaviiteks Leofred Luuki varitsebki.

Leofred Luuk on tegelane Uku Uusbergi autorilavastuses „Üritus“, mida mängitakse  Vanemuise väikese maja laval. Uusberg lõi Leofred Luugi rolli Aivar Tommingale, kes tähistas „Ürituse“ esietendusel oma 60. juubelit.

Tommingas pole seega Leofredi rolli valitud juhuslikult. Nende vahel jookseb selge paralleel: mõlemad on näitlejad, kes seisavad kuuekümnendate eluaastate lävel. Sellest seosest fiktiivse tegelase ja näitleja vahel täiesti piisab, et publik kihevile ajada. Kas Aivar Tommingas mängib tõesti iseennast!? Näitleja ümber on ju alati mingisugune mõistatuslik aura ja eriti kehtib see Tomminga puhul, kes on oma isiku suhtes võrdlemisi saladuslik.

Siiski pole tegu lavastusega, kus publik võiks olla tunnistajaks Tomminga sisekaemuslikule pihtimusele. „Üritus“ on lugu repertuaariteatri argipäevast. Endine Vana Teatri näitleja Leofred Luuk on pärast pikaajalist pausi teatris tagasi, et harjutada oma 60. juubeli kõnet. Luuk ei jõua kuigi palju ette valmistada, kui tema proovi tuleb võõras seltskond. Rootslane G (Uku Uusberg), kes lavastab „Hamletit“, mille nimiosades on noored näitlejad Otto (Ott Sepp), omavahel konkureerivad neiud Niina (Jaanika Arum) ja Rita (Linda Kolde) ning inspitsient Helle, Luugi endine abikaasa. Helle ponnistustest hoolimata keeldub Luuk proovist lahkumast ja häirib prooviprotsessi päris tõsiselt.

Loomeinimesega, eriti näitlejaga, on vist väga keeruline kokku elada, pikast ja harmoonilisest abielust rääkimata. Leofred Luuk on selles mõttes kunstiinimese stereotüübi realisatsioon teatrilaval. Romantiline, kuid kärsitu, egotsentriline, filosoofiline, melanhoolseid mõtteid mõlgutav ja seeläbi end peaaegu hulluse äärele viinud Kunstnik. Luugi isikus on justkui põimitud mitu erinevat tegelaskuju, kelle mitmetahulisus ja komplekssus ajavad aeg-ajalt lausa segadusse. Kõige selgemalt joonistuvad Luugi tegelaskujus välja armastaja ja kunstnik, kes on omavahel pidevas konfliktis.

Tommingasel on imeline võime negatiivsed ja ebasümpaatsed tegelased ümber luua nii, et nad hoopis šarmantsed välja kukuvad ja vaataja poolehoiu võidavad. Nii istusin ma teatrisaalis ja elasin Leofredile südamest kaasa, kui ta oma endise kaasa ja elu armastuse Helle käest ikka ja jälle korvi sai. Vaatamata sellele, et abieluaastail tegi Leofred ise oma naise elu põrguks ja jättis viimase veel takkapihta ka maha.

Tommingas esineb armastajana kohmakalt ja ebakindlalt. Võta nüüd kinni, kas Tommingas tundis end armastaja rollis tõepoolest ebamugavalt või oli see võte teadlik. Mina jäin teda aga kahtlemata uskuma – kuidas teisiti peakski käituma üks mees, kes püüab üksteist aastat hiljem tagasi võita oma eksnaise armastust?

aivar

Foto: Tõnis Järs

Tommingas on laval pigem kinnine ja vaoshoitud, ta ei räägi palju. Tema kollased sokid ja kollane triiksärk koos punase kikilipsuga mõjuvad veidi kummastavalt – pealt kullakarvaline, seest … tõrvakarva.  Mida edasi lugu areneb, seda enam avalduvad Leofredis tema hämaramad iseloomujooned. Tihemini hakkavad Leofredi siirust ja rahulikku joont lõhkuma tõsidus, närvilisus, hääletõstmised ja järsud vihasööstud. Närvilisust illustreerib näiteks käte lakkamatu värisemine. Leofredi suur armastus Helle vastu vajub justkui tahaplaanile ning punktvalgusesse ilmub Leofred ja tema ego. Muhe naer ja naljategemine vahelduvad solvangute ja süüdistustega ka Helle aadressil. Selline meeleolude muutus lausa skisofreenilise kiirusega on Tommingasele paras väljakutse.

Tommingas on turvaline näitleja, kellel on kõik alati justkui kontrolli all. Lavastust võib vaatamas käia mitu korda, kuid Tomminga roll on endiselt piinlikult täpne. Ei ühtegi eksimust või improvisatoorset alget. Lavapartnerina kindlasti kõikumatu, kuid kardetavasti ka veidi igav. Aga ehk on asi selles, et Tommingas on ikka Tommingas, vahet pole, millise lavastusega on tegu?

Leofred on romantik, kes puhub endale illusioonimulle ja laseb neil seejärel lõhkeda. Helle on eluga edasi läinud ning ei nõrke põlvist, kui Leofred teda tagasi püüab võita. Kogu teatrikollektiiv pidas Leofredi surnuks ega polnud tema naasmisest kuigi erutatud – Vana Teatri parim näitleja katkestas etenduse ja pagendas end teatrist igaveseks. Ilmselt punus Leofred kõik need üksteist aastat oma peas romantilisi fantaasiaid sellest, kuidas teater oma kangelast taga igatseb. Ja viimaks veel Surm, mis teatrilavalt mängituna on nii kaunis ja romantiline, kuid muutub kiirelt vastikuks reaalsuseks, mis teatrisaali tagumisest reast tasapisi üha lähemale liigub ning lõpuks Leofredi järele haarab.

Aivar Tommingas on nüüd juba 61. aastane ja mängib sellel hooajal vähemalt viies Vanemuise lavastuses. Vaevalt, et ta endale suremist niipea lubada saab. Seda enam, et järjekord on pikk ja ette trügida ei tohi. Pole viisakas.  

Rolliportree on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s